eh. möödund nädala aktsioon seoses silmaringi laiendamisega, mis puutub asjadesse, mis teised inimesed daily internetti üles riputavad, on toonud esile teatava läbipõimituse vastavates ringkondades. et siis natuke hakkab selguma, kes need inimesed on, kes siin aegajalt seda lugemas käivad. ja kust nad tulevad. nii on siin käinud nii fallenboy kui Freezing_point.


igatahes, see selleks. eile hommikul tegin rootsi keele arvestust. endalegi üllatuseks sain läbi. rootsi keele õpetaja tõestas oma olemust veelkord sellega, et lasigi meil ühe kolmandikuna arvestusest kirjutada peast kahe jõululaulu ja napoli viisikese "santa lucia" sõnad. oli küll öelnud, et selline asi toimuma saab, aga keegi ei uskunud teda. ja täna hommikul, kui pooled inimesed seda laulude osa arvestusest uuesti tegid, avaldas arvamust, et ühel viisakal inimesel ei sobi ennast rootsi piirilgi näidata, kui ta luciasongeni sõnu peast ei tea. näitavat üles ülimat lugupidamatust rootslaste vastu. kadri, mis jonas sellest arvab?


siis passisin tund aega lossis, kuni kell kukkus kümme, käisin piltniku juures ja tuvastasin soome konsulaadi asukoha. oleksingi juba peaaegu elamisloa taotluse sisse antud saanud, aga soome riigi rahalised nõudmised tabasid mind liiga suure ootamatusena. üritan homme uuesti, pärast perekondlikku rahasüsti.


siis avastasin linna parima hängamiskoha. magnetravi kabinet gildi tänaval, kesklinna polikliinikus. vähe sellest, et saab keset kiiret tööpäeva lihtsalt viisteist minutit pikutada. sealne tädi on kõige funkym 80ndate stiilis beib, metsiku meigiga ja südamlik sädistis. juba ootan homset, et saaks sinna tagasi minna.


ja kasutades ära juhust, et mul olid uued ilusad passipildid kotis, tegin ka endale lutsu raamatukogus plastikkaardi ja võtsin sealt paar sopakat, mis aitaksid aega viita, kui ma homseks projektijuhtimise eksamiks õppima pean.


mehed on ikka rõdul, ootavad mind seal koju tulles iga päev.


Dave Matthews Band "Crash into Me"


h

siim on tekitanud eesti blogiteeklaasis intriigi, mille üle ta ise ilmselt piiritult uhke on. et seda asja üldse millekski selliseks kutsuda saab, ütleb nii mõndagi eesti bloginduse kohta. et mina suhtun eesti blogindusse sellise õrna üleolevustooniga hääles, ütleb nii mõndagi minu kohta.


homme tagasi tartusse. peaks olema positiivne muudatud normaalse elu teljel. samas on siin ilmselgelt palju mugavam. aga kolmapäeva hommikul on rootsi keele eksam, milleks on kindlasti vaja õppida. eriti arvestades seda nukrat pilku, millega õpetaja, kes mind hästi ära tunda ei tahtnud, mind eelmises tunnis vaatas. üldse on kooliga kummalised lood. ma olen täitsa kindel, et ma peaksin selle asja pärast rohkem muretsema. et kuidas ma saan kõik oma eksamid enne minekut tehtud jne. ilmselt olen ma in denial. doris dayl oli selle kohta laul. heli lääts laulis seda eesti keeles.


täiesti masendav on see, et kell pool neli on õues juba üsna pime. täielik polaaröö. iseenesest olen ma selle aastaaegade vaheldumise värgi suur fänn, aga talv pole minu arvates siiski maailma kõige vingem leiutis. kõlbab ainult siis kui sajab laia valget lund. ja kui perekod sööb koos jõulu ajal seapraadi ja hapukapsaid. või kui ma saan uisutada.


