Will: "I'm no expert, but shouldn't you be calling the police instead of offering me snacks and calling me capn'?"

      Kevin Bacon: "When the stalkers leave, it's the first sign that your career is slipping... It's a little tidbit I picked up from Val Kilmer."

      Will: "You did a movie with Val Kilmer?"

      Kevin Bacon: "No, but Val was in "Top Gun" with Tom Cruise and Tom was in "A Few Good Men" with me."

      Will: "Ah."

      Kevin Bacon: "Ah, that was a short one..."




"Will and Grace" viienda hooaja teine osa. refereering kõigi ühenda-see-ja-see-tüüp (vt. eelmine sissekanne) mängude emale. tore, et kevin bacon sellest ise ka teadlik on ja seda niiviisi naudib. mind lõbustas sellega esimest korda kunagi viis aastat tagasi mingi must tüüp ameerikas. kust see "ühendan ükskõik kelle viie käiguga kevin baconiga" mäng üldse alguse sai? h

olen maal vanaema juures. arvutile on just tehtud kõvasti profülaktilist ja muud remonti ja nüüd kasutan adsli võimalusi ja blogin üle tüki aja. kõrval mängib tv1000... üldse, nagu üks tüüp siin just väitis, internet ruulib.


vahepeal on juhtunud niipalju, niipalju. esimesel jõulupühal tartusse, kus mind julmalt kohe pakkimistöid lõpetama kupatati ja toast viidi pool mööblit ka juba ära. nii et istuda polnud ka kuhugile. ja öeldi siis, et poole tunni pärast ollakse tagasi, nii et mökutada ka enam ei saanud. siis meeletu perekondlik jämm (loomulikult pärast mitut perekondlikku söömaaega, kus kõrvalosas esinesid ka näiteks neli erinevat sülti ja kolm erinevat pasteeti) -- isa süntesaatoril, taavi kitarril, mina jõudumööda plokkflöödil (olen ikka veel mõneti roostes), sandra ja vallo erinevatel isetehtud kõristitel, ema ja ülle ja vanaema tantsutüdrukutena. asi taandus lõpuks tavalisele minu ja isa bossanovatamisele ja üksteisele heade asjade meelde tuletamisele (isa hakkas vahepeal juba otsi kokku tõmbama ja viis sündi ära, aga siis sattus see kitarr talle kuidagi pihku ja jätkasime veel natuke aega). ja siis toimus veel erinevat sorti ajuväänamine kella kaheni öösel (ühendage omavahel filmide ja suhete kaudu gerard departieu ja liza minelli).


tallinnas autot tühjendades jäigi selgusetuks, kuidas kõik see kraami sinna mahtus. kotid-kastid katsid kogu söögitoa põranda. ja samas oli autos ka terve pere, pluss vanaema. imetabane. samas põrkusin ka probleemiga, mida kunagi käsitles tütarlasteansambel spice girls -- kahest sai üks. kahe korteri asjade ühte ära mahutamine ei ole naljaasi mitte. õnneks lahkun kümne päeva pärast riigist ja ei pea selle kõigega võitlema.


Frank Sinatra "Brazil"


h

kohustuslik jõulublogging.


oli mitte päris nagu vanasti ja rohkem nagu tavaliselt. ei oska seda asja nagu enam eriliseks teha. selle jaoks aega võtta, mitte sellest läbi ratsutada nagu mingist kohustuslikust programmist. surnuaiad olid muidugi ilusad, väikesed valustäpid pilkases pimeduses ja kõik need inimesed, kes tulid ja mäletasid. samas ei suutnud ma selle asja ilule kuidagi keskenduda. sest oli nagu tavaliselt. ma olin kõike seda juba tundnud, kuskile lahtrisse pannud. siis kui ma veel rohkem tunda oskasin ja julgesin. ja kalkun oli muidugi suurepärane ja koogid ja värgid. ja kuused olid ehitud. nagu tavaliselt. me olime seal ja me tulime koju ja me jagasime kingitusi. nagu tavaliselt. lõpuks mõtlesin, et ahhaa, need olidki siis jõulud. ainus eriline tavaline asi oli, et me saime olla kõik koos. et kõik on olemas.


aga ma sain endale uue plokkflöödi ja selle üle olen ma tõesti rõõmus. pole muidugi aasta otsa mänginud, sellest ajast kui ma vana jupi kusagile pariisi ära kaotasin. ja see on sopranflööt ja vana oli bass. aga ikkagi oli hea mängida ja tunda, et seda, mida ma kunagi õppisin, ei olegi ma vahepeal täiesti ära unustanud.


Eva Cassidy "Cathy's Song"


h

mulle käib närvidele kui inimesed ei kuula. ei pane tähele, mis neile räägitakse. ei vaevu lähedasi inimesi tundma õppima. see on mõneti arusaadav võõraste inimeste puhul. kõike ei jaksagi ju tähele panna ja kõike pole vajagi, sest siis on peas jälle suur hulk pahna juures, mida mitte kunagi vaja ei lähe ja mis vajaliku ruumi ära võtab. kohati siiski võiks. et ei peaks samade inimestega samasid vestlusi uuesti ja uuesti pidama. et teaks millised inimesed sinu õmber on ja oskaks selle järgi nende kohta järeldusi teha ja õigete järelduste läbi neile piiritult sümpaatsemaks ja lähedasemaks saada.


ma testin seda. inimeste oskust kuulata ja tähele panna. mõnikord teadlikult, tihtipeale ka eba teadlikult. see viib tavaliselt suure rea pettumusteni. võin teha täiesti ebaminulikke statemente. väita enda kohta asju, mis kõige eelneva põhjal ei saa tõsi olla. ja kuulata siis inimeste shokeeritud vastuseid. või kuulata kuidas mulle üritatakse juba sajandandat korda maha müüa asju, mille ma olen juba ammu nende samade inimeste käest ostnud. kui nad oleksid kuulanud, siis nad teaksid. kuna nad seda aga ei teinud, siis ajan ma karistuseks asjad veel segasemaks. ja vaatan, kuidas nad vingerdavad... julmur. aga kõik see on iseenesest üsna väsitav.


