miskise esmaspäevahommikuse ajatapmismissiooni tagajärjel (pesu peseb praegu kõrvalmajas) sattusin poolkogemata soome blogimaastikule. muidu polekski ehk hakanud vennasrahvaid siinkohal integreerima. aga kuna ka kaarin on viimasel ajal kurtnud, et teda siin vähe mainitud on saadud, siis pean siiski tsiteerima keskist kasat, kes kirjutab nii:


Olen valinud näod oma õlgadel istuvale inglile ja kuradile. Kurat on Cheaters saate Tommy Grand ja ingel on loodussaadete toimetaja Paul Segersvärd. Tiivad ja sarved pange ise juurde.


kui see paul on see hea inimene, kellest meil aegajalt juttu on (põhja-eesti inimesed ehk teavad seda eriti toreda maheda häälega onu, kes yle kanali loodussaadetele tausta loeb), siis olen mina valmis ta ka oma ingliks kuulutama.


h

olukord jälle rahulik. tagastasin diivanipadja pavelile (kaks päeva ei saanud nad kolmekesi, pavel, nicolas ja g, koos diivanil istuda) ja klara sai oma madratsi ka tagasi. kahetsusväärsel kombel ei saanud ma seda otseselt tema käest, vaid mirjamilt. ja klara oli täna vist natuke kurjaks saanud, et seda tema käest küsitud ei oldud. igatahes, on ju ometi veel teisi võimalusi...


kõigile, kes võib-olla muretsesid, serena on ikka täitsa alles ja oma koha peal. seal kalju sees. et veel edsist muret leevendada -- jah, vähemalt pooled supelsakstest on ikka endiselt venelased, märkimisväärne osa nendest jaotunud paarikestesse kuldkettidega jõleroppkarvased vanamehed-valgete bikiinidega tütarlapsed. nii, et sellega on kõik korras. kui kedagi minu isiklik saatus huvitab, siis tänan küsimast, mingist torust välja sööstes lõin valusasti pea vastu seina ära. muidu kõik bueno.


ja ikka kuulan seda riho sibula ja bigbandi plaati ja naeratan kohtlaselt ühistranspordis. või pigem on see mingi naeratusega äravahetamiseni sarnane mõnugrimass. igatahes ei saa siia päeva lugu ikka panna, sest kogu package deal on suurepärane.


h

ahjaa, seda tahtsin ka veel öelda, mis mulle ühiste (albeit tasuta) pesuköökide juures ei meeldi. see, et mingitel suvalistel tüüpidel on potensiaalne võimalus su (intiim)pesu käppida. ükskõik kui süütutel motiividel. täna laekusin sinna mingi poolteist minutit peale täistundi, kui minu graafikujärgne aeg oli otsa saanud. järgmine tüüp oli kogu mu pesu juba masinast välja võtnud ja kusagile mujale paigutanud. ei olnud eriti mõnus tunne...


h

olin sunnitud täna seisma peaaegu tund aega katajanokka terminali trepi peal. õnneks oli katusealune trepp, sest väljas tuiskas ikka südamest. aga varbad tõmbusid ikkagi krampi. demograafiline uurimus (olemasolevate indiviidide jälgimise näol muu parema tegevuse puudumisel) viis järeldusele, et issanda loomaaed on kirju. samas ei olnud võib-olla kõige objektiivsem uurimus, sest tegemist oli eestist tuleva laeva pealt väljuvate soomlastega.


tuba on järjekordselt transformeerunud magalaks, sest majutan nädalavahetusel ema ja õde. klaralt virutasin jälle madratsi ära ja pavel sai väga täpselt aru, milles küsimus, kui ma talt diivanipatja laenasin. hetkel häiringi heade inimeste püha und klahvide klõbistamisega.


kell veerand kaksteist, kui mina teleka ees kudusin, tormas young eun ülesmukitult uksest välja. jõudis veel üle õla hõigata, et saab mingite sõpradega kesklinnas kokku ja läheb bailama. eile, siis kui mina poole ööni kohvitasin, hakkas ta ennast üksikuna tundma ja läks naabritüdrukutele külla. millegipärast tekkis seal arutelu, kes mitme inglise poisiga suudelnud on ja young eun kuulus selge vähemuse hulka, kes polnud suudelnud ühetegi inglise poissi. selline teadmine pani ta kerget alaväärsuskompleksi tundma ja suutis ta piisavalt üles ärritada. nüüd saatis mulle bussi pealt sõnumi, et täna tuleb inglise poiss leida, maksku mis maksab.


