hääletamas käisin. südametunnistuse ja rahakoti järgi. jah, muidugi. mulle neid ümbrikke ja värke andev tädi imestas küll natuke, miks ma tahan väljaspool oma ringkonda hääletada, arvestades, et oma ringkond üsna külje all on. ei hakanu talle seletama, et seal annelinnas oldud küll ja küll ja kui just väga vaja ei ole, siis ei hakka tartu bussiliiklust kurnama. ja vabanevat kardinatagust oodates oli täitsa huvitav vaadata ristikesi tegevate inimeste jalgu. mõnel inimesel ilmselt silm ka ei pilgu,kui ta lahtiste, keskmise kõrgusega kontsadega kingade alla kriiskav-lillelised sokid paneb.


missing in action on selline asi nagu inglise filoloogia osakond. või pigem mängib ta üliõpilastega põnevat luuremängu, sest kuuldavasti asub aadressil küütri 2, aga see on tegelikult üks üllatavalt kehv vihje. nii, et kui keegi oskab direktsioone anda, oleksin ülimalt tänulik. (mitte siis selles osas, et kus on küütri tänav, vaid pigem oleks vaja muid füüsilisi tundemärke)


marksu majas käib remont ja üks remondimeestest kannab nõuka-aegset tü teklit. akadeemiliselt organiseerunud üliõpilastele esimesel hetkel natuke segadusttekitav, sest näeb välja peaaegu täpselt nagu sakala tekkel. mis ei ole ju ometigi üks remonditegemise peakate.


h

ma elan üsna mõttetut elu, enamasti siin, selles üsna kenas, aga jahedas mäepealses korteris. käin natuke koolis, see ei ole eriline pingutus, eriline erutus ka mitte. teen veel seda ja teist, mis mulle endale rahuldust pakub, aga suures plaanis siiski oluliselt edasiviiv ei ole. viimasel ajal saan mobiilisõnumeid inimestelt, keda ähvardab murdepunkt elus ja inimestelt, kes on saanud võimaluse ennast lahti rebida, kasvõi hetkeks, aga siiski. kõik mu sõbrad on kusagil mujal. ja ma muidugi tean, et minu jaoks pole ammugi kõik möödas, aga sellest on praegu vähe abi. sest ma olen mõneks ajaks natuke nagu omaenda elus lõksus.


abi võiks ju olla sellistest asjadest:


"isegi siis, kui sa minust tõepoolest vanem oleks, ja kasvõi 15 aastat, läheneksin ma sulle esimesel võimalusel. kusjuures vituaalis ma seda juba teen."


väikesed üllatused lisavad elule vürtsi jne. aga tegelikult on sellest muidugi nutuselt vähe. sest just praegu tuli mulle meelde, mis tunne on kellegi käte vahel magama jääda.


vabandust selle nostalgilis-romantilise vahelpõike pärast. küllap saan varsti terveks.


h

päev otsa pole bloggerisse saanud. võimalik, et sellepärast, et üritasin sinna pääseda läbi elioni serveri, et paisata internetiavarustesse rõvedat sõimu elioni aadressil. oleks saanud seda tasuta teha. nüüd istun oma dialupi otsas ja maksan neile iga täissõimatud minuti eest hingehinda. seepärast ei hakka pikka juttu ajama. hot sõi täna suurte ampsudega mu postkastist pooled kirjad. iga kord kui meili vaatasin, oli kirju vähemaks jäänud. sealhulgas ei hakanud ta neid muidugi valimatult haarama, vaid võttis ikkagi tähtsamad kirjad kõigepealt, pärssides oluliselt mu võimalusi oma ametiülesannetega toime tulla.


minu teine sõber täna oli kitside inimeste karistuseks maa peale saadetud staroffice nimeline tekstitöötlusprogramm, millel (kellel?) õnnestus mind lähivõitluses korduvalt seljatada. lõpuks andsin alla ja tegin poole tööst, mida paremates perekondades tänapäeval arvutitega tehakse, manuaalselt.


aga eile oli hoopis parem päev. mul käis külas tolik, ilus ruuduliste juustega vene poiss. ei nõustunud mulle küll müüma kümmet meetrit telekakaablit, aga andis mulle siiski kaks soome kanalit ja venekeelse euronewsi (mida veel õnneks vaja on?). kogu see ülesanne oli samas nii selgelt beyond him, et ta ei suutnud kogu meie 20minutilise romansi vältel kuidagi varjata oma tüdimust ja põlgust kõigi tema ette pandud ülesannete vastu. ootan juba põnevusega, milliseid namupalasid elion mulle kolmapäeval püsiühendust installeerima saadab.


h

märkmeid iseseisvast elust:


vanemuise ring, 400+ inimest, õhu asemel pigem paljude noorte inimeste higiaroomid. ilmselget karistatakse mind selle eest, et ma alamastme aineid õigel ajal ära ei võtnud. Õppejõudu ma küll ei näe, sest istun vastu tagumist seina, aga läbi mikrofoni kostva metalse hääle järgi võib aimata, et tegemist pole just karismaatilisuse etaloniga. nüüd ta räägib, kuidas kõik materjalid on internetis olemas, nii et kui vähegi võimalik, ei pea loengus käima. ja et vahet pole, sest pooled teist kukuvad nagunii läbi. enamik kohalviibijatest, üleeile ülikooli alustanud, nihelevad ja ahhetavad selle peale. mis tähendab, et ei pea kohal käima? mis tähendab kukume läbi? nii et kui õppejõud loengu ülesehitust tutvustava osaga ühele poole saab ja palub nendel lahkuda, kes ise materjalid netist kätte saavad, lahkub saalist ehk 30 inimest, mitte rohkem. mina nende hulgas. kuigi ma olen üsna kindel, et siin oli mingisugune konks -- ilmselt hakkab paigale jäänud tublidele elumõtet paljastama või midagi. see ei saa olla nii lihtne...


