vahelduseks jälle reportaazh arvutiklassist. tulin siia progema, aga pean pettumusega tunnistama, et heaolühiskonna masinaid ei ole võimalik ebaseaduslikkusele ahvatleda. vihkan praegu kirega kõiki neid kohti, kes mulle mingeid mõttetuid serveriruume tilgutavad. eriti vihkan helsinki ülikooli atk osakonda, kes on andnud seda 50 mega. no milleks mulle viiskend mega? mis ma sellega peale hakkan? cd-kirjutamine jäi igatahes ära. nüüd peab kirjutajaga tuttavaid tüütama hakkama ja asjad zone'i serveris õigesse järjekorda panema. väga tüütu.


mis veel? see pole ikka kohale jõudnud, et shin ae ongi päriselt läinud. aga õppetunni eluks andis tema minek vist kõigile kohalviibinutele. kui su pagasilimiit on ikka 20 kilo, siis sa ei saa ausalt loota, et nad lasevad sul neli korda rohkem lennukisse laadida. shin ael oli küll strateegia olemas (peamiselt seises meessoost chekinnija valimises ja siis ohjeldamatus temale suunatud nutus ja halas), aga mitte miski strateegia poleks teda siikohal päästnud. küsitava soolise eelistusega check ini mees lasi tal isegi kõige suurema, 35 kilo kaalunud kohvri lennukisse tõsta, ise kogu selle veerandtunnise lunimisprotsessi juures aina rohkem ärritudes. ülejäänud 35 kilo pidi ikka cargoga saatma. maksis mingi 250 eurot. kui oleks ekstrapagasina kaasa võtnud, oleks peaaegu tuhat maksnud. käesolev olgu õppetunniks eelkõige neile, kes mõne kuu pärast ida-aasiast tagasi kolima hakkavad.


kui raudteejaamast rongid venemaa poole sõitma hakkavad, on teadustajatädi vene keel täpselt selline nagu vanades vene multikates. soome ja inglise keeles ütleb normaalse häälega, vene keeles nagu nukuteatrit tegev lasteaiakasvataja. ja see uus maaalune tunnel, mis sanomatalo juurest kaisanieme parki viib on valusalt täis kansallisteatteri reklaame. äärmiselt ligitõmbavad. tekitavad natuke kummalist tunnet ka, et näed, mängivadki teatris need tüübid, keda välismaa telekast nähtud. niigi oli kuidagi imelik, kui kirka tänaval vastu tuli. või suvi-anne siimes kahe lapsega...


ja kaariniga mõtlesime eile msnis (kroonika teadis muidu rääkida, et sulo sai oma eluarmastusega mnsis tuttavaks -- mingi hoopis edukam alternatiiv?) nishiblogi peale. kus oleks lausvirisemine omaenda (võimalik, et fiktiivse) elu üle. vahepeal läheks võib-olla hetkeks hästi ja siis jälle seda halvemini. läheks ilmselt inimestele peale nagu mehhiko seriaalid -- et hea vaadata, kui teistel inimestel läheb ikka veel halvemini kui mul. aga ilmselt ei viitsiks kogu aeg ka viriseda... igatahes, idee.


h

ehh, mis see küll on, et puudel pole ikka veel lehti, kui mina jälle inimestest ilma jääma hakkan. seda ei suuda ka ära otsustada, kas magamine on suur ajaraisk (võiks seda hoopiski muude asjade peale raisata) või hoopiski just see kõige õigem asi (mõnikord tahakski ju sinna jääda, kus on soe ja hea ja turvaliselt virtuaalne). peale selle on silmad lahti valguse tuleku tunnistamine sõltuvusttekitav nauding. peale selle praktiline veendumine, kinnitus iseendale, et näe, tuleb küll.


tagasi soomes. astusin kell veerand üksteist uksest sisse, korter oli täis pappkaste ja naabrid üritasid tolmuimejaga voodikatetest elu välja imeda. lõppkokkuvõttes vist õnnestus. aga asju on ikka umbes kaks korda nii palju kui peaks. shin ae hakkab homme kell 5 õhtul koju tagasi lendama (lendab terve ööpäeva). sellepärast oligi nii oluline täna tagasi tulla. tallinnas läks selle pärast veel hirmsaks rabelemiseks. maailm peab ju ometi nii palju kahanema (vajaduse tekkides), et see ei jäägi viimaseks korraks, kui ma teda näen. asjade lõpud ei tohiks olla nii lõplikud. või siis ei tohiks kõik korraga otsa saada.


