õhtul saabusid isa ja onu kogu mu elamisega. koju interneti saamisega läheb veel natuke aega, sest nad unustasid kaabli maha ja peale selle on see mingi korralik progemine. nii, et siis jälle siin arvutiklassis, sama arvuti taga. igatahes, tore et mul on nüüd korralik valik rõivaid ja toidunõusid ja isegi sellised luksusesemed nagu tekk ja padi. tunnen ennast jälle täisväärtusliku inimesena. on muidugi veel asju, mis mind täisväärtuslikuna tundma panevad -- üüri sain lõpuks makstud ja esimeses loengus käisin ka, kuigi jäin sinna üüri maksmise matka ja mõnetise sellest tuleneva äraeksimise tõtttu natuke hiljaks. tänavad ei läinud minuarust nii nagu kaarti pealt näha oli... väga võimalik. põhilist segadust tekitab muidugi see, et jumalasta kesklinnas käivad mingid meeletud, silmapiirini ulatuvad ehitustööd, mistõttu pooled tänavad on autoliikluseks suletud ja siuksed trellitatud jalgrajad lähevad umbes sinna suunas, kuhu tee enne läks. mõista-mõista.


loengu nimi oli "the 1960's". mõtlesin, et oleks huvitav lisa minu õpingulehele, kus juba ilutseb aine "how government began" (kostub nagu muinasjutupealkiri, eksole?). õppejõud oli mingi funky ameerika juuditädi, paadunud demokraat ja mõnitas kogu seda ameerikavärki päris mõnusalt. seda asja hakkan kindlasti võtma. ühte loengusse üritasin veel minna, aga meil oli natuke raskusi loengute vahepeal unicafe leidmisega (seal saavad üliõpilased odavalt ja palju süüa) ja siis me jäime jälle natuke hiljaks ja see loengusaal oli juba puupüsti täis.


samas ei osutunud sinna püüdlemine üldsegi tühjaks reisiks, sest õppehoone fuajees kohtasin sallat (kadri ja elina teavad, teistele niipalju, et ta oli vabatahtlikuna prantsusmaal normandias selles organitasioonis, kes meid eelmisel aastavahetusel vastu võttis), kes nüüd ka siin õpib. mis oli siuke natuke vau hetk. polnudki õrna aimu mis ta teeb, sellest ajast, kui ta mingi aprillis enam meilidele ei vastanud. vahetasime kohe telefoninumbreid ja ta kutsus mind laupäeval endakale peole. tahab peale selle kaasata mind ka oma mingisse noortelehe projekti. et siis vinge. saab ehk ka lõpetada selle igaõhtuse korterikaaslaste teleka ekspluateerimise.


ahjaa, kunagi eile öösel saabus teine korterikaaslane ka. et siis sinna, kus on, tuleb juurde, arvestades, et kogu minu toa põrand oli selleks ajaks kaetud magavate sugulastega (olen nüüd veendunud, et suudan juba vähemalt ühe inimese suhteliselt mugavalt majutada, mirjami korterist diivanipatju lisaks laenates. märkasin rõdul ka mingeid korterikaaslaste porolone ja kui ma olen suuteline need korea pliksidelt välja meelitama, võin lugematul hulgal inimesi vastu võtta). hommikul ärkasingi põhimõttelliselt koreakeelse seletamise peale. ilmselt young eun ja shin ae muljetasid omavahel. vahepeal oli kuulda ka asiaatidele iseloomulikku eriti helehäälset itsitamist. igatahes tunduvad mõlemad siiamaani toredad. kindlasti on nad siukse pika kannatliku meelega, koguvad kõik endasse ja kahe kuu pärast toimub tsivilisatsioonide kokkupõrge. aga sinnamaani on kõik arvatavasti peachy.


lõpetuseks niipalju, et (vähemalt helsinki suburbias) ei tähenda sõna 'ravintola' (et siis 'ravinto' - 'toit') lõbustusasutuse ukse peal mitte seda, et seal ka süüa pakutakse. vähe sellest, mitmetes sellistes ei ole isegi kööki. pigem on tegemist koledate, rasvaste juustega soome töömeeste jauramiskohaga. nagu näitas eilne katse kodukandis väljas süüa.


