on saabunud pidulik hetk, kui ma võin presenteerida -- hanna and kaarin do põhjarannik


h

kodus istumine sakib, eksole, aga mõnikord on küll tunne, et igasugused suuremad ettevõtmised viivad minu jaoks liiga suurtesse emotsionaalsetesse äärmustesse. sest iga ettevõtmise käigus on hetki, kus ma ennast ikka üle ootuste sitasti tunnen (kuna tundub, et on bloggerite hea tava ennast folgi ajal sitasti tunda, siis ei hakanud ma omaenda oodi tookord siia üles panema). seekord siis leigo.


kohe alustuseks, et ürituse kultuurilis-naudingulisele poolele pole mul midagi ette heita. juba vist viis aastat tagasi kui ma üks talv sattusin sinna suppi sööma ja mingi kõige esimese kontserdi videot vaatama, sai mulle ilmselgeks, et see tüüp, tõnu tamm vist nimi, on küll natuke hull, aga see-eest tegus ja suurepärase visiooniga hull. tookord oli tal maja taga üks järv ja maja ümber, õhustikule vastavalt, mustmiljon traktorilaipa. ja mustmiljon last erinevatest pesakondadest. siis ta rääkis oma loodusliku ilutulestiku mõttest ja muust heast-paremast.


tätte ja raadik soojendusbändina läksid selles melus natuke kaduma. sest nad on mõlemad nagu sellised tüübid, kellel on sulle usalduslikus õhkkonnas üks hea lugu rääkida (ja kaarin, see ei ole sinu pealt viksitud mõte...). see, mille kätte sai oli hea, aga niimõndagi jäi siiski puudu. flööt ja harf jäid teisele poole mäge ja telgipüstitamist ja kehakosutamist. aga tafenau ja co olid täiesti ootustele vastavad ja enam. ja tuleshow kasutas küll olemasolevaid tingimusi maksimaalselt. näitas, milleks lõuna-eesti augustiöö ja visiooni ühendamine võimelised on.


nii kui viimane noot pasunast välja pigistatud sai, vajus kogu see värk tühjaks nagu vana õhupall ja mina jäin nukralt hulkuma. aga mitte see ei teinud mind nukrameelseks, vaid hoopis miski muu. sattusin vana järve äärde, kuhu jäänud klaveril keegi pimedusest imetabaselt kergeid ja õhus jooksvaid helisid välja laskis. ja taevast sadasid tähed. istusin seal pimedas siis natuke aega ja kuulasin seda. tuli välja, et rahvasaadik imre sooäär laseb oma näppudel kergelt üle klahvide käia. aga ka see ei olnud mitte see, mis mind nukraks tegi. oli veel hoopis midagi muud.


ja hommikupoole ööd hakkas koledal kombel sadama ja mürtsuma ja paukuma ja ma tean, et see on tegelikult üks paha ja vastik asi. aga ma ei saa sinna midagi parata, on hetki, kus ma ei tea midagi vahvamat kui istuda telgis ja kuulata, kuidas vihm vastu selle katust ja külgi krõbistab. ainult miks on see nii, et mõne inimese puhul piisab ainult nime mainimisest ja ma näen kogu öö unes asju, mida ma kunagi ei saa. aga see polnud kaugeltki mitte see, mille pärast ma nukraks jäin.


ja hommikul kell 8 oli äratus, looduse omnibussi inimesed sõid sealsamas kõrval oma hommikusuppi kui me telki kokku rullisime. ja siis topiti ühe väikse auto tagaluugist sisse kaks telki ja kuus magamiskotti ja lugematu arv penosid ja üks seljakott ja üks marypoppinsi ridikül. ja autosse üks lootustandev kunstnik ja üks juhtivtöötaja ja üks teismeline ja üks, kes kanal2s öösiti mula suust välja ajab ja mina ka. ja vahepeal oli tartus lõunakeskuses hommikusöögipaus ja siis olingi tagasi tallinnas. ja kadri on ikka kusagil läti maaseudulla ja mina ei tea, mis olulised sõnad mul homme sõrmede seest tulema hakkavad, aga ma kardan, et hästi see ei lõpe. aga isegi see ei ole see ei ole see, mis mind kurvastab.


Elis Regina ja Toots Thielemans - O Barquinho, jätkates samade rütmide ja nootidega.


h

nii hea kui serveritel on selged, paljuütlevad nimed. lähed aga träkkerisse ja vaatad, et näe presidendi kantseleist on käidud ja liisa on räpinast käinud ja veebipesa volts. ainult seda ma ei saa aru, et kui kadri enam ei ole jaapanis, kes sealt waseda serverist siis ikka mind veel loeb. ilmselt asutas ta seal minu blogi fännklubi.


h

nonii, palju lärmi tekitanud päevik lukustas ennast jälle lahti, lugesin sealt, mis lugeda oli, ja ikka ei saanud aru. et millest kogu see kära ja värk ja miks inimesed kõike seda nii isiklikult võtavad. seda, et neid kusagile koolkonda on pandud (mis jah, tõesti, on pigem telleri blogroll kui kellegi asine koolkond, pealegi ei saa sa ise sinna suurt midagi parata, ei ole võimalik hakata teadlikult järgima mingeid teatud bloginduse jooni ja niimoodi sinna saada. et noh, kirjutan siin eesti keeles ja grammatikast on natuke aimu ja kujundus pole ka päris metsa poole ja näedsa, olengi sellest ja sellest koolkonnast, sest tee mis sa tahad, teller paneb oma blogrolli inimesi ikka täiesti oma isiklikest eelistustest lähtuvalt ja püüda neid mingi staatuse saavutamiseks aimata oleks ju absurd, vaevalt et keegi kunagi niimoodi teinud on) või nende kohta muid üldistusi on tehtud.


