võtsin ennast lõpuks nii palju kokku, et vedasin ennast õhtul pubisse nimega wave, kus igal teisipäeval on välja hõigatud rahvusvaheliste üliõpilaste kohtumispaik. marja-liisa on mind aegade algusest sinna kutsunud, aga siiamaani pole erinevatel, peamiselt laiskusest tulenevatel põhjustel sinna jõudnud. sest see asub kesklinnas, kuhu on kodust vähemalt poole tunni tee. kuna ma pole aga nädal aega praktiliselt kellegi teise, kui korterikaaslaste ja mirjamiga suhelnud, leidsin, et seekord pole pääsu. tuleb ennast päästa mandumise äärelt.


olin seal ainult poolteist tundi, aga üldiselt on hea meel, et läksin. alati on hea, kui sa tunned kedagi, kes tunneb kõiki (eriti kui sa ise mitte kedagi ei tunne). tavaliselt on selleks marja-liisa, aga kuna ta tuhiseb hetkel kusagil slovakkia nõlvadel, siis täna osutus selleks mirjami korterikaaslane klara. kuna protsentuaalselt enamik inimesi on itaallased, siis oli ka suhteliselt tõenäoline, et ma nendega suhtlema satun. aga nad on toredad, suhtlevad vabalt. neile vahelduseks hispaania poiss albert ja tema eestlasest korterikaaslane sten. või sven. igatahes mingi libe sell, õpib tartus neljandal kursusel juurat. ja friikidega ei puutunudki eriti kokku.


üks nendest on eestlane, nagu täna selgus siis nimi on tal jaak (ja siiamaani on jaagud ennast ainult heast küljest näidanud... ah, noh, ilmselt erand kinnitab reeglit...), õpib keemiat. tal on selline meeletu põõsas põskhabe. esitas kohe esimesel päeval nendel niigi pikkadel ja tüütutel tutvustusloengutel igala jumala teema kohta pikki ja lohisevaid küsimusi, mis tegelikult küsimust ei sisaldanudki. ja igasugustel koosviibimistel on tal komme sulle väga lähedale selja taha tulla ja vestlusi pealt kuulata. ja kui ta kuuleb, et tegemist on kaaseestlasega, haagib ta ennast sulle sappa ja ei lähe enam ära. täna pääsesin ainult küsimusega, et kas ma lähen pühapäeval või esmaspäeval valima.


teine tüüp on hispaanlane nimega marcus. või markus. õppis eelmisel aastal tartus balti uuringute programmis ja muidu õpib hys soome keelt ja sellepärast räägib eesti keelt ka. tutvudes tuleb paari esimese lause juures välja, et tal on ema surnud, ka on tal mingi fiksatsioon "pededega" (võib uskumatult pikalt rääkida, kuidas need talle mingis tartu joomakohas külge lööma hakkasid ja muidu ka). on täpselt siuke kuju, kes tuleb sulle neljapäeva õhtul vastu ja teatab uhkusega, kuidas ta on sel nädalal juba neljal peol käinud. täna sai mind kätte, siis kui ma lahkuma hakkasin. tutvustas mind mingile oma pidevalt itsitavale hispaania sõbrale. lubasid tingimata homme meiekale sauna tulla (meil on kolmapäevaõhtuti mixed sauna).


kell pool üks oli kogu meie maja rahvas viimase nr 43 bussi peal. luke agiteeris kõiki laupäeval kell 2 raudteejaama juures iraagi sõja vastu protestima. olla umbes 6000 inimest oodata. natuke eksootiline on olla ühiskonnas, mis päriselt ka asjade vastu protestib. kui ma ei vihkaks igasuguseid massikogunemisi (üldiselt pooldan, et inimeste ja õhu vahekord kalduks õhu kasuks), siis võiks selle asja ju üle vaadata...


h

sain lõpuks oma telefoni tööle. nüüd võivad poisid vanuses see ja teine mulle piltsõnumeid ja roppe nalju saata numbril 0415 488 199. kui väljamaalt, siis tuleb +358 ka ette valida. mõtlesin tükk aega, et kas see siin on ikka hea koht (noh, et turvarisk jne.) seda välja hõigata, aga siis jõudsin järeldusele, et ma ei viitsi küll seda igaleühele eraldi ütlema hakata.