Billy Joel "We Didn't Start the Fire" (kuulasime 60ndate tunni lõpetuseks)


h

nii. lõpuks ometi olen endale välja võidelnud computer privileges. seega olen jälle maailmaga ühenduses. klaviatuur on muidugi euroopalik, seega tuleb teil mulle andestada mõningad võimalikud õ ja ü äpardused. igatahes sain täna kätte oma arvutipasswordid ja asjad ja istun nüüd siin oma teaduskonna arvutiklassis (siuke tilluke, võib-olla 50 masinaga pleiss) arvuti taga mille ekraan on kõikide võimalikkude lehekülgede jaoks liiga suur. aga kui nüüd tiigi tänavale tagasi mõelda (tõesti, oi aegu ammuseid) tuleb ikka pisar silmanurka küll. arvatavasti ei pea neid nuppe siin siiski kaua väänama, sest täna õhtul saabub minu isiklik arvuti ja kõigi andmete kohaselt on minu ühikas tasuta internetiühendus.


ei teagi kohe, kust oma elust rääkimisega alustada. sest, nagu arvata võibki, on üsna palju juhtunud. teise riiki kolimisel võib ju see kõrvalmõju olla. alustan siis sellest, kus ma elan. ühikas asub põhja-haagas, kesklinnast 7 km kaugusel. mis on tegelikult üsna karu pees. bussiga, mille peatus on 2 minuti kaugusel maja uksest, läheb linna kooli umbes poole tunniga. siin maal arendab tempot küll, aga linnas on üks ummik teise otsas ja siis läheb tunduvalt aeglasemalt. sellepärast ongi teretulnud alternatiiv rong, lähijuna, kuhu on küll kümme mintsa läbi metsa kõmpimist, aga mis seeeest sõidab linna ainult 10 minutiga. ja kui ma ütlen mets, siis ma mõtlengi siukest põlislaant, korralikku padrikut, mille vahelt lähevad valgustatud jalgrajad. ilma liialdusteta.


ühikas ise koosneb kolmetoalistest korteritest. mina elan teisel korrusel koos kahe korea tüdrukuga. hetkel küll ainult ühega, sest teine on tshehhis, aga ilmselt saab pärast 27. jaanuari korteris pidevalt koreakeelset vadistamist kuulda olema. teine politoloogist eesti tüdruk, mirjam elab korrus kõrgemal, korterikaaslasteks hispaanlane ja tshehh. ühikas ise on olemasolevatest kõige odavam, ilmselt oma kauguse tõttu. aga vastasmajas on bassein ja saun (kohustuslik värk, loomulikult on kõigi ühikate juures tasuta saun) ja pesumasinad, mida saab ka täitsa ilma rahata kasutada. young euniga (nii on olemasoleva korea pliksi nimi) saame siiamaani oma tagasihoidlikul moel päris hästi läbi. laupäeval tellisime pitsat ja bondisime. mul ei lastud maksta. aga kõige paremini olen ma siiamaani siiski läbi saanud oma korterikaaslaste telekaga. arvestades, et sealt tulevad kõik täpselt samad kanalid, mis kodus, kaob kohati üldse ära see välismaal olemise tunne.


bürokraatiaga olen nüüdseks enam-vähem ühele poole saanud. välja arvatud muidugi see, et ilmselt visatakse mind kohe igaveseks ühikast välja, sest ma pole veel suutnud leida moodust, kuidas oma üüri maksta. täna uitasin tükk aega kusagil parlamendihoone taga tänavaterägas, aga edutult. ilmselt tuleb minna panka, kus nad võtavad mu käest mitu raha puhtalt ülekande tegemise eest. ah, well, homme on ka päev. aga alguses tundus see paberimajandus küll üle jõu käiv. eriti arvestades, et kõik offissid olid igal pool mujal ja ilm on siin ikka täitsa vastuvõetamatu (jaanuaris tasub alati põhja poole õppima minna). näiteks kuupileti saamisega ei ole nii, et lähed sinna piletimüügikohta ja ütled, et palun kuupilet ja siis saadki selle osta. eiei, kõigepealt on vaja minna väestövirastosse (rahvastikuregister, ma pakuks) ja võtta sealt paber, et sa oled helsinki elanik ja esitada avaldus soome isikukoodile (mis pole küll otseselt vajalik pileti ostmiseks, aga kergendaks hilisemat rahalaadimise protsessi tunduvalt; saadetakse sulle kunagi nädala pärast koju) ja siis tuleb minna rautatieasema alla kassasse, kust tuleb võtta järjekorranumber, mis on näiteks 769 ja tabloo näitab, et parasjagu käsitletakse numbrit 520. mis tähendab, et saad kaks tundi linna peal hängata ja siis tagasi minna ja siis saad oma imeodava 38eurose kuupileti. peale selle on vaja teha üliõpilaspilet (12.5 eurot) ja hankida endale arvutipasswordid ja sõlmida üürileping ja maksta üür ja võtta endale mingi kohalik mobiilipakett jne. aga, nagu öeldud, enamik on nüüdseks tehtud.


