hommikul selgus, et üleval elavad hüppajainimesed. hiljem lõplikult ärgates üritasime omavahel kindlaks teha, mis eesmärgil selline aknaklaase vibreerima ajav hüppamine aset leidis. arvasime, et ehk tegi aeroobikat. mustakal, ma mäletan, elas kusagil lähedalasuvas korteris koputajainimene, iga perenaise rõõm. ärkas laupäevahommikuti (või tegelikult igapäevahommikuti) ekstra varakult üles, et saaks hakata naelu seina koputama. mõnikord ka puuris. ja allkorrusel elasid peoinimesed, nemad ka nädalapäevast eriti ei hoolinud. aga kuna meie korter hõlmab viiekorruselises majas kaks viimast korrust, siis ei olnud mul tulnud hüppajainimestega enne kokku puutuda.


nüüd lippame young euniga läbi metsa ujuma. eile vaatasime 'naked chef'i' saadet ja kõikidel hakkas hullunud säde silmis vilkuma. tegin siis asjade rahustamiseks kooki. aga esmaspäevast algab järjekordne dieediprogramm (rääkimata säästurezhiimist nr... ahh, kes kurat jaksab neid enam lugeda). tsiteerides järjekordselt viimasel ajal mõnelpool äramainimist leidnud fast showd: 'this week i have been eating only yoghurt'.


boutros boutros khali


h

webraw kirjutab, et american psychiatric organisation defineerinud uue vaimse hälbe, mis puudutab internetikasutajaid. Blog Attention Span Syndrome, or Blog A.S.S. as researchers prefer to call it, is a more acute form of the short attention span syndrome that affects many young people, dogs, and reality TV producers. It most commonly affects people who create a special kind of website called weblogs. Symptoms include:


    Inability to read an entire article in a magazine or newspaper. Blog A.S.S. sufferers often report discomfort if they read more than three paragraphs and can't deconstruct the entire piece.

    An overwhelming urge to click on any word that is underlined or a different color than the rest of the text, hoping it is another hyperlink to an editorial about the war in Iraq.

    Delusions of grandeur, promoting a general belief that thousands of people around the world are waiting with bated breath for the next fix, or "posts" as test subjects commonly called them.

    A tendency to summarize every experience in life into two neat paragraphs.

    Obsessive compulsive examination of server logs, trying to decide whether it's best to please readers in Finland with an early morning post, or wait until the afternoon when the gang in Fresno wakes up.

    Anxiety increasing in proportion to the amount of time one has been away from a computer.


h

mitte nii popp päev. rahvusvaheliste organisatsioonide loengus rääkis mingi hull, ilmselt viiendaks teletupsuks kandideeriv soome tädi wtost ja gattist. võimles mööda loengusaali ringi, lajatas muudkui kilesid grafoprojektorile ja kiskus neid sealt siis jälle ära, enne kui inimesed olid suutnud sealt neile vajaliku informatsiooni ammutada (mitte, et sealt midagi suurt ammutada oleks olnud -- 1945. aasta rahvusvahelise turvalisuse püüetest oli tehtud tool ja wtost endast dooria sammastega maja). tegi koguaeg otseseid ja kaudsemaid vihjeid sellele, et tema on siinkandis ainuke rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist (et siis pidas kogu seda euroopa nurka silmas) ja oma teistele loengutele ülikoolis. konspekteerida täiesti ilmvõimatu ja muidu jälgida liiga tülgastavalt hüperaktiivne. miks ei võiks kõik õppejõud loenguid anda nii nagu reintaagepera? lasin enne küsimuste/vastuste osa jalga.


pärast progesime ennast triinuga eteläsuomalaise osakunta mingisele iganädalasele kohvitamisüritusele. pool tundi seda lõbu oligi (aga, mmm, need shokolaadiglasuuriga koogid...), siis hakkas osakunta oma teater 'ohtlikke sidemeid' etendama ja ma tundsin, et üks väike soomekeelne amatöörteater ei ole mitte see, mida ma tänasel õhtul kõige rohkem vajan. triin jäi siiski sinna kultuurikogemust endasse immutama.


ja financial times kirjutas, kuidas rowan atkinsoni uus film, 'johnny english', pani vaataja pigem nutma kui naerma ja vanu bläkkädderi aegu taga igatsema. kui nali oli veel naljakas. arvas, et vana rowan oleks vabalt võinudki nendele loorberitele puhkama jääda. bean oleks võinud tema poolest ka täitsa olemata olla.


h

samas, kui sul tegelikel praktilistel põhjustel on vaja leida kohvikut, kus mõnusasti kakaod juua, siis kaovad kõik sobivad variandid maamunalt (vt kusagil varem samasugust avastust pangaautomaatide kohta). kurjad loengujumalad võtsid tänase jälle ära jätta ja nii me siis marja-liisaga üritasimegi ennast selle puhul lohutada. tegime tervele stockile ringi peale ja sõitsime ka selle kuuendale korrusele. lõpuks maandusime kluuvi robert's coffees.


kell kuus kohtusin inimestega raudteejaama juures ("where the guys with the balls are... you know, four guys with four balls...") ja läksime mingisse väiksesse hiina kohta sööma. shin ae tegi välja, oma elusalt tagasi jõudmise puhul. koju jõudes suutsime kõik ainult nukralt ägiseda ja young eun rääkis midagi vajadusest kummivärvliga pükste järele. suutsime siiski natuke aega vastu pidada ka mirjami korterikaaslase antonia sünnipäeval, aga seda ainult poollamasklevas asendis.