h

uued kohustused avavad uusi silmapiire. täna käisin näiteks esimest korda elus tü multimeediakeskuses, kuigi viimased neli aastat või nii (võib-olla mitte nii palju, aegade alguses oli seal vist avatud ülikool vms) on märkimisväärne osa päevast nende peal elatud. lõpuks jõuab asi ilmselt isegi nii kaugele, et ma päris iseseisvalt tellin tü raamatukogus mõne raamatu. seni olen kiire pilgu peale visanud nende kastikeste süsteemile (punane ?, sinine ?) ja täiesti sujuvalt avariiuli raamatutega hakkama saanud. kui tekib kihk midagi tellida, olen läinud rahvusraamatukokku. seal on selleks tädid.


aga euroteaduskonna raamatukogus tuli hellus hinge, sest ilmselt kasvavad inimesed nende kurjade raamatukogutädide külge. see tumeda peaga tädi, kelle jutule esimesed paar aastat minna ei julgenud (ammugi veel siis, kui mõni kompendium päeva või paar üle aja kätte oli jäänud) on mul küll igatahes nüüdseks ümber väikese sõrme keeratud. kuulub sellesse saksa keele generatsiooni, hea et minuga koos sinna sattunud erasmus-üliõpilane sealsest kultuuriruumist juhtus olema.


h

olen sunnitud populaarsele lasteluuletusele risti vastupidist väitma -- septembrikuus pole midagi uut. täna käisin esimeses loengus. keegi baltimore'i community college'i õppejõud on fulbrightiga eestisse tulnud ja annab 'peace and conflict' nimelist ainet. kui jätta kõrvale fakt, et õppejõud on ikka ameeriklane, mis ameeriklane, siis võib sellest isegi asja saada. vähemalt teema tundub huvitav. pealegi on politoloogia osakonna loenguplaanis täpselt kaks ainet, mida ma võtta saan.


ja seltsis käisin ka eile esimest korda ja seal ka suurt midagi uut pole. ikka sõbraliku pealiskihi all pulbitsevad samad vanad ideoloogilised vastuolud. siiski, tekkinud on uus raamaturiiul. ja uus telekas. ja minul on asjale teistsugusest istekohast tulenevalt teistsugune perspektiiv (where you stand depends upon where you sit?).


ja vastleitud korterikaaslasest jäin täna hommikul mõneks ajaks ilma, põrutas teine rootsi. siiamaani on iga õhtu õhus olnud sellist pidzhaamapeo hõngu. eile oli meil kindel kavatsus mitte kell pool kaks öösel algavat vill@t vaadata, aga lõpuks vaatasime ikka. hommikuks suutsi kadri ennast veeda, et tal ei ole vaja sinna kella kümnesesse sotsioloogia loengusse minna. tema äraoleku ajaks olen endale raudsete intervallidega müstiliselt tundmatuid, aga seeeest väga osavaid mehi külla kutsunud. reedel saabuvad kaablivedajad stvst (praegu peab iga kord kui kanalit vahetada ka antenni keerama) ja järgmisel kolmapäeval elioni adsli-mehed. pärast seda on oodata minu taasinternetiseerumist.


ja nüüd, kuhu mujale, kui pange!


h

internetiga on mingi jama. ja ut.ee server tundub ka maas olema, nii et ma ei saagi tunniplaane vaadata ja ennast ainetesse registreerida ega midagi. tuline kahju. igatahes ei tea ma nüüd seetõttu homme ühtegi loengut, kuhu ma minema peaks. nii et lähen hoopis seltsi ja tutvun oma uute ametikohustustega.


käisin riigiteaduste aktusel. tuli selline vanainimese tunne. peab ikka võimalikult kiiresti selle bakalaureusevärgiga ühele poole saama, sest asi on ilmselgelt hapuks minemise äärel. riigiteadlasi oli jälle umbes mustmiljon vastu võetud, enamik nendest tütarlapsed, kes veel peale selle täpselt ühesgugsed välja nägid. ja nii noored. trivimi velliste pidas pika, igava ja patroniseeriva kõne, põhimõtteliselt vist iseendast ja oma kangelastegudest 16 aastat tagasi (väga teraselt ei jaksanud kuulata ja sellepärast ei või ka pead anda, et see niimoodi oli), drechsler pidas tunduvalt lühema ja ilmekama kõne sellest, et riigiteadused on parim, tähtsaim ja huvitavaim eriala ja tartu ülikool on parim koht selle õppimiseks. ja mingid kaks teise kursuse tshikki pidasid ka mingi kõne, aga see oli nii jube, et säästan teid detailidest. pärast trügelesime natuke labürindis ja siis suundusime kadriga koduekstrasse nõuderesti ja nagisid ostma. aga vähemalt kohtasin marja-liisat ja sain teada, et ei peagi vist helsinkisse oma hinnetele järgi sõitma, palve peale saadavad nad need mulle ise. siim, miks sa ei olnud aktusel? ja kas sul on ikka pliiatsid ja suled kõik ostetud ja õpikutel jõupaber ümber?


ja zeppelinis toimus mingi noorte orgia, seal alati tühjalt seisvas maaaluses parklas. kogu esine oli mingeid noortekampasid täis, siuksed 16-aastased, kes endale liitrisest viinapudelist sisse kallasid. ja mingi 15-aastane kutt tegi mulle silma, võimalik, et mõnitas vanainimest.


head esimest koolipäeva.