esmaspäeva hommikud on kuidagi kujunenud pesupesemisehommikuteks. mis tähendab siukest vinget hakitud und, mis alati kõige sürrimaid unenägusid toodab. et noh, kell üheksa üles, elementaarsed riided selga, must pesu kaenlasse ja vastasmajja pesukööki. tähtis on segase peaga meeles pidada, et pesupulber tuleb ka võtta ja eriti kindlasti seda, et võti tuleb kaasa haarata. sest korterikaaslased on koolis ja vastasel juhul oled lihtsalt oma talvemantli ja pidzhaamaga ukse taga. kui pesu on masinasse lükatud, siis sama teed tagasi ja tunniks ajaks uuesti magama. siis kordub kogu protsess, vaheetapina pesu masinast välja võtmine ja kuivatisse toppimine. pärast kuivati start-nupu vajutamist saab jälle tunniks ajaks magama tulla. eelmine kord oli hea valge kuivati katki ja pesu pidi kuivatama suures punases kuivatis. see võttis peaaegu kolm tundi aega. tookord ma sain umbes kuus korda seda kodu-pesumasinala otsa ette võtta. seal pesuköögis on sellised tabelid, kuhu peab oma nime umbes nädal aega varem kirja panema. tabelite serva peale saab kaaspesijatele ka huvitavaid teateid jätta.


lõpuks puhta kuiva pesuga tagasi jõudes otsustasin, et nüüd on aeg hommikusöögiks ja virutasin lõdva randmega kaks viilu leiba rösterisse. tagajärjeks peaaegu tulekahju. röster (millel teatavasti, nagu enamikel kodumasinatel, on mind of its own) nimelt otsustas neid leibu küpsetada ikka nii kaua, kuni seal enam midagi küpsetada ei ole. tabasin tema kurja plaani siis kui laealune juba paksu suitsuga kaetud oli. päästeoperatsioonide hulka kuulusid muuseas masina seinast välja tõmbamine, söestunud känkrate kraanikaussi lajatamine (nende suitsemise lõpetamise eesmärgil) ja akende avamine. suitsu hajudes märkasin lae all ka suitsuandurit, mille minu väike fire drill aga täiesti külmaks jätnud oli. kui korteris enam käsikaudu ringi käima ei pidanud, läksin tagasi kööki ja tegin endale riisihelbeputru.


siuke päev siiamaani. nüüd lähen urban cultures in britain and ireland loengusse (näed, kaarin, mingi täiega käin koolis!), kus õppejõud andrew meile täna terve loengu briti urban muusikat laseb.


Colin Hey "Waiting For My Real Life To Begin"


h

selline asi nagu fan fiction. inimesed vaatavad seriaale ja asju ja siis kukuvad ise fantaseerima lugusid sealsete tegelastega. iseenesest huvitav konseptsioon, aga siit selgub ka tõsiasi, et tänapäeval on igaüks kirjanik. eriti kui on olemas internet, kuhu neid asju vabalt toppida saab. siis on süda selles suhtes ka rahul, et pole oma kunsti lihtsalt endale hoitud, vaid maailmgi on sellest osa saanud. kesse kurat viitsib neid lugeda on muidugi iseasi. sest need on ikka tõsiselt pikad. peatükkide kaupa fantaasialende.


aga fakt on see, et enamus sellest kraamist on ikka tõsine saast. siuke, millele võiks fabio pildi kaane peale panna. et siis on ikkagi põhjus, miks kõik need sulepea (või ehk klaviatuuri) järele haaranud rahvahulgad ei kirjuta tegelikult nende seriaalidele skripte. ja jumal tänatud selle eest. minge vaadake kasvõi ise.


brrr. natuke hirm hakkab enda loomingut siin niimoodi avalikult hoida. usaldan siiski positiivset tagasisidet.


