vaasalinna väiketont

2011-07-16T03:45:00.001-07:00

Kohe peaks selguma, kas seitse minutit enne laeva väljumist sadamasse jõudma pidav buss seda ka teeb. Seat muidu tuleb kolm tundi Rohukülas passida ja tänapäeva kiire ja tiheda elutempo juures oleks see ju ometi liig. Külainimesed muidugi saboteerivad Kogu operatsiooni, nõudes iga posti juures peatusi.

Kiired üleminekud on muidugi tänane teema. Taksojuht, kuuldes, et bussini on vähem kui kümme minutit teatas, et teeme ära. Tegimegi, kuigi see eeldas siiski koomilist jookse üle bussijaama, riideesemed kottidest välja loksumas.Bussijuht tegi just kannatamatut sõimu vene turistidele, les tahavad Fra Maresse, andes sellega mõista, et ka tema use on üsna põnevil, kas see bussitäis laeva peale jõuab.

Valestart

2011-05-05T16:56:00.000-07:00

Nentisin täna jällegi, et mu IQ kukub vähemalt mingi 60 punkti, kui ma pean üles tõusma kellaajal, mil tsiviilsituatsioonis mõnikord alles hakkan mõtlema magama minemise peale. Päeva jooksul ajumaht küll mõneti taastus, aga osa on kindlasti lõplikult kaotsis.

Täna siis voodist välja kell 4.45, et jõuda 5.10 väljuvale lennujaamabussile ja 7.00 väljuvale lennukile. SAS polnud isegi avanud oma laundži veel sellisel jumalavallatul kellaajal, nii et pidin varjupaika otsima mingist võõrast vipsaalist. Ähmaselt meenub ka, et üritasin natuke Guy Gavriel Kay raamatut lugeda, a suurt midagi ei saanud aru -- natuke tundus, et see "The Summer Tree" oleks nagu kuidagi poole pealt pihta hakanud, aga tunnistan ka ausalt, et enamik vaimset kapasiteeti läks enda enamvähem püstloodis hoidmise peale.

Kopenhageni lennukis ärkasin ainult niipalju, et endale sisse litsuda see pool kõvakskeedetud muna, mille nad mulle eraldasid. Väga paha oli magada, sest õhkutõusmise ja maandumise ajaks püstiasendisse käsutatud seljatugi oli ikka väga pulksirgelt püsti, mistõttu mul kippus magades suu kogu aeg ebaväärikalt lahti vajuma. Igatahes formuleerisin selle IQ-võrrandi Kopenhageni laundžis toolis lösutades, kõhu peale asetatud kausist puuviljasalatit vohmides ja väljamaist naisteajakirja sirvides (isegi seda ei suutnud lugeda, ainult ilusaid pilte jaksasin vaadata).

Koju jõudes kukkusin sellepeale muidugi kohe voodisse ja paar tundi üles ärgates oligi täpselt nii paha nagu pärast sellist emergency lõunauinakut on -- pea on paks ja nägu õhetab ja samas on tunne, et miski vägi ei suuda mind kunagi sundida siit tõusma.

Enamvähem parlanksi sain ennast alles õhtul teatri vaheajal pärast teist kohvitopsi (jällegi, ilmselgelt erakorraline olukord, arvestades, et ma kohvi ei joo). Pärast seda oli muidugi tunne, et nüüd on mõneks ajaks magamisega hambad, aga nüüd on kell kolm saamas ja vaikselt-vaikselt hakkab uni juba tulema.

Igatahes ei saa minust ilmselt kunagi lüpsjat, kalurit või postiljoni. Tea, kas minust korralikku emagi saaks. See ei ole ju ka hea, kui minust igal õhtul ainult 45 minutit täisväärilise inimesena asja on.

Tänavapraktika

2011-04-20T06:04:00.000-07:00

Mitte ainult autoga ummikus istudes ei saa osa hommikusest rutiinist tööteel korda ajada. Siin-seal on küll mainitud, kuidas jooksu pealt ei ole kasulik süüa, peamiselt vist sellepärast, et niimoodi ei ole vaja erilist osavust, et see hommikucroissant endale kurku tõmmata, aga kosmoseseadused, eriti need, mis puudutavad meie paiknemist ajas ja ruumis, nõuavad oma. Tihtipeale võib mind nimelt hommikuti, loetud minutid enne tööpäeva algust kahurikuulina hotelliuksest väljumas näha.

Väga sujuvalt annab jooksu pealt kammida ka juukseid ja mökerdada huuli, teoreetiliselt võiks ilmselt pesta ka hambaid, kuigi see võiks, ma kujutan ette, kaasliiklejaid veidi häirida. Kindlasti on see sobivaks vahemikuks, millal tarbida hommikusi elulea aitavaid vedelikke, mis lisaks üles äratamisele aitavad ka tempot säilitada. Kriitilisematel hetkedel on võimalik ka kohe algava koosoleku materjale lugeda, kuigi niimoodi suureneb jällegi tõenäosus eluohtlikku olukorda sattuda. Kui mu viimase aja soeng ei oleks niivõrd high maintenance, siis annaks edukalt pooleteistkilomeetrisel tööteel kuivatada ka juukseid (tänahommikusel trekil minu ees tempot arendav proua seda ilmselgesti ka tegi). Kindlasti on see kahekümneminutiline kapak mööda Brüsseli tänavaid hea erinevate meilide koostamiseks ja sõnumite saatmiseks. Eile näiteks orgunnisin endale sms-i teel nädala teiseks pooleks juuksuriaega -- tõeline naine ei lase ennast sellistel hetkedel häirida asjaolust, et ta on kohe tööle hiljaks jäämas.