kooli pole veel otseselt jõudnud. mis tuleneb peamiselt sellest, et mind huvitavad loengud ei ole veel alanud. eile tegin soome keele testi. ise arvasin, et (arvestades, et ma ei ole soome keelt kunagi tegelikult õppinud) sobiksin kusagile finnish 2 või noh, võib-olla isegi finnish 3 tasemele. aga see keelekeskuse tädi saatis mind kohe finnish 4 testile ja ma mõtlesin et noh, whatever. mirjam kah. eile olime seal testiruumis siis meie ja neli pilusilma. mirjam palus õpetajal lahti seletada võimalikud testis esile kerkivad grammatilised terminid, paljastades seega, et oleme lihtsalt külmalt, kordagi kusagile õpikusse vaatamata, tulnud kõige edasijõudnuma soome keele tunni testile. õpetaja, siuke blond mutt, muutus sellepeale meie suhtes kole üleolevaks ja arvas, et me ei tea oma kohta. täna käisin siis tulemusi vaatamas ja tuleb välja, et sain ainukesena sellest testist läbi. nüüd valdavad mind selle asja koha pealt segased tunded. tundub, et ma olen võimalikud soome keele õpingud enda jaoks ära rikkunud. ilmselt ei õpiks ma sealt enam eriti sõnavara, grammatikast pole mul aga ikkagi vähimatki aimu, ilmselt isegi mitte finnish 1 tasemel. kõik, mida eilses testis vaja läks, tuli intuitiivselt. aga üldiselt peaks homme vist hakkama loengutes käima. täna õhtul räägib aines nimega viro 2003 muidugi professori Rein Ruutsoo, Tarton Yliopisto, aga sinna ma ei jõua, sest minu kolimisauto saabub. aga ta räägib selle aine käigus ühe korra veel.


viimaseks käsitleksin seekordses, saagaks veninud sissekandes, rahaküsimust. seda on vähe. 185 eurot kuus, millest 131 on üür ja 38 on liikennekortti. eksole. arvutage ise. enamik seltskonnast siin on erasmuseinimesed ja siis lähebki vestlus tavaliselt seda rada, et mis su nimi on ja kust sa tuled ja mida sa õpid ja kus ühikas sa elad ja palju sa raha saad. kummalisel kombel saab mingi humanitaarinstituudi sotsioloogiapliks 300 eurot. aga lätlased saavad 500 ja leedukad 800+reisikulud ja poolakas saab 240 ja itaallased saavad 1500 kuus, mis on kolmandiku võrra rohkem kui mina üldse saan... ainuke lohutus on saksa tüdruk, kes saab 50 eurot kuus.


nii, puhake silmi. ma nüüd lõpetan. varsti jälle. tsaupakaa. h

tahtsin ainult teada anda, et olen elus. seisan kusagil keelekeskuse koridoris ja seet¨ttu jääb asi lyhikeseks. hoolivatele inimestele niiaplju, et korterikaaslasi pole veel näinud, aga tundub, et on jaapanist ja koreast. ja muidu on kylm ja kallis jne. aga ruulib täiega. h

palun


h

on olnud suhteliselt produktiivne oleskelu. kui mitte arvestada, et ma pole pakkinud mitte üks krööm ja laevapilet on ka ostmata ja üldse ei taha selle konkreetse sinnamineku akti peale eriti mõelda. õues on nii faking külm, et kõik autodega inimesed on leebunud ja veavad mind ühest kohast teise. see on asja hea külg. halb külg on see, et kui seda nalja veel natuke jätkub, siis pean ilmselt kas soome uisutama või kiirelt kuskilt kelgukoerad hankima. sest keegi ei viitsi enam seda jääd lõhkuda ja sadamad tahetakse üldse kinni panna.


