viimase ööpäeva jooksul on elu võtnud täiesti seletamatuid pöördeid. kuni selleni välja, et iga kolmas kogemus on täiesti uus. (jänes ilmub siiski püsiva järjekindlusega).


järgnevate nädalate jooksul oman helsinki äärelinnas neljatoalist korterit. sisustus on küll ehk veidi üheülbane, võiks lausa öelda, et kolmes toas täiesti äravahetamiseni sarnane, aga sellega annab siiski varieerida. shin ae toast on näiteks saanud magamistuba, kuhu tekitasime öösel king size voodi.


viru valge pudel, mis terve semestri külmkapis puutumatult seisis, tühjenes viimase kahe päevaga tilgatumaks (sellega kaasnes prantsuse rahvamäng "dü jü vill jor 'ed?"). maganud olen natuke, kahe- ja kolmetunniste juppide kaupa. kell 12 sadas kohale keegi sakslane, kes tahtis, et ma talle 17 lehekülge eestikeelset teksti lahti seletaksin. andis mulle pärast selle eest 12 öirot.


viimase sündmusega paralleelselt helistas kadri. et meie levikindlast majast parimat võtta, ronisin rõdule ja hüppasin seal kivipõrandal ühelt jalalt teisele. uudised olid kirjud, kõige buenom oli see, et sain esimest korda konkreetseid kuupäevi, mille ajaks punast vaipa ette valmistama hakata ja rahvariideseelikul koiaugud ära paigata. mitte nii bueno on see, kui komplitseeritud on inimsuhetesse sisse ja sealt välja saamine.


ahjaa, ja pesuköögis on uus haitekk pesumasin, mis peseb su pesu poole tunniga uueks. üks kümme minutit läheb samas tema tööleprogemise peale. miks on hea, kui masina enda peal on mingi täiesti seletamatu nuppude ja ekraanide rägastik ja selleks, et sealt midagi aru saada peab lugema juhendit ja vaatama skeemi? miks ei võiks kogu see inff vastavate nuppude peal kasvõi kuidagi elementaarselt kujutatud olla?


Paul Simon -- "Some Folks' Lives Roll Easy"


h

young eun lahkub lõpikult riigist mõne tunni pärast. koju jõuab alles juulis, sest hetkel ootab ees euroopa tuur. aga eile õhtul võtsime sellel puhul võimaluse purjutada. yound eun võttis võimalust eriti tõsiselt. lõppkokkuvõttes rääkisime kõik ära (normaalne, onju?). selgus veelkord, et aasia inimesed on ikkagi lahedad (kuigi ise nad arvavad, et aasia inimestega ei ole cool sõber olla).


tuba ei viitsi enam elementaarsemaski korras hoida, sest kohe on nagunii minek. peaasi, et voodi vaba oleks ja rada ukse juurde. tegemist pole siiski sellise tühjade pudelite-mustade nõude-tolmurullide segadusega. pigem on probleem selles, et rõivaesemed ja paberist asjad kipuvad jääma sinna, kuhu nad kukuvad.


ja eile päeval tegime triinuga "tunne oma kodulinna vol.1" ekskursiooni, otsides taga kasutatud raamatute poode. pärast pooleteisetunnist otsimist suutsime lõpuks ühe tuvastada, aga see läks viis minutit pärast meie sisseastumist kinni, nii et saime mõlemad riiulist ühe raamatu haarata. sama eksursiooni käigus leidsime siiski lademetes hiina, tai, malaisia jne restorane, pärsia ja türgi vaibapoode, itaalia toitude poe. ühest väikesest plaadipoest sain endale häbitult odava chet bakeri plaadi. mingisse koomuskipoodi astumise ka sisse, aga see oli seest nagu minu tuba kuubis, kusagil nurgas istus ajakirjade otsas väike patsiga mees ja luges (you guessed it!) koomuskit. meie sisse astudes küsis varmalt, kas ta saab meid aidata. kahjuks ei oleks selles olukorras suurt midagi aidanud. ja triin vedas mind sisse ka ühte uffi poodi, mis osutus iga nahk- ja teksavestifänni paradiisiks. ka kirjude kitlite austajad oleksid endale sealt ilmselt sobiva leidnud.