Huvitaval kombel olid täna lõpuks tööpostile jõudes alles ka kõik juhtmed, sallid, prillid ja pudelid, mida olin jooksu pealt vahelduva eduga kottidest ja taskutest välja tõmmanud ja siis jälle sisse toppinud. Kõige kriitilisemaks saab selle punkti juures tihtipeale see viimane kilomeeter parlamendihoones sees, kus tuleb asju seljast kiskuda, kõrvaklapi juhtmeid kotirihmade alt kätte saada, telefoni välja lülitada jne. Täna oli võit igaljuhul minu, kuigi viimasel sirgel vajus alatul kombel lahti kingapael.

2010-04-28T04:00:00.000-07:00

kuna blogger on otsustanud lõpetada FTP kaudu üleslaadimise võimaluse pakkumise ja ma tõesti ei viitsi mingi muu blogimootori installeerimisega ja selgeksõppimisega tegelema hakata (vaadates, kuivõrd aktiivne on olnud minu blogimistegevus viimasel ajal, võib see osutuda väikeste hallide ajurakukeste, millega nagunii eriti hõisata pole, raiskamiseks), olen läinud hoopis järjekordse kolimise teed. mingit mõistlikku ja lihtsalt kasutajanime bloggeril muidugi pakkuda ei olnud, mistõttu oleme tagasi vana hea moonragesi juures (igavene tänu, dylan thomas): moonrages.blogger.com

vanad asjad veel mõnda aega rahulikult siin edasi.

2010-03-08T08:27:00.000-08:00

nüüd olen küll üleni ära sotsialiseerunud. eile õhtul lausa lahkusin mõneti ebaviisakalt söögilauast, et omaette diivanil vedeleda. tegelikult on kõik jube hästi ja elu on just praegusel hetkel kindlasti vaheldusrikkam kui ta seda juba mõnda aega olnud on. lihtsalt minu isiklik jätkusuutlikkus jätab siiski veel soovida.

ei saa nüüd just öelda, et mulle oleks selle blogi unarusse jätmist ülemääraselt ette heidetud (üritan mitte lasta ona õrna ego sellest väga kõigutuda), aga siiski. kui fotoprojekt juba mõnda aega tagasi mõneti ootamatult raginal käima läks, siis ma tegelikult ei arvanud, et need kaks lehte teineteist kuidagi välistama peaksid. tegelikult on sinna igaks päevaks midagi postitada leidmisele siiski nii palju auru ära läinud, et siia pole miskit jäänud. olen isegi väga üllatunud, et see seal juba pea 200 päeva vastu pidanud on.

aga täna algab töö kella 20.00 asemel hoopiski kell 21.30 ja võimalik lausa, et mul on üle tüki aja ka midagi öelda (aga see selgub siiski asja käigus) ja siin ma nüüd olen.

tänasega algab tegelikult järjekordse paneuroopa-skeemi viimane etapp, sest keskpäeval jõudsin oma majasuuruse kohvri ja pungitava fotokotiga zürichist strasbourgi, et siin mõned päevad tööd teha ja siis reede hommikul pariisi ja kopenhaageni kaudu koju lennata.

skeem algas kaks nädalat tagasi brüsselis, viis siis üheks õhtuks luksemburgi, kus ma vastu ööd kohtusin kunagise korterikaaslase katriniga, keda polnud poolteist aastat näinud. järgmiseks hommikuks nägi skeem ette luksemburgist zürichi poole teele asumise. prantsusmaal tegime väikese detouri vosgesi mägede alt, sest õiges kohas jäi maanteelt maha keeramata, mistõttu sattusimegi keset elsassi põlde, sarasid ja metsi maailmatuma pikka tunnelisse ja kui sellest väljusime, olimegi juba peaaegut šveitsis.

järgmisel hommikul jätkus skeem zürichist šveitsi prantsuskeelsesse osasse ja üles mäkke, üleni chalet'dest koosnevasse asumisse nimega nendaz ja sealt siis järgneva nädala jooksul igapäevaselt trossi käljes rippuva kasti sees natuke veel üles ja siis vahelduva eduga alla tagasi.

