ma loodan, et kusagilt altpoolt kostuv räige puurimine tähendab, et seal paigaldatakse lõpuks ikkagi neid lollakaid fonoluku sisetelefone. et ma ei ole kahte päeva täiesti ilmaasjata nende tüüpide ootamise peale magama pannud. kuigi näeb väga sedamoodi välja, et nad ka täna ikkagi siia ei jõua.


ise olen möödunud nädalate jooksul saanud soojaks sõbraks baltikumi bussiliikluse ja omaenda seljakotiga. ja kõike muud põnevat on ka juhtunud. soomest tulid möödunud kolmapäeval prantslased ja ungarlased ja neljapäeva õhtul istusime kõik viiekesi vilniuse bussi peale ja olime hommikul pool üheksa kohal. pean ausalt öeldes tunnistama, et vilnius ei ole päris my kinda town. kogetud kahest leedu linnast eelistaksin ikkagi möödundsuvist kaunast. kuigi hostel oli üsna lonely planet. aga järgmisel päeval vilniusest riiga minek oli ikka täitsa kultuurishokk. sest riia on korralik euroopa linn ja vilnius on linn, millel on üsna potentsiaali, aga keegi nagu eriti ei viitsiks sellega jamada. võib-olla mulle tundub, aga nad on nagu nendele kunagise suur-leedu loorberitele puhkama jäänud. mispäeval seal see mansoni kontsert oli?


ja elina lõpetas eile ülikooli ja mel ja veel viis kursakaaslast. käisin ka peahoone ees kaaskodanikega õlatunnet saamas ja surasin kõigile ikka lilli ja värke. kogu selle sagina käigus vilkus küll hetkeks peast läbi see mõte, et kurat, oleks ju võind ka seal olla praegu. aga siis mõtlesin hoopis, et kui kõik see läbi saab, siis lähen koju ja siis mis? ei ole nagu enam miskit eriti järgi. nii et olen üsna rahulikult veel aasta aega ilma kraadita. pärast sai elina juures maal vorsti ja salatit ja rabarberi kooki ja veel pärast oli ülikooli kohvikus mingi istumine, mis sujuvalt kursaheietamiseks ja peahoone ees püramiidide moodustamiseks üle läks. lõpuks tuli isegi üks kolmekordne ära, mis olemasolevate ressursside juures on täitsa tubli saavutus. järgnevalt tegi kala veel viimase pingutuse meist inimesi vorpida ja korraldas enda juures saadjärvel spontaanse läbu. suures osas kukkus see tal läbi (nagu tavaliselt), sest pool rahvast sõitis *juba* kell pool viis koju, mida ta siis muidugi ka traditsiooniliselt isiklikult võttis(nagu tavaliselt). samas kaldun arvama, et kõigil teistel oli täitsa tore.


siiski selgus veel viimase nõretava nostalgiapuhangu (teemal 'meie kursa') käigus, et ega vist väga palju kauem ei jaksaks seda seltskonda nii sõbralikult koos hoida. sest mingid asjad ikka korduvad semestrist semestrisse ja aastast aastasse ja hakkavad iga korraga aina rohkem häirima. ja nii ongi, et kuigi ma armastan neid kõiki kirglikult (nojah, nii kirglikult kui see minu puhul võimalik on...), tahaks ikka mõnele mõnikord tõsiselt virutada. ja see ei saa ometi olla healthy relationshipi alus. aga mõnega on ikka nii, et tahaks, et nad oleks eluaeg kusagil haardeulatuses.


h

nii, kui kellelgi on minu suhtes mingi õiguspärane ootus, siis peaks vist nüüd midagi uut ütlema. eriti arvestades, et seekord isegi on, millest rääkida. tahtsin tegelikult juba eile vilniuse old town hostelist otselülituse teha, aga aeg sai otsa ja pidi linna peale patseerima minema jne. üldse peaks sellele "kuidas elad baltikum?" tuurile rohkem keskenduma ja asjade üle järele mõtlema, enne kui saab mingeid lõplikumaid järeldusi internetiavarustele paisata. aga tegelikult tahaks hoopis, et saakski muudkui bussi peale istuda ja sõita ja kõik kohad oleksidki lihtsad ja kergesti kättesaadavad.

