elekter või no elekter, vanni minna on ikka pime. sest vannitoas läks pirn nii umbes nädal tagasi läbi. pirni vahetamiseks on vaja rohkem kui ühte hannat... tuleb teha vanniromantikat.


h

naasin tsivilisatsiooni rüppe. korteri alumisel korrusel ei olnud elektrit ja tallinnas on ilmselt vahepealse aja jooksul midagi sadanud, sest lahtise akna alla jäätud vana (võimalik, et eelmine) ekspress oli korduvalt vettinud ja kuivanud välimusega. haarasin teadmata ajast ilma eletrita olnud külmkapist sinna kunagi üleeelmisel korral pistetud rannakarbid äädikas ja oleksin oma suures ahnuses äärepealt happesurma surnud. tõstsin esikukapi tühjaks, et leida elektrikapi võtit ja lükkasin elektrikapis sujuva liigutusega mingi kangi üles. see tegi triki ära ja siin ma siis nüüd olen.


eile õhtul sain juba eelteateid (kaarin, nagu ma aru sain, tabas telleri teel õhtusele supelungile) sellest, et virtuaalmaastikul vahepeal jälle miskine skandaal paisunud, "telleri koolkond" jne. läksin siis uudishimulikult asja kohta lugema (53 kommentaari jne.), aga oma suureks pettumuseks ei saanudki kogu selle tsirkuse põhjustanud kirjatükile ligi, sest see asi oli pässvöördi alla pandud. keegi võiks mulle nüüd rääkida, milliste alatute ütlustega seal ühele poole saadud oli.


pealegi on mul nüüd tunne nagu ma oleks kuidagi ripakile jäänud. misse küsimärk mu nime järel tähendas ja kui ma ikkagi ei ole telleri koolkonnas, siis miks? grammatikavigade pärast? mul on nagu natuke tunne nagu jerome'il "kolm meest paadis" raamatus, kui ta haigusteraamatut luges ja avastas, et ainuke, mille sümptomid tal puuduvad, on põlvekedra põletik. temal tekkis probleem, et kui tal kõik teised haigused on, miks siis seda ei ole. mina jälle mõtlen, et kui kõik need teised on raudselt telleri koolkonnas, miks siis mina ei ole.


nojah, võimalik, et põhjuseks on minu kalduvus rantingule. aga praegu peab selle mulle andestama, sest ma olen ikkagi tükk aega mööda põhjaranniku kruusateid loksunud. sellest ma räägin ka pikemalt, aga kuskil eraldi, et mitte minimalistlike kalduvustega lugejaid täielikult eemale peletada. nüüd lähen otsin midagi süüa. midagi vähemsurmavat kui rannakarbid äädikas. või see vormi kaotanud ja tumehalli alatooni omandanud eesti juust külmkapi ülemisel riiulil.


h

julgen soovitada seda tondi selveri küljes olevat rattapoodi. tavaliselt on ikka nii, et kui lähed mõnesse sellisesse väiksemasse rattapoodi, siis on seal jalgrattainimeste ekvivalendid patsiga poistele, kes sinu kui ilmselge asjaarmastaja peale sellise natuke tüdinud pilguga vaatavad, sügavalt kahtlevad sinu oskuses olemasolevat probleemi määratleda (et siis arvavad, et sa ilmselt lihtsalt ei oska ratast sihtotstarbeliselt kasutada -- "oled sa ikka kindel, et kumm on katki? võib-olla jätsid hoopis ventiili lahti?") või pakuvad lahenduseks (sõltumata probleemist), et sul on ilmselt ratas õlitamata. sinna igatahes sõitsin ette ja teatasin asja uurima tulnud lühikest kasvu rõõmsalt onule, et viga on selles ja teises. onu haaras toast suure haamri ja lahendas asja. sõitis veel paar tiiru ümber parkimisplatsi ka, et asjas veenduda (sadul oli talle natuke kõrge, nii et sõitis kikivarvul) ja kasseeris mult lõpuks kahekümneviieka. aga nüüd on nii, et lähebki peale see käik, mida ma temalt palunud olen. milline luksus.


aga homme tuleb kadri, tuleb kadri, tuleb kadri...


h

peab lõpetama asjade peale lootmise. kindlasti peab lõpetama inimeste peale lootmise. iseennast on vähemalt teoreetiline võimalus parandada.