kuna mina olin mäesuuskadel enne veetnud võib-olla kokku paar tundi, siis on ilmselt mõistetav, et minu tugev külg selle reisi sportlike ürituste seas oli hoopiski wii-bowling, kus ma kõigile veenva tuule alla tegin. mäest alla tulemisega oli nii, et viimane päev juba täitsa tulin, kuigi teisel päeval hangitud suusainstruktor mike (esimene päev päädis viiekordse kukkumisega esimesest nõlvast alla tulekut üritades) ei tahtnud seda siiski kuidagi uskuda. see, et ma viimase kahe päeva jooksul kohati kogu seda värki isegi juba nagu nautisin, oli siiski peaaegu kogu ulatuses mike'i teene, missiis, et ma tema kahe instruktaažisessiooni käigus mitte hetkekski ei tundnud, et ma iseseisvalt selle kõigega võiks hakkama saada (põhimõtteliselt, nii kui mingi kiirus üles tuli, panin igaksjuhuks külje maha ja ilma suuska ära võtmata püsti enam ei saanud, mis oli ikka omaette frustreeriv ja ruineeriv; seevastu see viimasel päeval veidi järsemast nõlvast tehtud kümnemeetrine selili ja pea ees alla libisemine oli hoopis vingem -- pärast esimest ehmatust kippus juba veeremise käigus kõikehõlmav naer peale, sest et suusad olid ju ometigi suunaga taeva poole ja suusakepp koos vasaku kindaga kaugenes minust iga hetkega aina saavutamatumasse kaugusesse; mike, kes viimasel õhtul kohalikul suusabaasi tantsuõhtul mulle ka sinist värvi medali kaela riputas -- nädal aega suusakoolis käinud põlvepikkused lapsed said ka samasugused -- kuulas minu kirjeldust mõnda aega veidi ehmunult, aga siis nentis temagi, et kui juba peab kukkuma, siis pigem ikka veidi flamboiantsemalt, kui et lihtsalt puus hange asetada).

laupäevahommikuseks erivarajaseks lahkumiseks olid nii suve- kui talvekummidega autod kallakuga garaažiesisesse jäätunud. lõpuks said meesterahvad need sealt siiski lahti nikerdatud, aga seda ka praktiliselt oma elu hinnaga. igatahes olime laupäeva keskpäevaks tagasi zürichis, kust kõikehõlmav talv meid jälle kätte sai -- kui lahkudes oli seal olnud kümnekraadine kevadilm, siis nüüd sadas taevast alla kõiksugust lumesarnast ollust ja õhtul külla jalutades tahtis külm silmanägemise võtta.

eilne päev oli siiski tšill kolmetunnise brunchiga kunstihoone restoranis ja, suuresti kuna külm jätkus ja me olime juba seal, väikese ekskursiooniga kunstisaalis.

mitte, et nüüd midagi erilist öeldud sai, aga taustsüsteemi veidi ikka.

2009-10-25T17:44:00.000-07:00

alles see oli, kui kümne aasta möödumise puhul kooli lõpetamisest toimus klassi kokkutulek. omamoodi õõvastav ja kummaline väljavaade, eksole (samas, ootamatult, üldsegi mitte eriti õõvastav ega... noh, üldse mitte eriti õõvastav kogemus). inimesed olid üldiselt sellised nagu neist oodata oligi, ilmselt oleme ka juba piisavalt vanad ja samas ka siiski veel piisavalt noored, et mitte tunda enam/veel erilist vajadust pissing contestide järele ja vaevalt kellelgi õnnestus sellest üritusest endale mingeid traumasid hankida (kui ehk järgmise päeva teatav pohmelus välja arvata).

eelmisel nädalal saabus minu postkasti aga e-mail, mis igast otsast vaadatuna on ikka kõvasti kõrgem pilotaaž, kindlasti ka õõvastuse ja kummalisuse poolest. ilmselt ongi kõige mõistlikum see siin unabridged ära tuua:

Tere vanad sõbard

Osasid teist nägin viimati aastal 1986 ja nüüd vist olekski mõnus jälle kohtuda. Lugu on nii, et meie kasvataja Hella töötab ikka veel lasteaias ja tal on 16. November (esmaspäev) juubel mille tähistamisele ta ka meie rühma ootab. Lähme eks? Viime lilled ja kingituse. Kellel lapsed võtke kaasa.

votnii. et siis mul on lasteaia kokkutulek. ma ei teagi nüüd, kas asjaolu, et ma sel päeval brüsselis tööd hoopiski vihun on hea või halb asi. sest ühestküljest ei ole mul nendele inimestele ju hoopiski midagi tõestada. ja teisest küljest -- einoh...

minu lasteaia-aegne boifrend, ilmselt siiani elu kõige diibim suhe, on igatahes nende inimeste hulgas, kelle aktsiooni algatanud inimene kadunuks kuulutas. ise kohtasin teda viimati aastal 1988, pärast esimest klassi koolinoorte tantsupeol.

h

2009-08-17T09:53:00.000-07:00

kunagi sai trolliga sõidetud pikalt ja pidevalt, sest selleks, et mustamäe tagantotsast välja saada, oli ikkagi kõige mõistlikum trolli kasutada. peale selle olid lühemad trolliotsad lahutamatu osa ka eepilistest noolekamängudest (kirjutasime peatuses suurelt asfaltile, et "troll nr 5 2 peatust", see oligi kõige parem moodus lähenevatel jälitajatel eest lipsata) ja mõnikord istusime lihtsalt esimese ettejuhtuva trolli peale ja edasine sõltus juba sellest, kuhu see viis.

nüüd olen tänu saabuvale elukohale jälle paar korda trolliga sõita saanud ja peab tunnistama, et inimesed on seal ikka keskmiselt kõvasti agressiivsemad kui 16 bussis. neil laupäevaõhtustel vallatutel noormeestel, kes olid ilmselgelt napsitamisega juba lõuna paiku alustanud ja ühegi kaasliikleja eest saladuseks ei tahtnud jätta, et nad hirveparki teel on, oli valjuhäälseks agressiivsuseks vähemalt mõjuv põhjus -- ikka juhtub, et pärast teatavat kogust alkoholi hakkad endale jube vaimukas ette tulema. tänastel tütarlastel ei saanud küll mingit vabandust olla.