ei saa ju ometi väita, et kirjutajatel puudub teatud annus ülbust -- mis see muu on, kui nad arvavad endal õiguse olevat kellegi või millegi kohta midagi arvata, kellegi või millegi arvel teravmeelitseda. samas on selle kõigega ikka nii, et ühest küljest - ei saa oma kirjatükke internetti üles panna ja siis kui keegi julgeb neid lugeda ja nende kohta midagi arvata, pröökama pista, et tema õigusi ja privaatsust on rikutud. ja teisest küljest on jällegi igal kirjutajal õigus teha mida iganes (ja ignoreerida ükskõik, milliseid mujal avaldatud arvamusi või klassifikatsioone vms) -- see, mida inimene omaenda peldikuseinale jäädvustab on sügavalt tema oma asi.


kusagil on juba üritatud lühidalt, selgelt ja maakeelselt kirja panna seda päeviku ja blogi erinevust, aga lõppkokkuvõttes ei mõista ma ikkagi päris selgelt asja sisulist vahet. kui päevik on ikkagi pigem dialoog iseendaga, miks seda siis avalikkusele üles riputada (ja mina arvan, et on ja olen sellega juba aastaid rahulikult omaette tegelenud), mis varem või hiljem avastatud saab ja tõenäoliselt keegi sellest midagi arvab. või on vahe tõesti lihtsalt selles, et blogi formaat peaks olema kompaktsem ja päevikus on heietamine pikem ja detailsem. minu blog on näiteks minu päevikujäämäe tipp, mõnele asjale tahaks vastukaja, mõnda asja tahaks teistega jagada ja mõnikord on vaja asjad lihtsalt enda jaoks lahti kirjutada.


miks mul on tunne, et päevikupidajad on sattunud kuidagi moraalselt kõrgemale pulgale, on sattunud kuidagi ausamaks ja see annab neile millegipärast õiguse olla emotsionaalsem ja ka õiguse olla ülbe (sest ta väidab, et on ülbe omaette, missest et täitsa avalikus kohas)?


h

kõige nõmedamad põhjused, miks kellestki mitte lahku minna:


- sest üksinda olemine sakib (samas ka üks juhtivaid nõmedaid põhjuseid, miks kedagi tagasi tahta)

- sest kunagi sai lahku mindud kellestki, kellest poleks pidanud


h

elekter või no elekter, vanni minna on ikka pime. sest vannitoas läks pirn nii umbes nädal tagasi läbi. pirni vahetamiseks on vaja rohkem kui ühte hannat... tuleb teha vanniromantikat.


h

naasin tsivilisatsiooni rüppe. korteri alumisel korrusel ei olnud elektrit ja tallinnas on ilmselt vahepealse aja jooksul midagi sadanud, sest lahtise akna alla jäätud vana (võimalik, et eelmine) ekspress oli korduvalt vettinud ja kuivanud välimusega. haarasin teadmata ajast ilma eletrita olnud külmkapist sinna kunagi üleeelmisel korral pistetud rannakarbid äädikas ja oleksin oma suures ahnuses äärepealt happesurma surnud. tõstsin esikukapi tühjaks, et leida elektrikapi võtit ja lükkasin elektrikapis sujuva liigutusega mingi kangi üles. see tegi triki ära ja siin ma siis nüüd olen.


eile õhtul sain juba eelteateid (kaarin, nagu ma aru sain, tabas telleri teel õhtusele supelungile) sellest, et virtuaalmaastikul vahepeal jälle miskine skandaal paisunud, "telleri koolkond" jne. läksin siis uudishimulikult asja kohta lugema (53 kommentaari jne.), aga oma suureks pettumuseks ei saanudki kogu selle tsirkuse põhjustanud kirjatükile ligi, sest see asi oli pässvöördi alla pandud. keegi võiks mulle nüüd rääkida, milliste alatute ütlustega seal ühele poole saadud oli.


pealegi on mul nüüd tunne nagu ma oleks kuidagi ripakile jäänud. misse küsimärk mu nime järel tähendas ja kui ma ikkagi ei ole telleri koolkonnas, siis miks? grammatikavigade pärast? mul on nagu natuke tunne nagu jerome'il "kolm meest paadis" raamatus, kui ta haigusteraamatut luges ja avastas, et ainuke, mille sümptomid tal puuduvad, on põlvekedra põletik. temal tekkis probleem, et kui tal kõik teised haigused on, miks siis seda ei ole. mina jälle mõtlen, et kui kõik need teised on raudselt telleri koolkonnas, miks siis mina ei ole.


nojah, võimalik, et põhjuseks on minu kalduvus rantingule. aga praegu peab selle mulle andestama, sest ma olen ikkagi tükk aega mööda põhjaranniku kruusateid loksunud. sellest ma räägin ka pikemalt, aga kuskil eraldi, et mitte minimalistlike kalduvustega lugejaid täielikult eemale peletada. nüüd lähen otsin midagi süüa. midagi vähemsurmavat kui rannakarbid äädikas. või see vormi kaotanud ja tumehalli alatooni omandanud eesti juust külmkapi ülemisel riiulil.


h