nii tore on ikka lihtsalt istuda ja inimestega juttu rääkida. nüüd, kui ma olen seda umbes kaks päeva teinud, on mul tunne, et ma polnud endale miljon aega selleks tegelikult võimalust andnud. eile õhtul käisin marioni sünnipäeval. kus oli koos see vana gäng. mis muidugi reproduktsiooni tagajärjel kogu aeg täieneb. kaspar on kohe juba kolmene. ja liisu ja mihkli tähtaeg on 16. jaanuar (tegelikult, kui ma selle üle järele mõtlen, siis ikkagi täitsa uskumatu lugu). marion ise on ainult kuidagi otsa jäänud.


ja täna oli mul lausa kohvitamise maraton. kui kõigepealt sain marisega kokku ja teda polnud ma näinud ikka väga kaua. tuli mulle autoga koju järele, viis ema ka shoti klubisse ära. istusime kaubamaja taga citypubis ja arutasime maailma asju. kuidagi kummaline, et olemegi nüüd juba nii vanad. et peame kooli lõpetama ja päris elu elama hakkama. maris ütles ka seda, mida ma juba natuke aega tagasi mõtlesin. et tahaks tagasi. kusagile... kümnendasse klassi.


ja siis viis ta mu ära moskvasse, kus ma kohvitasin (tegelikult küll kakao ja jäätisekokteil) hellega mingi kaks tundi. ja see oli ka nii mõnus. sest moskva ise oli mõnus ja joogid olid head ja kui lõpuks kõht ka kuidagi tühjaks läks, siis sõin ühte ahjupirukat, kus oli suitsukalkun ja mandlid ja maasikas ja moos. ja see oli nii hea. aga kõige parem oli ikkagi rääkida. kuulda, kuidas muu maailm elab ja mõtleb. lõpuks toodi jälle autoga koju.


sain lõpuks ometi miskit ka kirjutatud. missiis, et lühike. kui üks hetk viitsin, panen üles ka.


homme shoppama. ülehomme kindlustus ja pilet. kunagi peab pakkima ja kuduma ja ennast vaimselt ette valmistama. või võib-olla on parem kui viimatinimetatut ei jõuakski. kolmapäeval minek.


Bruce Springsteen "Secret Garden"


h

mis edasi sai?


põhimõtteliselt kaks tundi lõputa õudust (ise olin veendunud, et see oli hoopis pikem aeg, aga vaatasin telekavast järgi, ja oligi kaks tundi). kusagile polnud põgeneda ka. lõpuks muutus see valu mu küljes juba selliseks tuimaks, siis sain peaaegu välja lülituda ja ludlumit lugeda sealsamas kõrval. kaarin nimelt sundis mind vaatama miss maailma ülekande kordust, algusest lõpuni.


asi ise ei olnud oluliselt õudsam kui ta tavaliselt on. selles mõttes, et on muidugi kõik väga ilusad ja mul pole mingit kahtlust, et teatud protsent nende hulgast võib isegi tark olla. selles mõttes, et seal oli üks aafrika pliks, kes väitis end oskavat viit keelt jne. ja peaaegu kõik õppisid ülikoolis seda või teist (kohati küll täiesti seosetuid asju -- sotsioloogiat, tahtes saada filmirezhissööriks või psühholoogiat, tahtes saada inimõiguste juristiks). ja ilmselt on neile ka selgeks tehtud, et on ohtlik kalduda kõrvale juba aastaid sissetammutud rajast ning unistada millestki muust, kui maailmarahust ja sotsiaalse ebavõrdsuse leevendamisest. muidugi variant, et on võimalik kõigi nende erinevat tüüpi ilusate naisterahvaste seast objektiivselt see kõige ilusam, või isegi kolm ilusaimat või kümme, välja valida, on minu arvates absurd.