hommikul kell 5.45 kaarini elutoa teise otsa silgates, et seal laaduvat mobiiltelefon-äratuskella vaikima sundida, tekkis küll korraks mõte, et milleks see kõik. et võiks ju samahästi tagasi teki alla ronida ja edasi magada ja keegi poleks suuremat kaotand. aga kui ma juba nii enam-vähem ärkvel olin ja tasuta tallinnasse saamise võimalus kokku lepitud, siis poleks taasuinumisel ka nagu suuremat mõtet olnud. nii et kolmveerand tundi hiljem seletasin statoili ees seisvale padjanäoga uudule, miks ma sellisel jumalavallatul kellaajal seal hängan. ja täpselt kell 9 seisin juba roosikrantsi tänaval ja ootasin taksot, mis mind koju viiks.


viimaste päevade jooksul olen õppinud hindama musta audi a6t kui väärtust omaette. laupäeval saabus sellega kolkja kalarestosse pangapersident vahur kraft (naise, lapse ja ämmaga). täna hommikul kihutas üks selline meist ülehelikiirusel mööda. paar kilomeetrit hiljem observeerisime loetud hetkede vältel tema asjaajamisi politseiga. muidu oli tallinn-tartu maantee esmaspäeva hommikul umbes selline nagu liiklusstseenid filmis minority report. või isegi viies element. autodroom oleks selle kohta ilmselt õigem sõna.


homme riläks. kolmapäeva hommikust tuleb vist jälle natuke aega göölfrendi mängida.


h

elu viis ikkagi peipsi rannale koos rataste ja poistega. iti ja liisa olid ka tegijad. 115 kilomeetrit aitas harmoniseeruda oma rattasadulaga niivõrd, et hiljem on mul raske olnud jalgrattal istuvaid inimesi päris tõsiselt võtta. mitte et füüsiliselt nii eriti läbi oleks, aga no kolm päeva oma jalgrattaga käsikäes elades tekib sellest ikka teatav tülgastumus küll. olen üsna kindel, et tunne on vastastikune.


aga rada oli inimlik ja loodus oli ilus ja tunne oli kuidagi zen. lihtsalt see puhas rõõm eestimaa rüpes tagasi olemisest, tundus kuidagi kosutavalt ehe, isegi oma nõmedamatel momentidel (kui alatskivis kohalikud öö läbi bemmidega ringi rallisid, aga vahepeal siiski aega leidsid meile spontaanselt lõkkepuid hankida jne). püüdisn endale ette kujutada seda, kuidas ma järgmisel nädalal ungarlaste ja prantslastega lätti sõidan (the cosmopolitan me), aga hästi ei tulnud. see on ikka hoopis mingi muu maailm.


aga esimesel ööl hakkas kell viis kirema kukk ja kires kõigutamatute intervallidega kuni kella kümneni välja, kusagil kohe telgi külje all ja öösel tuli lõkke äärde oma suitsuvorsti sulatama noorperemees, kellel küll 11 klass pooleli jäi, aga kelle elufilosoofiad olid siiski kuldaväärt. ja kolkja kuulsas sibula- ja kalarestos ei viitsitud meile mingit rooga teha ja anti valida ühe supi ja ühe prae vahel. ja alatskivis vallutasime kõrtsi, keerates (hoolimata kaunilt kõlavatest elmariraadio viisidest) ennast sinna ka kell 4 hommikul põrandale magama. kell kaheksa äratas prantsuskeelne disko, hetk hiljem traditsiooniline hommikulaul (ei tundugi enam õige millegi muu peale ärgata rattamatkal). ja kui pärast rotalias sauna sai ja terrassi peal peesitada, siis tundub küll ülimalt õige, et selle asja ikkagi ette võtsin. missest et mõni asjaleõhutaja ennast näole ei andnudki...