näpud sügelevad telefoniga ulakusi tegema. kes võiks mult praegu kõnet oodata?


h

huvitav, lohtuav, kohati muidugi ka ärritav on see, kuidas hea muusika (noh see, mis igaleühele subjektiivselt hea on ja kohati objektiivselt võib-olla nii väärtuslik ei olegi) ei ole kunagi lihtsalt seda, vaid kannab endaga kaasa ka hulk pagasit. enamasti eluperioodist, kus see enda jaoks avastatud on. mõnikord on lihtsalt sõnad väga isiklikult sulle suunatud. või nagu m. mulle ükskord kirjutas, umbes midagi sellist, et "öö ja tühi tuba ja raadio mängib ja sõnad tulevad kuidagi tuttavad ette ja siis kuulad, et laulabki ju sinust".


võta kasvõi see jääboiler. seda kuuldes tulevad peamiselt meelde õhtud eelmisel augustil kusagil kaunase vanalinna majatrepil. kadri ilmselt magas ja mina üritasin oma pead paberile panna, et endas natukenegi selgusele jõuda ja mingi näoga inimestele otsa vaadata. ja siis meenub see pühapäevaõhtu paar nädalat varem kui folk oli just läbi saanud ja õhtul oli see jääboileri kontsert selle mistandoligi pubi hoovis viljandis. ja kuigi oli kõige halvem olla, oli järsku ikkagi nii väga hea. oli kuidagi õhku ja tiit kikas tegi oma elektriviiuliga imesid.


või siis (lihtsalt, et tuua veel üks näide) olav ehala asjad, laul surnud linnust ja rännulaul ja teised. sellega tuleb meelde üks teine augustiöö, umbes täpselt aasta varem. kui me kusagil keset elvat thori vanaema verandal magasime ja makk oli akna peal (sest osad sünnipäevalised ei maganud) ja kell pool viis hommikul tuli sealt lindude hommikuste hääleharjutusega võidu ehalat. ja kuigi oli külm ja uni ja muusikakuulajad näitasid ilmselgelt üles täielikku lugupidamatust unemagajate vastu, oli see jälle üks neid imelisi hetki.


paul simoni "still crazy" on ilmselgelt suvelaul ja dave matthews bandi "crash" ja "where are you going?" on talve laulud. ja phil collinsi "take a look at me now" on mitte just väga ammu märkimisväärse tabavusega minust rääkinud. ja siis juhtubki, et mingil muul eluhetkel või mingis hoopis teistsuguses tujus neid laule kuulata tundub kuidagi vale. või kui kuuladki, lähed tagasi sinna, kus olid siis.


JääBoiler - "Laualinad"


h

lume sulamisega on muu prahi hulgas päevavalgele kerkinud ka erinevad kriisid. mis üldse oleks üks kevad ilma kriisideta. minu enda oma on küll sel aastal teatava hilinemisega kohale jõudnud (tavaliselt kusagil sünnipäeva ajal), aga tegelikult ei lasknud ma ennast kunagi petta võimalusest, et sel aastal ilma saab. ei oskagi nagu öelda, et millest see tuleb, võib-olla rahulolematusest iseendaga. et kõik ümbritsev saab jälle uue võimaluse, aga mul ikka kõik kõigutamatult sama (ainult, et mida kauem on sama, seda hullem, eksole).


mõnel inimesel on kogu aeg kriis (kohati tundub, et ise olen ka selline inimene, aga tegelikult vist siiski mitte). ainult, et kui kriis on normaalne eluseisund, siis pole ta vist enam päris kriis?


tundub, et ka liisal on kevadkriis. kaskpeidil oli volbri ajal ka kriis, aga temal, nagu ma olen asjast aru saanud, tulenes see tarbitud halvaksläinud hernesupist. ilmselt olukord paranes pärast selle läbiseedimist. ülejäänud me peame vist endale veel mõnevõrra haiget tegema enne kui oleme suutelised midagi konstruktiivset enda päästmiseks ette võtma. või võib-olla aitab tervislik toitumine ja hea uni.


