meeldejäävaid vestlusi tänasest päevast:

kunagi varem täna:

hanna: "nüüd on jäänud ainult kaks kasti!"

sandra: "ja füüsika!"

õed hiiesalud tõmbavad kokku hooaja 2002/2003 otsi.


-----


stephane says:

I understand nothing

stephane says:

what are you talking about

Hanna says:

when did you stop understanding?

täitsa võimatu, põhimõtteliselt see iseloomustaski meie tundidepikkust vestlust.


-----


h

väga ebaühtlase rütmiga päev. hommikul meeletu rabelung, et ühikast välja kolida ja kõik vajalikud otsad seal kokku tõmmata. ja siis järsku oli meil laevani mingi neli tundi aega ja me lõime selle lihtsalt kaivopuistos inimesi ja majasid ja paate vaadates laiaks. sellele otsa veel neli tundi peaaegu tühjas rekkameeste laevas (sea wind line). lõpuks, kui me rekkade pärast tollis pidime passima, saavutas haripunkti vana tuttav "roniks-mööda-seinu-üles" tunne (perfektsuseni välja töötatud kaheööpäevasel bussireisil riiast pariisi).


mulle tundub, et mu elu koosnebki meeletu asjadekoormaga kodu ette sõitmistest. kõik see muu, mis jääb nende kordade vahepeale, lihtsalt assisteerib.


raske on ülehinnata sõnade tähtsust kui vastuvõttev pool ei suhtu neisse just samamoodi kui sina. kui tahaksid asju kuidagi emotsionaalselt ja abstraktselt seletada, üritada edasi anda asjade sisu, mitte lihtsalt fakte. ja see, kellele sa seda kõike räägid on, ütleme näiteks, düslektik. ise lasin ta haardeulatusest välja enne kui kõik vajalik öeldud sai, siis kui silmad võisid veel suud aidata. ise olin rumal. aaarghh, jälle mõtlen asjad uueks. andke mulle liiga palju perspektiivi ja ma venitan ennast ära.


Lisa Nilson, Bjoern Eidsvag -- Mysteriet deg


h

siinkohal paneb ameti maha teie sõbralik põhja-haaga korrespondent. tegemist ei ole siiski viimasel ajal eestikeelsel blogimaastikul levinud lõpliku pillide kotti panekuga. kõigi eelduste kohaselt peaksid reportaazhid jätkuma uue hoo ja jõuga soome lahe lõunakaldalt. homme lihtsalt lõppeb minu välislähetus.


istusime täna triinuga metsas kivi otsas ja sõime kanakoibasid ja mõtlesime, et elu heidab inimesi ikka kummalistesse kohtadesse kanakoibasid sööma. kaks tublit ja eesrindlikku tartu ülikooli tudengit keset haaga metsi. aga ilm oli igatahes superilus ja igasugused metsaloomad ja -linnud kakerdasid ümberringi.


aga põhimõtteliselt on ju olnud tore ja kõik on läinud hoopis teistmoodi kui oleks tahtnud, et läheb. mis on ju ka iseenesest tore, sest elu näitab, et alati on olemas mingi muu tee. igasuguseid inimesi on kohatud ja igasugu asju on tehtud. ja kassanäe, ise olen jälle muutunud (millal see peadpööritav protsess küll lõppeb? või vähemalt aeglustub?). kõige rohkem jään taga nutma oma superülikiiret tasuta internetiühendust. sest see on see, mis minust siia permanentselt maha jääb. kõik muu on ju ka lahkuv.


aga deit on juba kokku lepitud. järgmiste lihavõtete ajal tshehhis. hea keskne koht igalt poolt tulla. paveli mingis suvilaonnis. lihavõtted selles mõttes ka sobiv aeg tshehhi minna, et seal saab sel ajal jämeda ridvaga peksa.


Lisa Ekdahl -- "When Did You Leave Heaven?"


h

stephane lahkus, aga mitte ilma võitluseta. nüüdseks pole enam jäänud eriti palju otsi kokku tõmmata (mingid asjad jäid tema pärast üldse tegemata). homme saabub isa, ülehomme lahkub mina põhja-haagast, võimalik et igaveseks. (aga pole hullu, ma juba unistangi paldiski maantee äärsest jalgrattateest ja hiiumaa praamist).


aga nüüd tuleb nõud ära pesta, sest kohe on ju algamas eurovisioon. telekaomanikuna võtan sellel puhul vastu külalisi.


h

kolimine on ikka üks rõve tegevus. selle jooksul saad teada, mis junk'i kõik su kapid ja sahtlid täis on ja peab vastu võtma kõiksugu otsuseid ja lõpuks mattud ikkagi äratoimetamist vajavate kastide ja kottide hunniku alla. ja siis teises otsas asjade lahtikolimine on vähemalt sama suur piin, eriti kui on vajadus kahe elamise asjad ühte elamisse kokku kolida. üldse tekib küsimus, et miks mul nii palju asju on (eile tuli nelose pealt õhtul mingi inglise channel 4 dokuseep, kus kahe perekonna naised ära vahetati kaheks nädalaks ja seal ühel perekonnal oli ikka täiesti uskumatu hulk asju. neil oli nii palju igasuguseid pehmeid mänguloomi ja raskeid metallist pildiraame ja keraamilisi nipsasjakesi, et isegi normaalkaalus inimene poleks seal mahtunud ennast ümber keerama. aga selles perekonnas oli neli äärmiselt hea söömaga liiget).


nii, nüüd tuleb endale teha vastava tööga sobiv playlist ja käised niiöelda üles käärida.


Chet Baker -- "Everything Happens to Me"


h

kuidagi läheb ikka nii, et ei lähe nii nagu arvasid. et siis arvasid, et kõik on juba möödas ja et üle jääb ainult vaikselt hääbuda ja selle peale kerkib esile hoopis eluperiood, mille jooksul ei saa elementaarsematki asjalikku tehtud, ei saa isegi magatud, sest tekib miski/keegi, kes röövib kogu su aja. niimoodi avastataksegi ennast kolmapäeva hommikupoolikul stockholmi kesklinnast.


eniveis, räägiks teile viking line'i kruiisilaevast, mis on paksult täis tiinekaid ja vanainimesi ja kuhu saab neljase kajuti 20 euro eest (et siis kui reisiseltskond on neli inimest, tasub surmkindlalt stockholmisse läbi soome minna). või sellest, kuidas ma rootsi kunni kohtasin. kaks korda. sõitis must autoga mööda. või sellest, kuidas ma otse laeva pealt arvutiklassi ronisin, sest kui ma oleks koju dushi alla läinud, siis oleks tagasitulek kahtluse alla sattunud. aga ilmselt pole see kõik sugugi mitte nii oluline.


olulised on palju tundlikumad asjad, mida tahaks ise kontrollida, aga ei saa. see habras tasakaal, mida tuleb hoida iseendaks jäämise ja teisele haiget tegemise vahel. see on muidugi hea, et on neid, kes ei karda ennast haavatavaks teha, tunda ja omaenda tundeid usaldada. selliseid peab ka olema. ainult, et mulle tundub, et kõik see on too little (või hoopiski too much?)too late.


h

ma olen niiiiii väsinud. relationships are hard...


h