tänks, muidu. marisele, kes mind täna mööda maanteed enda järel 40 kilomeetrit vedas. ja markko märtinile, kes pakkus pidevat pinevust ja rõõmu statistikanumbritest ja provotseeris niimõnegi vihase kõne emti klienditeenindusnumbrile. ja helinale ja itile ja liisale ja maiteakellele veel, kes selle asja nii mõnusaks progesid. uudule, kes kunagi pole päris tõsiseltvõetav ja kelle öisest norskamisest on tänaseks saanud legend. ja kõigile teistele ka, isegi älissile, kes meile puid tõi ja kellega me siis ikkagi ei taht õllepruulijat laulda (laulsime ta hoopis krambambuliga surnuks). sest ilma kõige selleta poleks see asi vist ikkagi see olnud.


h

olen päev otsa passinud ja raamatut lugenud ja oodanud mingit ilmutust selle kohta, kas homme peaks poistega rattamatkale minema või ei. mingit selget märki nagu ei tulnudki, aga õhtu lõpuks poolt- ja vastuargumente kaaludes kaldub asi vist nii jääma, et ikkagi ei lähe. kui just homme vahetult enne mingeid häid uudiseid ei tule. muidu saab hoopis rongiga maale vanaema juurde sõita...


Koop -- "Waltz For Koop"


h

tartu-eksperiment jätkub. kohati -- varahommikutel ja hilisõhtutel -- on küll natuke mõttetu tunne. kõik teevad mingit oma asja, mina ei tee nagu suurt midagi. samas olen laia maailma silmis siiski suutnud säilitada kiirete eluviisidega inimese mulje. selleks ja teiseks, olen sunnitud käsi laiutades tunnistama, ei ole aega.


mis peamine, osa inimesi sai bakiga ühele poole. liisa juba küll kirjutas sellest mõned read. ise ei suuda nagu eriti mingit seisukohta võtta. sest iseenesest ei ole need lõputööde hinded ju nagu ilm või majandus, inimpingutustest sõltumatud. aga natuke tekib ikkagi selline abituse tunne. et teed tööd ja näed vaeva ja lõpptulemus on sama, mis tammsaare klassikaks saanud teose tegelastel -- ei mitään. aga natuke näpud nagu sügelevad juba. noh, et järgi vaadata, mis endal välja kukub. õnneks on järgmine kevad siiski petlikult mägede taga.


järgmine nädal tuleb vist lätti minna... hmmm...


Saybia -- "The Second You Sleep"


h

teist päeva tartus. varsti saavad ilmselt otsa asjad, mida teha. aga hetkel pole veel hullu.


käisime kaariniga eile tallinnas (club) jääboileri kontserdil. enne seda pidime küll üle kahe tunni seal passima ja diskot observeerima. alguses tuli natuke hirm peale küll (et siis sellised me olemegi?), lohutav oli see, et ei tundnud sealt peaaegu kedagi ja need, keda tundsin, olid ka jääboileri pärast kohale tulnud. aga kontsert ise oli peaaegu viimase peal. mitte päris täiuslik, sest viimane jääboileri elusast peast nautimise kogemus oli juuliööl tähistaeva all. andis fiilingule kõvasti juurde. kombinatsioon tiit kikas+viiul on samas siiski igas olukorras imetabane.


ja täna käisime kärdiga lastekaitsepäeva puhul spordimuuseumis vene vahakujusid vaatamas. mingite pärisprominentide kujud olid küll suhteliselt marginaalse sarnasusega tegelikkusele. aga need väärastumused olid päris kummastavad vaadata. tüüp, kellel kasvas kõhust teine tüüp. või tüüp, kellel oli pea küljes teise, hoopis väiksema tüübi pea. pärast teetamine linna juhtivas teepaigas -- videomati kasiino kohvikus.


järgnevatel päevadel teevad inimesed politoloogia osakonnas seda, mida minagi peaksin tegema -- kaitsevad lõputöid. vähim, mis ma teha saan, on neile näppu viskama minna.


h