Marju Kuut - "Raagus Sõnad"


h

neid öiseid filme vaatan praegu etv pealt. tavalised inimesed on ikka täitsa masendavad. seal pidudefilmis, eksole. aga eriti selles praeguses romantikafilmis, mis üldjuhul täidab oma eesmärki täiega. kuidas ongi kõik need inimesed, kelle elus ei olegi midagi. inimeste romantika ongi klishee, inimeste romantika ongi see, mis on pehme kaanega raamatutes, mille kaane peal on fabio.


Hanna ise says:

et noh, kui polegi kunagi garderoobis sambat tantsida saanud või jaanuariööl keset vabaduse väljakut suudelnud, siis ei teagi et mingid naljakad väiksed pärisromantikad on ka olemas.


et siis asjad võiksid veel palju hullemini olla. kui ei olegi miskit olnud, siis ei teagi vist midagi paremat tahta. siis peabki laenama. mina õnneks ei pea veel laenama.


h

ma teadsin, et ma oleks pidanud põhjala juurde takso tellima ja laskma ennast need umbes viissada meetrit voodini sõidutada, selle asemel, et läbi vihma kõmpida. tegelikult oleks pidanud esimest tugevat instikti järgima ja juba ugalast väljudes koju minema. aga ma olen nõrk ja ma ei tahtnud, et see kõik veel otsa saab, kuigi oli ilmselge, et parim on möödas. isegi veel eysi juurde jõudes võitlesin tahtmisega vihma käest ükskõik, mis meetodeid kasutades ära saada, aga siis tundus takso tellimise idee juba eriti tobe. ja eysi tagasi ei tahtnud ka minna -- juba korduvalt läbitud eluetapp. ja nii ma siin nüüd aevastan ja nuuskan...


Roxette "It Must Have Been Love"


h

misma nüüd oskangi öelda. tahaks rääkida palju asju oma väikse sündmusrikka elu kohta, aga ilmselt ei tule kõik praegu meelde. mälestuseks volbrist päikselises tartu linnas olen ma saanud külge ka mitmed külmetus- ja muidu haigused (keegi kahtlustas sarsigi) ja seetõttu tähelepanu hajub. pealegi olen maganud vähem kui arstid soovitavad jne.


aga ikkagi, tegelikult on ju volber see, miks me kõik seltsi ja mujale oleme astunud. andrus ansip suutis lõpuks ometi oma pöördumises mainida ka naisseltsi liikmeid ja kui me temast möödusime, valged mütsid peas ja muidu ka säravad, siis ohkis tükk aega vaimustusesäde silmis. ja vihma ei hakanudki sadama enne kui hommikul, siis kui ma kell üheksa neobaltia poolt koju vantsisin.


ja on nii tore, et igal pool on ees kursavennad, kellel ongi siiralt hea meel sind näha (thor ehk välja arvata, sest tema lasi meie juurest esimesel võimalusel jalga) ja kes sinuga hullu moodi tantsivad ja hommikul sulle oma taskust kilekotist kotlette jagavad ja limpsi. ja et üks hetk vaatad aknast välja ja õues ongi juba päris päev, aga pidu ikka veel ei lõppe ja und ikka veel ei ole, aga jalad on juba üsna läbi. ja ikkagi edasi tantsida. ja eysi nahkdiivanitel lösutada. ja sakala värava peal peaaegu magama jääda. ja niimitu korda põhjala ja eysi vahel jalutada, et ei mäletagi enam, et mitu korda siis ja millisel korral milliste inimestega kokku sai ja mida tegi. ja kursavend, kes silmad kinni lõpuks ometi pingest vabanenult (eriti raske öö) üksinda mööda saali ringi tantsib. et raimlas saab pool seitse kringilt ja liivikas saab kell üheksa putru ja rotalias saab kell kaksteist suppi (seekord jäid muidugi kõik võimalused kasutamata).


siin ja seal võis kohata kaasblogijaid, krahvi nägin eysis ja andrit veel hommikul mitte enam nii vara.


ja kadrile tahan kõige rohkem maailmas soovida PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, aga ma ei saa talle eestist helistada. esimesel võimalusel panen sünnipäevakaardi ka posti, aga ma ei tahaks mõleda, et sa arvad, et ma unustasin, sõber.


h