igasugused "aga ma talle ütlesin" lood mõjuvad mulle üldiselt nagu küüned piki tahvlit. ühestküljest on nende ütlemiste adressaadiks tihtipeale inimesed, kes on üsna lihtsaks märklauaks -- tavaliselt erinevad teenindajad või töökohustustest tulenevalt telefoni võtma sunnitud olnud ametnikud. teisestküljest, isegi kui inimene on kuidagi oma käitumisega sellise ütlemise ära teeninud, siis on ikka eriti nõrk ja madalalaubaline kohe rõõmsalt haarata võimalusest sama madalale laskuda.

ühe tänase tüdrukuga oli leidnud aset see üsna levinud intsident, kus täis trollis trügis nendele ligi keegi enese eest väljas vanainimene, kes siis oli tütarlapse all olevat istekohta endale nõudnud. mille peale (ja seda kuulutas tüdruk nüüd eriti uhkelt) oli tema teatanud, et ei kavatsegi liigutada, sest tema on pileti eest maksnud ja kavatseb kogu raha eest transpordikogemust saada ja "kuis a oled nii nõrk, et ei jaksa püsti sõita, siis ära roni ühistransporti."

see tänapäeva inimese üha süvenev ja üha põhjendamatum sense on entitlement mõjub minu zennile väga halvasti.

h

Blogged with the Flock Browser

2009-08-14T08:54:00.000-07:00

täna on mul külas käinud kolm tugevat eesti poissi. eriti muljetavaldavad olid need kaks viimast, kes pesumasina kitsast keerdtrepist üles vinnasid. põhimõtteliselt, kui see krempel oleks veel sentimeeter laiem olnud, oleks see igavene jurakas samsung, mis eile teiseltpoolt raudteed euronicsist ostetud sai, sinna trepi vahele ka igaveseks kinni jäänud. poistele igaljuhul props.

oksana livingust saab selle eest propsi, et oskab täiesti spontaanselt täiesti korralikke kõnepostiteateid jätta. eesti inimene ikka tihtipeale kiilub kinni selle koha peal, kus talle öeldakse, et räägi nüüd natuke omaette. tuleb kõvast eeee-sid ja ömm-e. igatahes on diivan nüüd varsti kaks nädalat läinud olnud. ootan teda juba pikisilmi tagasi.

teisest küljest muidugi pakilist kiiret ei ole, sest köök, sealsamas kõrval, ei ole ikka veel oma lõplikku kuju omandanud. isiklik onu saab homme juba teist laupäeva järjest kipsplaadi tagant juhtmetega sorkida ja seejärel on vaja veenda kedagi, võimalik et köögipaigaldajat ennast, mõõduka lisatasu eest, seinast eemaldama ilmselt nõudepesumasina jaoks mõeldud kraani, mida minu nõudepesumasin ei vaja -- vastupidi, minu nõudepesumasinale jääb antud kraan ette.

ja noh, see on ka kõik isegi nagu okei, sest olemasoleva kodu kokkupakkimine kulgeb üsna vaevaliselt. muljetavaldav on siiamaani olnud ainult see, kui palju ma olen selle nelja aastaga suutnud väga väiksele pinnale asju mahutada. kui see pakkimisprotsess kõik läbi on (ja sellest on möödunud mingi kosutavalt mõistlik hulk aega), vaatan ma asjale kindlasti hellusega tagasi. tegelikult peaks igaüks aegajalt natuke kolima. saab nii paljust mõttetust kolast lahti.

h

Blogged with the Flock Browser

2009-08-08T16:56:00.000-07:00

ma arvan, et see kastilabürindi tekitamine üle terve toa on üks minu moodus ärgitada ennast lõpuks ometi pakkimisega tegelema, sest vastasel juhul oleks tegemist lihtsalt puhtakujulise iseloomunõrkusega ja ei tahaks ju ikkagi, hoolimata kõrgest elueast ja aastatepikkusest kogemusest niimoodi uue eluetapi künnisel siiski iseenda suhtes täielikult lootust kaotada. igatahes olen ma nüüd kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust ja... noh, olen kastistanud vähemalt kaks kolmandikku oma kirjutuslaua sisust.

ootan põnevausega seda lähipäevil saabuvat hetke kui mind tabab jalustrabav motivatsioonipuhang. järgmise kahe nädala jooksul tahaks siiski ära kolida.