h

täna sai jälle palju raha üüriks makstud. üritasin seda juba eile teha, aga jõudsin sinna ukse taha kell 16.06 ja see oli täpselt kell neli kinni pandud. üldiselt on offissitel, eriti ülikooli omadel, suhteliselt kummalised, kohati mitte mingit loogikat järgivad lahtiolekuajad. international office näiteks esmaspäevast neljapäevani 10-14, see koht, kuhu saab raha maksta (suuremate paljundustööde ja spordivõimaluste kasutamise eest näiteks) teisipäeval ja kolmapäeval 12-14, atk osakond kella 15.45ni, arvutiklass 19.15ni jne. tartu soome konsulaat võttis ka pabereid vastu tööpäevadel 9-12. kuna soomlased ei ole just spontaanse käitumise etalonid, võib arvata, et selle kõige taga on mingi kristallselge ja tervanurkadega loogika. esimese mõne hetkega ei suuda minu tavainimese mõistus seda siiski haarata.


siis hakkasin sealt (see oli pohjoinen rautatiekatu, seesama, mille ääres tennispalatsi on) põhja esplanaadile jalutama. keset seda teekonda laiutab seesama uue (ja augu sügavuse järgi otsustades suuresti maaaluse) linna, kamppi ehitus, mida juba siin ükskord mainisin. seega võtsin sisse enam-vähem oletatava suuna ja hakkasin mööda igasuguseid väikseid tänavaid minema. peab tunnistama, et mulle meeldib enamus helsinki kesklinnast (kuigi kohati on nad läinud ikka seda "teeme uue ja moodsama/koledama" teed). suured, lihtsad, rahulikud majad. ainult, et ma tahaks, et oleks juba kevad. peale selle, et paha on kõndida ja ringi vaadata, kui igast august lund ja muud möga sisse sajab, muudab selline külm ja kõle ilm ka linna tunduvalt külmemaks ja kõledamaks.


teine asi selle ringi vaatamisega, asi, mis iga kord murrab mu südame (eriti praegusel aastaajal, mida on hoopis meeldivam aknast vaadata, kui ise läbi elada), on need mõnusad, pehme sisustusega rauged kohvikud ja söögikohad. kaisaniemenkatu nurgal on eatz (iga päev jalutan kooli minnes mööda) ja siis üks on kohe stockmanni vastas, akateemise kirjakauppa kõrval, nimi ei tule praegu meelde ja neid on muidugi veel. tahaks kohe sisse minna ja kakao tellida ja seal tükk aega istuda ja inimestega juttu rääkida. aga isegi kui ma suudaksin südame kõvaks teha ja sinna sisse minna ja kõige odavama, ent siiski mulle üle jõu käiva asja tellida, ei leia ma kindlasti inimest, kes oleks nõus minuga koos sellist ohvrit tegema...


aga üldiselt on nii, et kui võimalikult kaua millestki ära öelda, tuleb see lõpuks palju soodsama diiliga ise kohale. mirjam läks praegu poodi jäätist ostma (üritas mind enne kampa keelitada, aga ma ei viitsind) ja kuna seda on tema enda jaoks liiga palju, toob ta selle siia ja ma PEAN ka jäätist sööma. einoh...


Josh Zandman "Beautiful"


h

haloscan teeb miskit põnevat oma serveriga. kommenteerimisega on seega antud hetkel hambad. mulle eriti meeldis see, et mittetöötav kommenteerimisesüsteem ajas lolliks ka kogu lehe, teatades seda keelt (arvuti oma, noh) mitte rääkivatele inimestele midagi segast ja hirmutavat (sest noh, let's face it, enamik asju, mis rahuliku surfamise ajal sulle ekraanile viskuvad, tavaliselt ka mingit massiivset punast märki sisaldades, on segased ja hirmutavad), kui nad blogi lehe avasid. seega eemaldasin selle ajutiselt template'i küljest. kirjutage-joonistage. h

ilm on saast, mis tähendab, et täna õhtul jäi jälle välja minemata. ehh, soomest saabki minu jaoks kaotatud sotsiaalsete võimaluste maa. kindlasti oleksin just täna oma hingesugulast kohanud. see on saatusega mängimine, ma ütlen. oleks siis, et ma võtan selle ajaga midagi muud kasulikku ja toredat ette, aga ei, ma lihtsalt istun siin ja vusserdan oma ajuga.