Spin Doctors "Two Princes"


h

olen hetkel maetud kilekottide ja neisse toppimist ootava pahna alla. peaks sellega igal vabal hetkel tegelema, aga kõik liigutused olukorda parandada tunduvad seda ainult hullemaks tegevat. homme hommikul pean tallinnasse sõitma ja selleks ajaks peab kõik olema sellises seisukorras, et esimesel jõulupühal saaks siit ainult läbi hüpata ja asjad peale haarata. vahepeal tuleb nüüd käia ühel üritusel ja siis koju tagasi. ilmselt kestab maraton läbi öö. kuna ma olen magamisest nagunii võõrandunud, siis pole ehk nii hull.


viimasel ajal on rada suhteliselt üksluiseks muutunud. vahepeal siin-seal välja hüppavad eksamid on meeldivaks vahelduseks. muidu soome konsulaat-magnetravi-raamatukogu-kodu. ja ma ütlen, näituse tänav on nagu õppejõudude miiniväli. täna väitlesin umbes 50 meetri jooksul ruusiga teemadel, miks ma ei lõpeta kevadel.


iga päev on sealjuures mingid asjad, mida ma kindlalt kavatsen teha, aga käigu pealt lootusetult unustan. lõpuks ometi sain ühe jõulupaki ära saadetud, see ainumas jõulukaart, mille kavatsen saata, on endiselt, juba mitu päeva, ühes neist paberihunnikutest, mis tuba ühtlaste intervallidega katavad...


muidu oli seltsis eile jõuluüritus. ja kärt oli tagasi. ja kinkis mulle kõige nunnuma soomekeelse muumitrolliraamatu. haarasin selle tänasele matkale kaasa ja sain väga sobivalt soome konsulaadis oma järjekorda oodates lugeda. tundus küll endale natuke poosetamisena, aga mis mul muud üle jäi.


ja jätkan... h

mõned inimesed, lihtsalt oma kohaloluga, on nagu katalüsaatorid. pärast, kui nende juurest ära saad, oled kuidagi selline nukker ja natuke väsinud ja ei teagi kohe, mis endaga peale hakata. et parem hakkaks. nad ei panegi sind otseselt ennast halvasti tundma, pigem asjade üle mõtlema. ja mõtlemisest, alati-alati, ei saa mitte midagi head tulla.


mõnikord on asjad ka katalüsaatorid, aga sellele mõistele on olemas nimi. see on nostalgia. laulud ja lood ja luuletused on parimad sellised. ja kohad. aga kuna ma tean, millega on tegemist, muutub see aktsepteeritavamaks, tavalisemaks. loomulikult on olemas laulud, mida ma kuulasin suvel või talvel või siis kui mul oli väga valus või vahetult enne seda, kui mul oli väga hea. ja siit selge põhjus-tagajärg suhe. aga inimestega on kuidagi teistmoodi.


Coldplay "The Scientist"


h

need varahommikused ülesärkamised ja meeleheitlikud katsed saad aõigeaegselt suburbiast citysse on siiski piisavad, et tekitada inimeses püsivaid vaimseid traumasid. juba see on valus kontrast kui kahe sooja teki alt, pehmest ja mõnusast voodist peab välja, külma, kõledasse ja tihtipeale ka koledal kombel segamini tuppa ronima. istun tükk aega voodis ja ei üritan ennast veenda, et see ei ole mingi eriti halb uni. ja siis uksest välja, õue, kus on külm ja lumine ja pime ja kogu annelinn on paksult autosid täis, mis kooris uskumatuid koguseid heitgaasi välja paiskavad


ja kõigele sellele lisab vürtsi tartu linna bussiliiklus. hommikul, veidi enne kella kaheksat, on bussides täiesti ebainimlikud tingimused. esiteks on seal umbes kolm korda rohkem inimesi kui sinna hädapärast mahub. ja siis on siin veel need eriti vinged bussid, millel on ukse ees see laser-foto-ultrahelisilm, mis automaatselt uksi avab ja sulgeb. mis tähendab, et trepi peal ei tohi seista. mis tähendab, et inimesed, kes muidu trepi peal seisaksid, ripuvad kusagil lae all ülejäänud reisijate pea kohal. ja bussijuht sõimab raudse järjekindlusega igas peatuses kogu reisijaskonna läbi. ja pidevalt labiilselt avanevate ustega (eriti kui selliseid on bussis vähemalt kolm), võtab kogu see reis poole rohkem aega. ja siis peab ummisjalu ja eluga riskides mööda libedaid tänavaid tormama, et eksamile jõuda.


häid nippe fotosilmaga bussides: silma ette asetada kas kleeplint või (veel parem) näts. väikese liigutusega olete muutnud liiklusvahendi mõneks ajaks kasutuskõlbmatuks. nätsu sinna panemine on täiesti juba nende trikkide kategoorias, kuhu kuulub ka magaval inimesel ühe kulmu ära ajamine. et kui ta üles ärkab, peab teise ise ära ajama.


George Harrison "When We Was Fab"


h