Blogged with the Flock Browser

2009-08-04T06:15:00.000-07:00

ma ei tea, kas see on mingi rusikareegel, et korteri sisustamisel ei tohi mitte ükski projekt laabuda päris nii nagu nad seda loogiliselt teha võiksid (noh, et lähed ütled vastava suunitlusega ettevõttele, mida sul vaja on, nemad ütlevad, et teeme ära, sina köhid neile pappi ja mõistliku ooteaja järel ongi toode sellisena nagu sa teda ette nägid sul apartemendil olemas). ainukese äärmiselt eeskujuliku ettevõttena kiidaksin siin kohe alustuseks mööblifirmat on24.ee, kes on juba korduvalt kohale toimetanud selle, mida ma tellisin sellisena nagu ma ta tellisin siis kui nad lubasid selle kohale tuua ja pealegi veel tasuta. üldise olukorra trööstitust näitab üsna ilmekalt ehk see, et au ja kiitust tuleb jagada täiesti tavalise normaalse tegutsemise eest.

pärast kahte kuud tundub, et umbes kahe kolmandiku peale on jõudnud minu suhtlus teise internetis tegutseva mööblipoe living.ee-ga. kunagi juuni alguses tellisin neilt nurgadiivani. antud mudel, eestis toodetud, oligi konkreetselt ainus siinmaal nähtuist, mis minu vajadustele vastas (ehk siis oli päris nurgadiivan, mitte selline nagu tänapäeval suur enamus, kus üks istekoht on lihtsalt siuke, kus saab jalad üles panna; ja samas oli ka lahtikäiv). diivanit müüdi ka paaris teises netipoes, aga seal oli ta veidi kallim ja oskamata üht teisele eelistada, valisin livingu. kui mujal olid sellest variandid a (parempoolse nurgaga) ja b (vasakpoolse nurgaga), siis livingu lehel oli lihtsalt öeldud, et nurk on mõlemat pidi paigaldatav. ja kuna livingu näidisel oli nurk minu jaoks valetpidi, siis saatsin kohe pärast tellimuse vormistamist livingule ka kirja, et soovin, et nurk oleks teistpidi kui näidisel. sealt helistati tagasi, kinnitati kõik üle ja lubati asi kuu lõpuks kohale toimetada.

saabunud diivan oli ikkagi valetpidi nurgaga.

seejärel selgitasime mina ja livingu-oksana kuu aega seda, kuivõrd mõlematpidi paigaldatava nurgaga see diivan siiski on. mina väitsin, et kruvikeerajast jääb sellest siiski väheseks, oksana jällegi arvas, et ei või olla. siis me, peamiselt siiski tema, tegeles veidi aega kokkupanemise instruktsioonide otsimisega, mina olin tükk aega prantsusmaal, tema telefonikõned jäid aina harvemaks. lõpuks, kuna selgus, et kokkupanemise juhendit siiski olemas polegi, andis oksana mulle anonüümse tootja telefoninumbri ja vestluses anonüümse tallinnas asuva tootjaga selgus päris kiiresti, et nurk on tõesti mõlemat pidi paigaldatav, aga siiski nende, mitte minu poolt. täna, umbes täpselt kuus nädalat pärast diivani saabumist, viis living ta nüüd lõpuks jällegi minema. ootame järgnevaid arenguid.

hoopiski huvitav oddball-võistlus käib garderoobisüsteeme ja liuguksi pakkuvate ettevõtete vahel. pika puuga tuleb siin võitjaks siiski ettevõte nimega tank. astusin sinna ühel juuli alguse esmaspäeval sisse, rääkisime noormehega minu vajadustest ja võimalustest, panime parameetrid enamvähem paika ja ta lubas mulle järgneval päeval kavandid ja pakkumise saata. seejärel oli vaikus kuni järgneva nädala reedeni (ehk siis kümme päeva hiljem) kui hommikul kell pool üheksa äratas telefonihelin mind mu pariisi hotellitoas ja toru teises otsas olev meesterahvas rääkis, kuidas see mees, kes minuga asju ajanud oli, on nüüd puhkusel, aga kui pole veel lootusetult hilja, siis tema ise tahaks nüüd mulle ikka need kavandid saata. ütlesin, et heaküll, saatke. tema lubas seda esmaspäevaks teha. sellest on nüüd möödas kolm ja pool nädalat. rohkem pole neist kuulda olnud. mistõttu tulebki mul ilmselt otsustada, kumb on väiksema kiiksuga, marivari või structo, ja vastavalt sellele siis ühe klinediks hakata.

mistõttu mul ei olegi homme saabuva köögi kohta mingeid selliseid illusioone, et tuleb ja paigaldatakase ja siis ongi sellega korras. ei oska nagu õieti ärritudagi selle tsirkuse peale. jube tüütu on lihtsalt.

h

Blogged with the Flock Browser

2009-07-08T15:10:00.000-07:00

pühapäeva õhtuks liikus mõte täpselt nii palju, et ma teadsin küll, et mingid riided tuleks pessu panna, aga ei suutnud otsustada, et millised või siis et üldsegi ennast tooli pealt püsti ajada. laulupidu oli olnud neli päeva peavalu, sõna otseses mõttes. mul õnnestus seda küll kuulata laivis, aga vaatama pidin telekast, umbes kümnesekundilise viivitusega. ja seal laululava all ei ole ikka üldse mingit õhuringlust, teise päeva õhtuks kaardistas härra rõõmus meile isiklikult, et millised uksed kust lahti peavad olema selleks, et natukenegi miskit kuskilt liiguks. mistõttu ka peavalu. aga üldjuhid said hallatud ja ümmardatud ja presidendid on ka endiselt elus ja terved (kuigi tarjal oli tegelt siiski vaja veidi varem lennuki peale jõuda -- kujutasin juba ette järgmise päeva ajalehepealkirju selle kohta, kuidas soome president mudilaskooride jalge all hukka sai). ja selles, ma arvan, on ikkagi oma märkimisväärne panus ka joors truulil.

