aset on leidnud ootamatu triumf. homme räägin pikemalt. palju õnne teile ka, iti ja liisa!


h

millega tegelevad tütarlapsed oma parimas eas reede õhtul? ei, ärge parem arvake, las ma vastan ise. seal, täiesti fanaatiliselt. kuni kõige tavalisemadki sõnad hakkavad imelikud ja kahtlased tunduma. ja pärast (kui üldse õnnestub magama saada) näeb erinevaid tähekombinatsioone unes.


aga varem täna olin paksu udusse mähitud tammelinnas, trampisin pool tundi edasi-tagasi mööda tänavat ja ootasin inimesi koju. kõrvus kõlas chet baker ja 50 meetri kaugusel olevast soinaste telemastist paistis ainult kaks ähmaselt vilkuvat tulukest. kohati tungisid udust läbi inimesed, et siis teisel pool kiiresti jälle uttu kaduda. ainuke selgelt äratuntav asi oli kollane vaher, mis suurte sahmakatena lehti maha puistas. kõige selle kombinatsioonina tuli väga üksildane tunne...


h

nüüd, kui vill@ on just lõppenud, on ehk paras aeg anda aru mõningatest aspektidest tänase päeva juurers.


esiteks. käisime 'china gardenis' söömas. kadri tahtis alguses minna sinna india restosse, mis postimehe pubi asemele tehti, aga ilmselt pole india restol suurt minekut olnud, sest teda enam ei ole. uksepealsed kirjad lubavad küll india hommikusööki, aga uks ise on äärmiselt lukus. 'china gardenisse' läksime väga avatud suhtumisega, sest 'pange' valitsusaeg on ilmselgelt liiga kaua kestnud. pärast seda kogemust peab aga kurvastusega nentima, et kestab edasi. oluliste asjade kombinatsioon jättis lõppkokkuvõttes mulje, et tegemist on toreda kohaga teisele eestile.


teiseks. käisin ajaloolaste afganistani loengus. loengu lõpus grupitööd tehes jõudsin järeldusele, mis ei ole ajaloolastele ehk kõige meelitavam. ma ei ole päris kindel, mis on see lähiajaloo hariduse sügavam idee, aga loovat ühiskondlik-poliitilist mõtlemist see igatahes ei kujunda. minu neli grupikaaslast olid meeliülendavalt ja enesekindlalt nürimeelsed. pärast seda tulin koju, kus oli ees maria, tulnud mingist haldajate seminarist ja katkus peaaegu samas stiilis juukseid. võib-olla peab võtma noorte politoloogide suhtes leebema hoiaku -- kõigi muude erialade inimeste kõrval pritsivad nad ju lausa kuldmune suust välja.


h

nii, järjekindlate meditsiiniliste ja muude empiiriliste vaatluste tulemusel olen kindlaks teinud, et ma olen hommikutele allergiline. ilmselt olen eriti allergiline sügishommikutele. võimalik, et olen veel allergilisem talvehommikutele. iga kord kui peab vara üles tõusma (ja ma tean, et on inimesi, kelle jaoks minu vara on juba keset päeva), hakkan ma aevastama ja nina nuuskama. kuigi haige ei ole. ja mõne aja pärast on kõik korras jälle.


nüüd kepsutan mäest alla, et särasilmselt haarata pastakas ja nohisedes ning ennast tagasi hoides kukkuda kontrolltööd lahendama. tükk kooki, ma ütlen.


h

täitsa uskumatu lugu, kuidas ma kõigest hingest majanduseks õppimist vältides jällegi intro tiimi sattusin. arvestades kui väga mul igasugused näitlejaambitsioonid puuduvad, on see lausa imetaabne, et ma seal juba kolmandat aastat olen. seekord pole vähemalt administratiivse küljega mingit seost. sellega tegelevad ühed teised blogijad. tundub, et nad on ülesande tasemel. mina pean lihtsalt jällegi natuke rõveda olemisega meesterahvast mängima. kardan, et olen typecastingu ohvriks langenud.


muidu kipub kontroll käest libisema. maad võtab... mitte just apaatia... aga ebavõimelisus iseenda aitamiseks mingeid samme ette võtta. tahaks kõige paremat, aga lõppkokkuvõttes ikkagi lihtsalt istun kusagil ja lasen ajal endast pehme tuulekesena mööda hõljuda.


vähemalt kirjutasin mõned kirjad ja sain isegi vastuseid, mis üsna inspireerivad olid. kui nüüd ainult homme selle majanduse kontrolltöö üle elaks (enesepettus edasijõudnutele: viies aasta ülikoolis ja ma ikka veel usun, et viimasel hetkel asjade tegema asumine toodab mingisugustki arvestatavat tagajärge).


h

viimasel ajal närib pidevalt tunne, et ei ole nagu midagi öelda või kui on, siis ei oska seda niimoodi teha, nagu peaks ja tahaks. nagu ma ka ühes kirjas juba mainisin, sõnadest on kuidagi puudu...