h

viimane sissekanne oli tegelikult esmaspäeva pärastlõunal. kahjuks te seda ei näe, tulenevalt kassari rahvamaja watching-paint-dry kiirusega internetiühendusest, millele blogger lihtsalt liig oli. lühidalt kokku võttes rääkis viimane sissekanne sellest, kuidas ma laupäeval leidsin metsa vahelt kursavend tanel sitsu (avec õde), kes oli tulnud hiiumaale progerokkarite kokkutulekule kiibitsema, aga ei saand sisse. pakkusin talle siis öömaja, mille ta lahkelt vastu võttis. kell 11 jalutas viis kilomeetrit kokkutulekuni ja passis koos teiste külainimestega aia taga metsas. kell kolm kuulsin kuidas ta sauna lakka magama ronis.


muidu hetkeks tagasi tallinnas. üritasin lugeda, mis teised inimesed vahepeal kirjutanud olid, aga see osutus mulle siiski üle jõu käivaks ülesandeks. nüüd jääbki kõigi nende virtuaalsete (ja mõnede vähemvirtuaalsete) inimeste ellu minu jaoks auk. selles mõttes hea kah, et ise praeguses eluetapis vähem kirjutan.


laupäeval folgile, esmaspäeval lähme teeme väikese rattatuuri põhjarannikul, neljapäeva õhtaks peaks tagasi jõudma. aga homme peab minema rattapoiste juurde, sest käikudega on jama. ei hakkagi teid igavatesse üksikasjadesse pühendama. andsin asja isale uurida, isa keeras vindi teistpidi üle. täna tuli 10 kilomeetri ajal kett kaks korda maha. olin seal siis siuke, kiiver nagu teine aju ja käed üleni mustad.


aga enne kõike seda tuleb reede ja see päev on üks äärmiselt oluline verstapost minu elus. sest kadri tuleb tagasi. ja täitsa uskumatu, et olengi selle aasta ilma temata üle elanud. ja samas on muidugi uskumatu, et sellest on juba nii kaua, kui ta ära läks. kurat, vanus hakkab juba selleks saama, et aastad hakkavad kokku sulama.


ja postkastist koukisin välja postkaarti elinalt prantsusmaalt. ja see on tore, et tal on tore. ja see on ka tore, et ta varsti tagasi tuleb (siimul ka ilmselt natuke hea meel).


ja nüüd on jutt juba nii pikk, et ma ei saagi rääkida, kuidas ma täna hiiumaalt koju reisisin. teinekord.


h

aga nagu teada, on hiiumaa näol tegemist kõige internetiseerituma maakonnaga meie riigis. niisiis istun praegu pühalepa vallavalitsuse konditsioneeritud ruumis (väljas kraad näitab 32-35, ehk natuke siiski liialdab ka, aga mitte palju), sekretär teeb kõrvallaua taga tööasju. mõtlesin, et tulen loen, kes mulle kirjutanud on, aga suurt keegi ei olnud.


muidu paras puhkuseparadiis. oma biitshil (50 meetrit magamiskohast) on vesi pidevalt umbes 28C, õhtuti igatahes soojem kui õhk. aga niisama ei olegi saand aega lamada. esmaspäeval käisime üle lahe orissaares lõunatamas ja siis ükspäev vedelesime terve päeva ristnas, kus laine harjumatult väike, aga vesi ikka rõvedalt külm. samas oli seal täiesti uskumatu kollektsioon rannakivisid, igas suuruses ja variatsioonis. korjasin niimõnegi endale koju purki kaasa. külmal talvel hea meetunada seda sooja päeva, kus mul jalalabad ära põlesid.


ja nii edasi, vähemalt kuni kolmapäevani. ehk saab vahepeal jälle raporteerida, kuidas asjad on. seniks, over and out


h

igaüks peaks mõnikord minema saarele ja sinna jäämagi mõneks ajaks. tuleb kasuks kopsudele, närvikavale ja kindlasti paljudele muudele asjadele ("kirvest, andke mulle kirvest!"). minagi järgin nüüd homsest omaenese head nõu ja lähen saarele. kõrgete kadakate vahel on inteneti levimisega suhteliselt kehvad lood, seega blogging will be light to none, sealjuures rõhuga pigem none'il. järgneva paari nädala jooksul. mõnikord võib-olla saab hellamaa perekeskuse arvuti ligi, eks siis saab rääkida, kuidas asjad saarel käivad. annan veel head nõu -- lugege palju raamatuid, käige seenel ja paadiga sõitmas, vahepeal mängige vilespilli, kasutades ära varianti, et naabreid pole, sööge maasikaid ja käige meres ujumas. ja kirjutage valmis kõik need asjad, mida te juba ammu kirjutada olete tahtnud. mina küll kavatsen kõige eelnevaga tegeleda. puhkuseprogramm tuleb tihe.


h