see, mis muutis asja nii kohutavalt jubedaks, meeletuks mööda selgroogu ja ajukoore all edasi-tagasi jooksvaks painavaks valuks (pateetiline, kas pole?) oligi põhjus, miks seda asja üldse vaatama pidi. sest kanal2s kommenteeris asja meie oma kursavend. kõigi objektiivsete ja subjektiivsete kriteeriumite järgi üks targemaid inimesi, keda ma tean. aga see kommentaar... just siis kui sa arvad, et oled kuulnud kõige õudsamat seksistlikku, shovinistlikku või lihtsalt lamedat pirni, tuleb järgmine ja veel hullem (ja kui sa siis arvad, et enam hullemaks minna ei saa, siis hetke pärast selgub, et saab küll). politoloogiaalased vahelesööstud (et näedsa, curacao on kariibimere saar ja sealsed põhilised ekspordiallikad on need ja need) olid muidugi dead on, aga see ei päästnud asja mitte kuidagi. kallis kursavend, miks sa niimoodi tegid?


õhtul, mingi kella kaheksa ajal kammisime läbi praktiliselt terve tartu, et leida avatud toidupoodi, lõpuks leidsime annelinna konsumi (kaups oli päev otsa kinni). ja tagasi jõudes vaatasime "some like it hoti". pärast keeldus kaarin magama minemast enne kui mina lähen (lollus, arvestades, et magamine on minu jaoks viimasel ajal suhteline termin, nagu ka päev ja öö) ja järgmisel päeval kell üks voodist välja kukkudes oli minu peale kuri, et mina olla teda kella neljani üleval hoidnud ja üldse ära kurnanud.


siis tegin ära valdava enamuse oma nimekirjas olnud toimetustest, sõin panges oma viimase söömaaja ja tulin tallinnasse tagasi. tartu bussijaamas külastas mind the spirit of christmas past (peen viide charles dickensile), kes ostis juhuslikult kõrvalluugi juures piletit ja viis mind sellega nii rööpast välja, et vaatasin kella valesti ja olin sunnitud üle tunni aja zeppelini kohvikus aega parajaks tegema. aga noh, all's well that ends.


(kaarin palus kaasaelajatele edasi öelda, et viin on leitud. poest. "kompressi" jaoks loomulikult)


Lee Nash "Need to Be Next to You"


h

uus aasta blablabla. täitsa rahulikult tuli. olime kaarinikal (mina siiani, kaarin ka, juba mingi päev otsa, ilmselt varsti plahvatab. kodutu olemise rõõmud, peab sõltuma teiste inimeste heast tahtest. ja seda, teadagi, ei ole kunagi liiga palju...). sööki oli meeletutes kogustes, aga sellega on ka nagu temaga on. et kõik olemasolev läheb tihtipeale asja ette. isegi kui inimesed on juba mingi nädal aega ohjeldamatult söönud. jooki oli ka parajates kogustes. siiani on kapi peal üks shampa ja vana tallinna kooreliks. viina kahjuks ei ole, nagu kaarin kurvastusega avastas. ("kompressiks").


öösel käisime vanemuise kohviku ees pauku vaatamas. noored inimesed on ikka soodad. mingi kümneminutilise ajaperioodi vältel tundub kõigi ainus eesmärk olevat iseendale pomm alla panna. palju ei puudu, et nad neid rakette lihtsalt käest ei lase. keegi, vist terje, tahtis kõige rohkem raekoja platsi minna. mul ei ole selle tartu raekoja platsiga küll kogemusi (üldse esimest korda elus aastavahetusel tartus, kaks aastat tagasi olin mingi 7 kilomeetrit sellest), aga kunagi nooruses olen paar korda, puhtjuhuslikult, tallinna omal viibinud. ja see oli kirjeldamatult "õudne ja okserohke reis" (tsiteerides paari aasta tagust lugejakirja ekspressis).


pärast tulime tagasi ja mängisime improvisatsioonilist aliast, ainult avatud ringis ja ilma sõnadeta. nii juhtuski, et tükk aega oli raudne laks, et seletatav sõna on "oksehüpe". lõpuks ilmnes, et see on hoopis "krooksumine". ja siis läksid kõik ära, aga osad ikka ei läinud ja nii juhtuski, et magama sai umbes kell kuus. ja uuesti silmad lahti kell pool kolm. nii ta on läinud...


david: "happy noo yearrrr"


Marilyn Monroe "I Wanna Be Loved by You" (kuigi kiusatus on hoopis hakatagi willandgreissi tsitaate panema)


h