viimaste päevade ajal jõudis perspektiiv muidugi nii ahtaks minna, et ainukeseks eesmärgiks elus sai oma voodi pühapäeva õhtul. mistõttu olin isegi veidi üllatunud, kui esmaspäeva hilisel ennelõunal ärgates suutsin endale lausa ette kujutada juba, et paari tunni pärast tuleb lennukile istuda ja enne seda tuleb pakkida kohver kaheks nädalaks ja kolmeks linnaks (mistõttu ka eelmise õhtu tungiv vajadus miskit ära pesta -- eelneva nelja päeva jooksul jagus vaevalt jaksu ennast küürida). ülemääraselt suurt ajavaru endale lennujaamas ei jätnud. samas reisisin siiski tõhusamalt kui minu kohver, mis mulle alles järgmisel päeval brüsselisse järele jõudis.

parlamendiga on nii, et nad võiksid oma asutava koguga nüüd lõpuks ometi ühele poole saada, sest kogu see lehmakauplemine on isegi klaasi tagant juba väsitav jälgida. pealegi on uusi liikmeid parlamendis 49% ja, olles nüüd kaks korda viibinud täpselt ühel ja samal uute liikmete infoseminaril tekib küll väike hirm meie hiilgava liidu tulevikuväljavaadete pärast -- kohalviibimisprotsent oli muidugi nii väike, et andis eeldada, et seal olid ainult saadikud, kellel ei ole sõpru (no selliseid, kes on parlamendis enne olnud ja võiksid neile lühidalt seletada, et milles asi ja kuidas saab), aga samas oli seal siiski ehmatavalt palju tüüpe, keda küll liigses vaimuhelguses süüdistada ei saa. nagu väiksed lapsed, naiivsed ja enesekesksed -- mingil inglise tüübil, kes oma viimased neli lauset tummale mikrofonile ütles, mistõttu need siis paratamatult 22te keelde tõlkimata jäid, jätkus isegi maailmanabasust arvata, et teda üritatakse niimoodi tõlke kaudu kuidagi tsenseerida (et miks tõlge just ja ainult siis jupsima hakkas, kui mina sõna võtsin?). kuigi tegemist oli minust kaks korda vanema meesterahvaga, tekkis siiski tahtmine talle hellalt kuklale patsutada ja lohutava häälega kinnitada, et tema paremäärmuslik isik ei oma siiski niipalju tähtsust, et keegi sellepärast mingit vandenõud viitsiks punuma hakata.

nüüdseks igatahes pariisis, odeoni kõrval nunnus hotellis, mille ainus miinus on ehk see, et tuba on nii väike, et kempsu ust on võimalik avada ainult 2/3 ulatuses, siis tuleb voodi vastu.

esmasp siit strasbourgi uut parlamenti asutama.

h

2009-06-25T11:56:00.000-07:00

olen juba jõudnud järeldusele, et suvi ei ole siiski mõeldud reisimiseks. kui ilmtingimata peab reisima, siis soovitaksin selleks kevadet (mis sellisel päeval nagu täna tundub ikka üks uskumatult tore aastaaeg). või kui ilmtingimata peab suvel, siis soovitaksin mitte reisida sinna, kuhu kõik teised ka reisivad. või siis mõnda suuremat sorti linna. london oli täna igatahes tapvalt palav ja ülerahvastatud.

tundsin ennast täieliku nässina juba enne kui ma üldse linna jõudsin ja erinevatesse poodidesse sisse astumine ainult süvendas seda tunnet. selfridgesisse kuuma eest peitu minemine paistis juba pärast paari sammu taktikalise veana, sest kõige selle sädeluse ja puhvis soenguga poiste vahel olin ma ikka eriti kohatu. olin juba peaaegu suutnud sealt põgeneda (keegi polnud isegi mind ühegi parfüümiga rünnanud, mis on juba omajagu paljuütlev, arvestades, et lõhnaõlipudelitega relvastatud meeste- ja naisterahvaid oli seal minuarust peaaegu sama palju kui kliente), kui keegi tütarlaps mulle teele ette kargas ja särava naeratusega mult küsis, kas ma olen kunagi benefiti tooteid kasutanud. olin sunnitud tunnistama, et tõesti ei ole (ei hakanud ütlema, et pole sellisest ettevõttest isegi kuulnud) ja kui ta siis avaldas tungivalt soovi mind nende toodetega tutvustada, ei hakanudki ma vastu puiklema. mõtlesin ainult, et ega hullemaks ikka minna ei saa. esitluse käigus tegin endaga diili, et kui ma selle kõige lõpuks ei näe välja nagu odav hoor, siis ehk isegi ostan talt midagi. ja ei pane pahaks, et ta ilmselgelt kindlakskujunenud mudelit järgiva vestluse käigus ei suuda meeles pidada, kust ma pärit olen ja mind läbivalt heleniks kutsub. lõppkokkuvõttes oli meigikihti küll antud põrgukuumuse tarbeks vähe palju, aga lõpptulemus ei olnud kindlasti mitte hullem kui algmaterjal. mis andis lootust, et võib-olla polegi täielik ikaldus.