laupäeva õhtul mängisin sellist maailmavallutamise lauamängu nagu "risk". ma ei tea, mina polnud sellest igatahes enne kuulnudki, aga igatahes olin üsna osav. ei võitnud küll, aga hoidsin tükk aega aasia ja aafrika mandreid oma hirmuvalitsuse all. eksootikat lisas veel see, et kogu atribuutika oli ungari keeles. ja seda ütlen ka, et prantslastega ei saa maailma vallutama minna. nicolas igatahes murdis minuga sõlmitud pakti aafrika läbimise kohta kohe esimesel hetkel kui see talle kasulikuks osutus.


muidu olen siin muffinseid küpsetanud (laiale ringile lähevad kole hästi peale, kaks plaaditäit kadus nagu poleks olnudki) ja liiga palju seriaale vaadanud. need on kõik mu peas nüüd selliseks ühtlaseks pudruks sulanud. ilmselt läheb veel päris mitu aega, enne kui ma asjad nii selgeks saan, et sealt ka mõni täiesti irrelevantne sügavfilosoofiline mõte kooruks.


ah, ja see nali mulle ka meeldib, kuidas politoloogia listis on lahti läinud "kes on kõige tuusam väljamaa koolis õppija?" rüselus. sellise eksootilise tegevuse nagu eesti saatkonnas hääletamise kattevarju all (sest üks on lundis ja sealt on tal ükskõik, kas kopenhagenis või stockholmis hääletada ja teine on uppsalas, aga on lundis ka olnud jne.). et siis tõesti, mina lähen ka mingi HELSINKIs hääletama ja palun, eksole, kui kellelgi on küsimusi, et kuidas siis oli, siis need esitada mulle võimalikult ruttu, sest ma olen ka väga bizi ja kõikidele ei saa vastata. kadri, kas sina lähed tokyo saatkonnas hääletama ja kas sa tahaksid sellest meile rääkida? ja terje, kuidas sinuga lood on?


Sophie B. Hawkins "As I Lay Me Down"


h

iga vahetusüliõpilase toa seina kohustuslikeks ornamentideks on vist fotod. mitte, et sõbrad meelest ei läheks, aga lihtsalt endale kinnituseks koduse maailma püsivusest. ma ei saanud tükk aega midagi seina peale panna, sest kolimisoperatsioonide käigus jäid kõik mu pildid tartusse. nüüd ilmutasin fotoka sees olnud filmi poole aasta piltidega ära ja sealt leidus palju tänuväärset seinale kleepimise materjali. mina ja elina vihmakeepides folgil, kadri leedus järve ääres kai peal istumas, elina ja kaarin meie väikesel väljasõidul munamäele, mina ja kaarin ja siim seltsi aastapäeval, kaarin ja mell kursa jõulupeo ajal kokkamas...


ja muidugi igatsen ma oma sõpru, üldiselt ja mitmeid indiviide eraldi. aga ma tean, et asjad ei saa enam kunagi olema samad. ei saa, sest see aeg on paratamatult möödas. me oleme juba praegu kõik mööda maailma laiali ja tagasiteed enam ei ole. ilmselt segunevad siinkohal ootused iseenda kohta ja teiste ootused tapvaks kombinatsiooniks, mis ei lase enam rahulikult aega surnuks lüüa. sund kusagile jõuda... mitte, et see kusagile jõudmine sellega garanteeritud oleks.


ma ei ütle, et head ajad on lõplikult möödas (see oleks ju masendav). ma lihtsalt arvan, et need ajad on möödas. vajaduse sõpradega suhelda peab jälle ümber defineerima. muus osas on siin ikkagi väga hea olla.


kogu selle jutu peale helistas mulle jaapanist kadri. kolmas kord selle poole aasta jooksul tema häält kuulda. ikkagi natuke uskumatu nagu alati. ma ei tea, kas asi on minus ja minu aeglases ajatajus, aga see pool aastat pole mitte midagi muutunud. ei ole tunnet nagu meie suhtest oleks mingi üüratu tükk välja lõigatud. tundub nagu kõik oleks ikka täpselt sama. ainult öösel kell kolm tee joomise ja sügavmõtteliste aruteludega maailma asjade üle (rakendades ideoloogiat: "mõtlemine on kurjast!") peab veel pool aastat ootama.


Coldplay "We Never Change"


h