h

lõppkokkuvõttes üldsegi mitte kõige mõttetum päev. üür sai makstud. ja loengus sai käidud. kui ilm on inimlik, siis ei ole sealt üürimaksmise kohast üldsegi mingi eriline vaev kooli jalutada. läheb üks 10-15 mintsa. täna läksin heaga metroo peale ja sõitsin kaks peatust. osad minu nimele välja laenutatud raamatud sain tagasi viidud. raamatukogus sain ka financial timesile jaole. värsked lehed seisavad aknalaual pakis ja inimesed võivad neid sealt võtta.


pärast sain triinuga kokku, istusime siin ja seal. kõige lõpuks jõime teed ja kakaod ja kohvi sellises suures klaasist paviljonis ('kappeli') keset kahe esplanadi vahelist pargiriba. vaatega lõunasadamale. trammid kolistasid mööda ja päike läks looja jne. niimoodi võiks peaaegu üle saada sellest, et korralik 5 sentimeetrine lumekiht uuesti maha tuli. kui ei peaks pärast jälle õue minema.


koju jõudes sai ära vaadatud 'my big fat greek wedding' nimeline film, mis oli nunnu. ja 'black hawk down' teine pool, mis ei olnud üldsegi mitte nunnu. ma tean, et siim juba rääkis sellest oma blogis (ei viitsi seda kohta otsima hakata praegu, et siinkohal linkida), aga tegelikult ka oleks ju võinud arvata, et ameeriklased oma demokraatia eksportimise retoorikas millestki sellisest ennast natukenegi kõigutada lasevad. vähe sellest, et neil ei teki küsimust, kas neil on moraalne õigus sellist asja teha (see teema on igavesti vaieldav, eksole), aga siinkohal peaks kerkima ka küsimus, kas seda on üldse võimalik teha.


ja kõige muu taustaks ja vahele sai päris mitu korda algusest lõpuni kuulatud parimat eesti plaati, mida vähemalt mina siiamaani kuulnud olen. estonian dream big bandi esimene plaat, kus solitsiks riho sibul. inspireeris mind igasugusteks asjadeks.


h

palju õnne. lõpuks ometi on talv ka helsinkisse tagasi jõudnud. kui üls ärkasin, kattis maapinda kerge valge olluse kiht ja taevast potsatas üksikuid suuri lumeplärakaid. praeguseks on asi jõudnud tiheda, pidevalt suunda muutva sajuni. mida konkreetselt sajab, ei oska ma teile praegu öelda, see peaks selguma poole tunni jooksul, kui astun kodust välja, et minna üüri maksma. hea igatahes, et lasin oma paksu mantli tagasi siia saata (kodust lahkudes oli nii palju asju ja nii soe ilm, et selle vedamine tundus mõttetu enesepiinamisena). ilmselt tuleb praegu siiski jälle keskenduda tubasematele meelelahutustele.


linn on muidugi meeldivalt räigelt kollane ja aleksanterinkatu/mannerheimintie/pohjoisesplanadi nurk on muutunud täiesti läbitungimatuks. miks? põhjus lihtne. stockmanis algasid hullud päevad. mis nähtavasti seda sõna otseses mõttes tähendabki. nagu ma aru sain, nägi sealkandis esimese alepäeva hommikul kell kaheksa välja samamoodi nagu savisaare valitsuse ajal kaks tundi enne avamist piimapoe ukse taga. minu stockmanivajadus piirdub õnneks akateemisega, kus olukord ei ole päris nii hull ja millest ma suudan samas ennast ka need paar päeva eemale hoida.


homme saabuvad ema ja õde. pühapäeval serenasse. jee.


h

hoiatus: ärge üritage mängida unot 11 inimesega. isegi kümme või üheksa on ilmselgelt liiga palju. kuigi paki peal ütleb, et 2-10. tegijad ei ole ilmselt silmas pidanud, et uno on mäng, mida peab mängima tihedas ringis istudes (õhku on ainult piiratud kogus). peale selle kipuvad kõik inimesed korraga rääkima ja reegleid seletama. ja lõpuks on sellest kõigest ainult palju jama ja segadust.


h