viimasel ajal on juba mitu korda juhtunud nii, et minu esimene reaktsioon on võimalus kasutamata jätta. loobuda kusagile minemisest või millegi tegemisest. eile õhtul, pärast äärmiselt meeldivat ja huvitavat vestlust täis õhtusööki ss great britain'i nimelise laeva peal bussiga kesklinna poole tagasi sõites jäin selle ohtliku tendentsi üle mõtlema (võimaliku keskmisest suurema mõtlikkuse tagamaid võib ilmselt otsida sellest pudelist valgest veinist, mis mõlemal pool mind istuvate härrasmeeste abiga minu klaasist läbi käis). sest tõesti, palju lihtsam oleks ju olnud istuda pärast eilse tööpäeva ootamatult varajast lõppu kohe londoni rongi peale ja tulla hotelli, kus mind ootas tuba, mida enam tühistada ei saanud. kõvasti lihtsam kui jääda bristolisse, teha linnas tuur turistibussiga ja käia kohalikus linnagaleriis bristoli oma ülekäte läinud poja banksy näitust vaatamas ja minna ametlikule õhtusöögile ja seetõttu tukastada kolleegi hotellitoa diivanil ja hommikul vara ennast rongile vedada. ja nii hea, et ma seekord siiski jälle iseendast suutsin üle olla.

aga see, et ma selliste asjade puhul üldse mõtlemagi jään, on ilmselgelt selle talve tervisesaaga tagajärg. ja mul on kahtlane tunne, et neid tagajärgi hakkab veel lähiajal ilmnema.

h

2009-06-22T05:25:00.000-07:00

juba paljas mõte selle nädala tööteekonnast hakkas mind kurnama juba enne kui ma selle tööotsa eelmisel nädalal üldse vastu võtsin. eile öösel kohutas hommikul aset leidev mind veelgi rohkem. praegu, kopenhagenisse jõudnuna on tunne juba enamvähem okei. sest inglismaa mulle ju tegelikult meeldib ja bristol pidi ka kuuldavasti kena paik olema ja pärast töökohustuste täitmist on soolas üks shopingupäev londonis ja jaanipäevaotsingud oleksid nagunii praktiliselt sama suurt siiberdamist tähendanud. küsige mult muidugi õhtul, mis ma asjast arvan. kui ma olen läbinud ka cph-london heathrow-paddington station-bristol teelõigud. võimalik, et ma vastuseks lihtsalt mõmisen kurjalt.

hea algus sellele kõigele oleks muidugi nüüd mitte lennukist maha jääda. sestap pillid kotti ja värava D101 otsingutele.

h

2009-05-15T08:36:00.000-07:00

ostsin endale täiesti kogemata praegu ilmselt maailma rôvedaima joogi. istub siin mônitava ilmega nüüd minu kôrval nôukogu maja tôlkide toa arvutilaual. tundub nii räige, et ma pole julgenud seda isegi lahti teha -- cocacola light lemon. vajutasin automaadil katastrofaalselt valet nuppu, noh. kusjuures sinna läksid ka minu viimased sendid, nii et kui siit diivani vahelt just 60t senti ei leia, siis on see rong lôplikult läinud...

saatuslik viga on muidugi môneti pôhjendatav sellega, et lightlemoni tasemel töönädal on just lôppenud. nagu arvata oligi, saabus kustumine iga ôhtuga aina varem. eile näiteks olin juba enne ühteteist üsna küpsis, a sellel vôis muidugi miskit pistmist olla ka sellega, et kui me juhtisime elina tänava nurgapealses udupeenes suhsigrillikohas meid teenindanud noormehe tähelepanu asjaolule, et ta on unustanud meie arvesse kirja panna meie söögid, kallas ta meile tänutäheks veel kolmandagi klaasi veini.

sellemôttes jäin eile muidugi stiilipuhtaks, et kôigepealt dinner asutuses, kus kenad vanemad meesterahvad hellalt teineteisele otsa vaatasid ja siis eurovisioon, hollandi keeles. lôpp on hägune, tooni annab mööduvate tulede blur taksoaknast, place sablon to place dailly...

h

2009-05-07T04:48:00.000-07:00

ametiaeg tiksub vaikselt lôpule. täna läks terve hunnik plenaarikônesid selle nahka, et saadikud kukkusid ülevoolavalt kôike ja kôiki püha ürituse nimel mööda saadetud 5/10/25 aasta eest tänama. oma osa sai ka volinik tajani, kes juhtumisi kohal oli ja ônnelikul kombel ka endine parlamentäär on. ideoloogilised erinevused hägustusid ja isiklikud ebasümpaatiad olid kui meelest pühitud.

viimase hetke puhul on kohale saabunud ka muljetavaldavad rahvamassid, galeriis on peael tavaliste koolilaste ja pensionäride olnud märgata ka näiteks neljakümnepealist punavalgetes klounikostüümides seltskonda. üleeile tööle tormates sattusin väikse maja pikal keerdtrepil lausa misterbiinilikku situatsiooni, sest treppi mööda pürgis üles märkimisväärne hulk rohkem vôi vähem seitsmekümne künnise ületanuid. esialgu olid nad hôivanud ainult käsipuust paremale jääva trepipoole, aga ilmselt oli ka meeskonnasisene tempo arendamise vôimekus kôikuv, sest krapsakamad hakkasid vups ja vups käsipuu alt läbi pugema, valides ehk ainult poole aeglasema minu poolt soovitud liikumiskiirusest. leidsin siiski oma sisemise zeni ja ei jäänud isegi tööle hiljaks ega miskit.