igatahes, viimasel ajal... neljapäevaõhtuse viimase bussiga tallinnasse. eesistme seljatoe külge oli monteeritud see loll allavolditav laud (mis allavoldituna eranditult sellise nurga alla jääb, et täiesti kasutuks osutub), mille tagajärjel ei olnud jalgadel ruumi. kõrvalistuva noormehe tõttu magada ka ei saanud. oletatavasti noor hot shot, kelle telefoniarved asutus kinni taob. oletatavasti töötab riigikohtus või mingis muus kohtuga seotud instantsis (sherlokholmslus paratamatult pealtkuuldud kõnede põhjal). igatahes näppis ta 4/5 reisist oma ülihelendavat massinat. kohe alguses võttis neli telefonikõnet erinevatele naisterahvastele ja iga kõne ajal olin ma veendunud, et räägib oma tüdruksõbraga. veel tean ma temast nüüd seda, et ta ei saa valgre muusikat üksi kuulata, sest muutub väga kurvaks ja võib ohtralt jooma kukkuda. ja sellepärast pidi ükskõik, millise (kasvõi poolvõõra) tütarlapse endaga pärnusse valgre kontserdile kaasa saama.


eile käisin nende ja nende koostöös toimuva "mets puhtaks" kampaania raames soodla veehoidla kallast ja selle äärset metsa suviste puhkajate sodist puhtaks tegemas. kusjuures seal oli tõesti olnud selliseid ka, kes oma prügi mahapanekusse loominguliselt olid suhtunud (näiteks, et kui maapinnas on lohk või lõhe, siis see on ilmselt hea koht, kuhu oma konservikarbid surada), aga suurem jama oli ikkagi metskonna oma jobukaklusest, kes oli küll iga natukese maa tagant püsti pannud prügitünnid, aga neid vist kogu suve jooksul mitte tühjendama vaevunud. nii et iga tünni ümber oli kujunenud omaette väike prügila. meie tiimi teine pool rassis aga mõneti tallinna poole jäävas jõelähtmes ja nende tööpõld osutus tunduvalt põnevamaks. näiteks noppisid nad metsa vahelt kokku 4-5 autokoormatäit vanu autokumme, ka natuke ohtlikke jäätmeid nagu akusid ja õli, kellegi kogu kodukeldri sisu (moosipurgid ja mahlapudelid rõõmsalt hunnikus) jne. pärast sai suppi ja ekskursiooni kohalikele vaatamisväärsustele (kalevi-liiva juutide hukkamise koht, jägala juga, uus linnamäe hüdroelektrijaam).


votnii, homme jälle tagasi, tee peal avaneb võimalus mart sandrile kompromiteerivaid küsimusi esitada.


Kyu Sakamoto -- 'Sukiyaki'


h

üle ootuste ebainspireeriv, et mitte öelda rõve päev. alates hetkest kui ma silmad lahti tegin, sest kadri hakkas jälle merede taha minema. siis see õnnetu kükitamine kahekorra keeratuna (et kehasooja kokku hoida) arvutitoolil ja eelpool üles tähendatud kurvad remargid.


majanduse seminar täpselt nii vastik kui oodata oli. viktor trasberg ei ole just karismaatilisuse musterkuju ja mikromajanduse peensustesse süüvimine on umbes sama inspireeriv kui talvehommikul bussiga annelinnast kesklinna sõit. manipuleerides seminaris osalejate nimekirjaga õõnestasin süsteemi seestpoolt. maria rääkis, et jaanson oli edgarile helistanud ja käskinud asja rahulikult võtta. oli ennast ka eelmisel sügisel pärast esimest infarkti üsna krapsakana tundnud ja tegudele asunud ja siis 12 päeva hiljem uue saanud.


vahepeal olid david smithi rahusõnumid, mis igasse kolmapäeva päikest toovad. kirjutasin talle eile õhtul surmväsinud peaga kokku mingi uurimustöö teema ja ootasin täna terve päeva tema vastust, mis paluks mul tema audientsile tulla ja selgitada täpsemalt, mida ja kuidas ma ikkagi uurida tahan. millest oleks võinud kujuneda äärmiselt piinlik olukord, arvestades, et mul endal on sellest ainult üsna hägune ülevaade.


siis francais koos lugematu arvu särasilmsete riigiteadlastega, kelle jaoks politoloogia on umbes samasugune dinosaurus nagu rolling stones (et mitte öelda procol harum, aga vaevalt et riigiteadlased sellest midagi kuulnud on). ja üldse ei saa ma aru, kas minu vastumeelsus teatava tshikitrio vastu tuleb sellest, et ma kadestan nende noorust ja läbilöögivõimet või ongi nad ka keskmiste standardite järgi vastumeelsed. igatahes said kontrolltöö ajal kinnitust kurvad faktid: je suis étudiante. je ne travaille pas.


pärast läksin kolleegi põhjala kirjatoimetajaga majaraamatu shopingutele. neil on uued ruumid ja sellega ka vajadus uue ja ilusa raamatu järele. meie vana sai lihtsalt täis. seltsis sai kiirelt lahatud mõnda teemat, mis puudutasid raha müstilist haihtumist tööinimeste kätest ja selle tagajärjel põhjendatud näljatunnet kuu teises pooles. koju tulles suutsin esimese asjana kadri emale koledal kombel valetada (aga see tuli kõik suurest lojaalsusest tema tütre vastu).


sellega ehk kompenseerisin vahepealse nõrga produktiivsuse. homme õhtul peaks toimuma planeeritud bussireis eestisse. juba mõte sellele paneb omaette naeratama..."sind tervitan ma kodumaa päike! ja teile, õrnad õied..."

h