Karavan "Talveöö"


h

üritan vaadata korraga kahte oma lemmikseriaali, gilmore girls'i ja west wingi ja samal ajal blogida. ilmselt jääb westwing kaotajaks. üldiselt on kogu ülejäänud elu kaotajaks jäänud, sest olen suutnud mööda saata kolm päeva, tegemata ühtegi asjalikku liigutust. peas uitavad mõningad mõtted ühe asja kohta, mida ma tahan kirjutada, aga lõpuks mängin ikkagi dynomite'i. kella kolmeni öösel.


eile käisin kinos uut bondi filmi vaatamas. jättis väga positiivse mulje. lõpuks ometi, pärast kahte bondi seisukohast üsna mõtetut osa, on tehtud üks korralik bondifilm. kus on gadgetid ja suured avarad plaanid ja grandioossed ehitised. ja ei ole peeneid mõisteid nagu "stockholmi sündroom", on selged põhjus-tagajärg suhted. keegi ei varasta ära mi (m ei lahku ju kunagi sellest hoonest, ta ei käi eriti isegi sellest offissist väljas!) ja asjaga on seotud kogu maailm. ja loomulikult ka kosmos. pluss john cleese on pagana vahva q.


nüüd tagasi nelja muu asja juurde, mida ma parajasti teen. h

päev otsa kodus. täielik bliss. saan juba ka iseseisvalt läbi nina hingata. seda nimetan ma progressiks.


sirvisin natuke usa meediaväljaandeid. nytimesi esiküljeuudis oli, et winona ryder pääses kolme aastaga tingimisi. kohtunik noomis teist ka nagu väikest last. ja oli ka üks tore päikest ennustav kolumn sellest, kuidas ameeriklased aina rohkem erinevast rassist inimestega semmivad. niitoreniitore. üldiselt oksendamiseni iraagist ja allkaeedast. time seeeest on oma populaarteaduslikkuses palju huvitavam. just lugesin, kuidas londoni tükkidesse meelitatakse ajutisi osi tegema suuri staare. täitsa naljakas.


jajah, pidev arvuti taga istumine nüristab inimesi... h

käisin hommikul rootsi keeles (pidin õpetajale meelde tuletama, kes ma selline olen ja siis tal hakkas minust kui luuserist ilmselt kahju ja ta ei mõnitanudki mind üldse, arvas hoopis, et ma olen vapper kui ma julgen pärast kuute järjest puudutud tundi tagasi tulla). nad olid vahepealse ajaga terve ühe õppetüki edasi võtnud. ja siis istusin bussi peale ja sõitsin tallinnasse. kogu tee oli mul kohutavalt külm. mõnikord on nii mõnus bussiga sõita ja mõnikord ikka ülim saast.


püsiühendus on mind juba oma haardesse saanud. peale selle, et tõmbasin endale terve hunniku dave matthews bandi laule (et kuulata ja otsustada, milliste tartu arvutisse tõmbamisega ma hakkan vaeva nägema), uurisin natuke ka üldist eesti blogimaastiku. inspireerituna siimu hüüdest muudkui aga bloge täita. kohe paar esimest tabamust olid tõelised hitid. (pun intended) neist minu kõige lemmikum on siiamaani metalli-raini oma. "i can program in css and html and i am very designingn in adobe photoshop 6.0 good." kohati tekib lausa kahtlus, kas tegemist ei ole mingi eriti väljapeetud rollimänguga. vist siiski mitte. ja üks teine vahva koht oli ka... fallenboy. tore terve viljandi poiss... meenub just ühe sealmainitud video teemaline arutelu eelmisel nädalal kaariniga. ja siis mingi pärisasja leidsin ka -- Feezing_Point. miks eesti inimesed üldiselt ei blogi?


jajah, varsti ilmselt jälle. h

nagu selleks, et kompenseerida minu senist täielikku kõrvalejäämist pöffist, nägin just praegu hoopis telekast, ilma rahata ja oma voodis pikutades ühte viimase aja muljetavaldavamatest filmidest. ja üldse on hea, et selliste asjade suhtes ei pea mingitele uutele tegijatele lootma. filmi nimi oli "a period of adjustment" ja see tuli tcmi kanalilt. ilmselt oli tema põhiväärtus minu jaoks natuke raamatulik, visuaalne pool toetas sõnalist (mitte vastupidi, nagu uuematel asjadel tihtipeale kombeks on ja mis, arvestades filmi kui meediumi omapära, tegelikult ka loogiline tundub). ja see omakorda tulenes sellest, et film oli tehtud tennessee williamsi samanimelise näidendi põhjal. kõige selle peale tekkis mul suur kihelus jälle williamsit lugeda. "iguaani öö" oli tükk aega üks mu kõige lemmikumaid asju. siis tuli nii palju muud kraami peale, et see kaotas aktuaalsuse. samas siiski mitte oma meeldivust (loomulikult täiesti ebakohane sõna williamsi kirjeldamisel) minu silmis.