nii, saabus järsk pakkumine naaberkorteris ungari suppi süüa...


h

viisin eile läbi eduka barbekjuu ühika taga. omatehtud shashlõkk tuli ka esimese korra kohta täitsa viisakas välja. g sadas kohale mingi oma rootsi kursaõega ja hakkas esitama küsimusi naiste olukorra ja prostitutsiooni kohta eestis. mirjam vist võttis isiklikult, aga poleks vaja olnud. nad peavad lihtsalt oma foreign reporting kursuse käigus eestist mingi featurei kirjutama.


pärast läksime teise mirjamiga espoosse ja mängisime prantsuse it-meestega pictionaryt. otaniemi kampus on omaete fanki, näeb nagu natuke siukse mõnusa sanatooriumi moodi välja. kohe mere ääres mändide vahel punased telliskivimajad. loodust kuipalju, ilma töötute rasvaste juustega soome meesteta. aga veel kaugemal sitist kui meie siin.


ahjaa, davidi kaudu siuke tore link. alguses ehmatas täitsa ära...


h

olen shashlõkikunn! võimalik jänes leitud. nüüd espoosse pittu. over and out.


h

jänese ilmumine neljas kord sel nädalal. kahtlustan, et seesama jänes. seekord observeering omaenda toa aknast varastel hommikutundidel. kui ma usuks sellistesse asjadesse, siis arvaksin, et see jänes on mingi sümbol minu elus. nüüd peaksin ainult välja nuputama, mida ta sümboliseerib. aga selliseks insightiks oleks ilmselt vaja suuremat magamust ja õigemat elurütmi jne.


see, mille üle me siin kaariniga juba niimõnigi tund tagasi rääkisime, sai alguse millestki äärmiselt jurast. vaatasin eile telekast seda filmi, kus morgan freeman on usa president ja komeet on taevast maa peale kukkumas ja kogu elu hävitamas. iseenesest üsna vilets film. aga hakkasin mõtlema, et mida ma siis tahaksin teha, kui elu maal lõppeks, ütleme, nädala pärast. komeet või midagi sama vahvat. et kas ma siis julgeksin teha kõiki neid asju, mida ma praegu kardan (kusjuures pole teada, mis põhjusel kardan). kas ma siis saaksin kõigi nende inimestega kõik need asjad selgeks räägitud, mis praegu õhus ripuvad. sest tundub, et see oleks see, mida ma tahaks teha. et ma saaksin vastavatele inimestele välja öelda kõik, mida ma tunnen. ekstreemspordi ja seksimaratoni jätaks siis teiste teha. kõik nagunii ei saa selle nädala jooksul. mida sa teha tahaks?


h

shin ae tagasi koreas ja kirjutab reaklimatiseerumisest (ikkagi ma ei saa aru inimestest, kellel on eluarmastus kodus ja kes sellegipoolest on valmis aastaks teisele poole maailma õppima sõitma -- guess i need some time to get used to everything around me (including my boyfriend ;)). aga kirja lõpus on üks väga õpetlik kilshee: "[Do not travel to escape life, but travel so that life does not escape you.]"


h

teist korda juba näen siin suurte paneelmajade vahel hilja õhtul koju tulles jänest. ja mitte mingit õnnetut koduküülikut, vaid ikka täiemõõdulist metsajänest. esimene kord oli esmaspäeval, kui ma eestist tulin ja oli väike palavik jne. aga täna öösel jälle. markku teadis rääkida, et siinsamas pidi ka faasaneid olema. samas pole ma päris kindel, kas ma ühe faasani ära tunneksin, kui ta mulle metsa vahel vastu tuleks. minu ainuke kokkupuude faasanitega on "alice imedemaal" raamatust, kus neid kroketimängus kurikatena kasutati.


aga seda metsavärki naudin täiel rinnal, kuigi kevad on sel aastal väikese arengupeetusega


h