ja see rahvusvaheline raamatute bartersüsteem (jällegi olen sellest kusagil varem rääkinud, seoses dave eggersi 'heartbreaking work of staggering genius' raamatuga) on mulle sügavalt sümpaatne. loen praegu raamatut nimega 'the nanny diaries', mille shin ae sai madridis kellegi ameeriklase käest. ameeriklased ongi need, kes seda süsteemi peamiselt üleval hoiavad, sest neil on kombeks väga kaua mööda euroopat konnata ja siis ei ole ju mõtet tervet sopakate raamatukogu kaasas tassida.


h

pean vabandama, igaks juhuks, kui käesolev sissekanne osutub üheks nendest pikkadest ja venivatest. lihtsalt, kui ma kella 11 ajal õhtul seisin mingi kiirtee ääres kusagil vantaas ja mootorsõidukid ja midagi kevadtuulele pretendeerivat minust mööda vihisesid, siis ma mõtlesin, et see on ehk üks neid hetki, mis tasuks mälusopis talletada.


üldiselt nagunii täiesti nihkes päev. paotasin kell 9 hommikul silmi (pärast seda kui olime üsna hilise õhtutunnini paveliga oma hopese ja dreamse kokku sobitanud) ja jõudsin peaaegu samal hetkel vabastava järelduseni, et ka surmaähvardusel ei ole minust täna kella kümnesesse loengusse minejat. laskusin tagasi sügavasse unne. taastoibusin kell 1, kui young eun saatis sõnumi. et shin ae on järjekordselt oma tagasilennu aega muutnud ja saabub hoopiski täna õhtul. ja et kas ma tahan ka talle vastu tulla.


kella kuue ajal saime kesklinnas young euni ja nende sõbra markkuga kokku ja põrutasime vantaasse. kui olime bussi peale saanud, helistas shin ae brüsselist ja teatas, et ta lennuga on mingi jama ja see jääb vähemalt kaks tundi hiljaks. aga tegelikult oli ka vantaa lennujaamas üsna tore, selline õrnalt futuristlik, hängata. sest kogu see klaasist ja läikiv kompleks oli (vastupidiselt reedesele katajanokka kogemusele) üsna inimtühi. einestasime kohalikus carrolsis ja jõime kohvikus kakaod. markku arvas, et me võiksimegi hakata seal hängamas käima.


kui me lõpuks olime suutnud kätte hankida shin ae, hakkas markku meile parimat ja mugavaimat kojusõiduvõimalust progema. jooksime natuke aega ühest bussipeatusest teise ja lõpuks hüppasime pahaaimamatult 51 bussi peale, milline number ka meie kodu juurde sõidab. buss tegi mingeid hulle tiire ja lõpuks jäi kusagil kõnnumaal, mingi suletud mäkdoonaldsi juures seisma ja keeras mootori välja. markku ja bussijuhi lühikesest soomekeelsest vestlusest selgus, et lõpppeatus. ka selgus, et (dooh!) tegemist on vantaa nr 51 bussiga, mitte helsinki omaga. ja et mingi künka taga on kiirtee, kus peatub mingi järjekordne buss, mis veerand tunni pärast peaks meid helsinkisse viima. ja nii leidsingi ennast kell 11 õhtul maantee ääres ühelt jalalt teisele hüppamas.


aga shin ae on tagasi. ilma küll oma digifotokast ja telefonist aga seeeest 160 euroste dieseli teksapükste võrra rikkamana. ka on tal nüüd umbes miljon ameerika sõpra, kes oma gap-yeari ajal mööda euroopat tiirutavad. homme lähme kuskile hiina kohta sööma.


isiklikul tasandil olen täna tutvunud helsinki ülikooli infosüsteemidega. lõunaaegses pooluimases seisundis oli mul itile vastupidine kogemus. avastasin nimelt oma punktikontolt täiesti ootamatult täiesti seaduslikud 15 ainepunkti, mille heaks ma pole varvastki liigutanud (sellest mingi hetk võib-olla pikemalt). ja tänu oma seiklustele helsinki eeslinnade avarustel, sain ma ka raamatukogust peaaegu terve euro viivist kaela.


h

see on ikka masendav kui vähe inimesed siin joovad. ja asja masendavuse astet võib juba sellest tabada, et mina seda masendavaks pean. ma pole kunagi suurem asi kõri olnud, aga ikkagi tundub mulle loomulik, et pudel veini on võimalik 9 inimese peale ära lahedada, nii et poolt ei peaks pärast lihtsalt niisama liisuma jätma. aga võta näpust.


peale selle on kätte jõudnud aeg, kui noormehed hakkavad oma tüdrukuid kohale importima. lars läks täna õhtul enda omale raudteejaama järele ja paveli oma saabub järgmisel nädalal.


ise tahaks liikuda edasi. või siis ükskõik kuhu mujale kui tagasi. ilmselt ei ole vähikäik siiski välditav.


h

ja kui nad nüüd dawson's creeki ära lõpetavad, millega, prey tell, pean ma siis rahuldama oma vajadust aeg-ajalt jälgida ilusate ameerika noorte keskmist teenage angsti? iga asi selleks ju ei kõlba -- sub tv pealt jooksevad praegu kunagi hommikupoole päeva beverly hillsi mingid üsna vanad osad ja need ajavad ju ikkagi südame natuke läikima...


h