lähen juba mitmendat päeva järjest ennast enam-vähem virgena tundes uksest välja ja jään juba poolel teel linna oluliselt haigemaks. selline triviaalne haigus nagu nohu ei tohiks nii kaua nii suuri ebameeldivusi tekitada. täna käisin pangas, et teha endale veel üks konto. et ma ei peaks kogu oma raha erinevatele pankadele maksma kui ma tahan seda soomes kasutada. muu hulgas sain ka teada, kes on viimasel ajal põhjalikult korterit koristanud ja kellele tulevad homme in-lawd külla (täiesti juhuslikult ühed ja samad inimesed). siis ostsin endale pangest süüa kaasa ja tulin koju, põlates ära kogu ülejäänud päeva erinevad sotsiaalsed alternatiivid.


homme tahaks siiski siia ja sinna jõuda. ja neljapäeval tahaks üle kõige maailmas koju tallinnasse minna. sest kui juba haige olla, siis eelistatavalt seal, kus su eest hoolitsetakse. ilmselt veel positiivsem variant oleks, kui ma saaksin seda kodust hoolitsust tervena nautida.


David Gray "This Year's Love"


h

seekord ei saa muidugi väita, et ma poleks üritanud. magama jääda. aga kui mu viiest loost koosnev playlist oli juba vähemalt neli korda läbi mänginud ja ma ikka veel üht ja teist külge keerasin, otsustasin siiski alla anda. nagunii olin ühe asja peale mõelnud. ja teise. et siis võin samahästi natuke kirjutada ja siis uuesti proovida.


oli tõrvikurongkäik täna. pidasin üsna hästi vastu. pärast tahtsin ainult koju tulla ja natuke surra. töötasin läbi umbes neli pakki pabertaskurätte. aga iseenesest oli kogu see asi muidugi vahva. kõige vingem koht on alati see kui rongkäigu esimene ots juba vanemuise tänavalt ülikooli tänavale keerab. kevadel volbri ajal on kõik värviline ja nüüd talvel on lihtsalt tõrvikute meri. tagasi vaadata on ka vahva kui sinu järel samasugune meri jätkub. ja see, kuidas laululained levivad edasi-tagasi nii et tihtipeale kuuleb nagu ainult tuttavate laulude katkeid siit ja sealt. omaenese feminiinset seltskonda tabavad asja käigus tavalised eksistentsiaalsed kriisid (kuidas saab õigest kohast peahoone ette, nii et põnnama ei löö; kuidas me kostume nagu kari külakultuurimaja mutte, kui me külma ilmaga liiga kõrgelt laulame -- hääl murdub kogu aeg ära; kas minna mäest üles estika või rotalia sabas ja kas kuidagi kolmandat moodi ei ole võimalik jne.).


aga see, mille üle mõelnud olen (tõsisemalt jälle eile õhtust alates), on asjade oskamine. mulle tundub, et kui ma midagi väga hästi teha oskaksin ja kui mul oleks ka võimalus seda teha, siis ma oleksin rahul ja õnnelik. et siis oleks kõik muu hea elus ainult boonus. isegi raha. kuigi praktiline vajadus selle järgi torkab praguses elus ikka ja jälle valusalt silma. enamik minu probleeme iseendaga tulenevad minu enesehinnangust, sellest, millisena ma näen omaenda väärtust. ja arvatavasti tuleb siin kusagil mängu ka teatud tunnustusevajadus. kui ma oleksin milleski väga-väga hea, siis ei tohiks selles ju küsimus olla. ilmselt see muidugi pole nii must-valge.


aga ikkagi, kust siis tulevad kõigi nende andekate inimeste enesehävitajalikud kalduvused? ja ma ei räägi siinkohal vaesest tunnustamata van goghist, kes oma keha mutileerib. vaid näiteks sellestsamast downey jrst, toodab puhast kulda (näitleb, kirjutab, loob ja laulab) ja siis läheb hävitab ennast natuke. ja ei ole selline, kes looks mingeid vihaseid teravaid asju, hoopis selliseid, mis puudutavad mõtleva pärisinimese väikesi sügavalasetsevaid haavu. ahh, ma olen lihtsalt natuke väsinud asjade proovimisest, tahaks lõpuks ometi ka midagi teha. ilma et selle üle mitu korda mõtlema peaks...


kuulake veel seda eilset laulu.


h