olgem ausad, endal on ka vähe kummaline, et järgmine kord siia tulles on kôik hoopis teistmoodi... demokraatia on rutiini vaenlane.

h

2009-04-29T06:18:00.000-07:00

eilne päev vilniuses oli küll selge näide sellest, kuidas ajavõit tegelt ilgeks ajatapmiseks kujuneb. kohaliku peatänava mambopizzas biifsteigitükki kahvli otsas keerutades ütles meelis selle kohta mõtlikult, et tundub nagu oleks me vilniusesse lõunat sööma lennanud.

ma ei olnud vilniuse lennujaama enne väljast näinud (suvel odessasse minnes nägin seest ära) -- näeb välja nagu keskmise suurusega kohalik raudteejaam. sambad ja värgid. vajusime sealt välja kell pool üheksa, seimis pidime olema kell 12, mistõttu tundus kohane aja tapmiseks mitte taksot võtta, vaid ise kohale seigelda. ootasime parasjagu bussi, kui saabus meesterahvas, kes küsis ega me juhuslikult "vilnius taizéga" seotud ei ole. ja kui selgus, et siiski mitte, teatas ta, et kui me kesklinna minemas oleme, siis võib ta meid siiski ära visata, sest on sinna teel nagunii. teepeal üritas meelis talt küsida, et kuidas siis majandussurutis siinkandis ja nii, aga selgus, et tüüp elab tegelt hoopiski soomes. igatahes olime kell 9 seimis ja üritasime sinna sisse murda.

kui see meil kolmandal katsel lõpuks õnnestus, suunati meid parlamendi sööklasse (no ilmselt siiski ei olnud esindussöökla, aga suht vanakoolivärk siiski), kus me järgmised paar tundi raamatut lugedes aega tapsime.

seejärel tuli kaks tundi tööd, herr pöttering selgitas kohale kogunenud rahvale, peamiselt nooremapoolsele seltskonnale, miks ja kuidas (tehes seda sealjuures päris asjalikult. eesti noored küsisid hiilgavas inglise keeles teravaid küsimusi (ilmselgelt tulevased märkimisväärselt kõrge enesehinnanguga maailmaparandajad), paneelis eestit esindanud noor naisajakirjanik seeeest mõrvas inglise keelt pikalt ja põhjalikult. mitte küll nii palju kui viimase küsimuse esitanud leedu noormees, kes suutis ritta panna sellised sõnad sellises järjekorras, et tõlkida polnud mitte midagi.

misjärel oli kell 2 ja hansgerd pidi ummisjalu lennukile tormama. meie lennukini oli aega kuus tundi. pikk ja põhjalik lõuna, paar sammu tänaval (tolmune ja palav oli, pealegi olid hommikul poolekuuest üleval olemine ja täis kõht tekitanud märkimisväärse uneka), seejärel pooleviieajal taksosse ja lootusrikkalt lennujaama.

kui suvel kujutas vilniuse lennujaam ette, et temast võiks saada riia-sarnane transiidipunkt, siis nüüdseks, kui flylal on viiuli varna riputanud ja muidu ka olukord nukker, on tegemist veel ikka kordades uimasema kohaga kui LMTL. meelis ühendas laundžis arvuti seina, mina veel lugesin natuke ja siis keerasin ennast järgmiseks pooleteiseks tunniks magama.

pühapäeval alustatud raamatu sain tagasilennul läbi. vot niivõrd tõhus tööpäev.

2009-04-26T15:14:00.000-07:00

otsustasin kunagi sügisepoole, kui oli juba ilmselge, et surutis, mis mind tõesti absoluutselt ei mõjuta, avaldab siiski teatavat survet kinnisvarasektorile, et kevadel ostan korteri. siis vahepeal tuli kaks nädalat intensiivi, vesi kopsus jne., mis kõik aitaski märkamatult aega kevadesse veeretada. ja noh, siin me nüüd siis oleme.

eks ma ju teoreetiliselt teadsin, et see korteriotsimine on üks sitt ja perse. niimõnigi tuttav inimene on ju ometigi selle sammu ette võtnud (tsiteerides klassikuid (etteheitval toonil): "meievanused inimesed ei peaks elama kodus ja peaksid olema vaesed!")ja seda hala on olnud lausa väsitav kuulata. sest ühestküljest on see mööda maju käimine muidugi tüütu. aga teisest, palju hullemast küljest on paratamatu, et ükshetk, võimalik lausa, et juba paar päeva pärast operatsiooni algust, on kõik nähtud korterid peas virrvarriks muutunud ja tegelikult on meeles ainult need, mille sa kohe uksest sisse astudes välistasid.

seejärel hakkavad aju painama igasugused praktilised kaalutlused, mis kipuvad unistuste elamise hankimisele dämperit panema. näiteks oli tartu maanteel pakkumisel ilgelt suur kahetoaline koos täiesti viisaka sisustusega. vannitoa taga oli olemas panipaik, vannitoas endas suur mullivann, põrandal ilus tammeparkett, köögis korralik mööbel ja mingis mõttetus varjulises nurgas isegi rõdu. raha küsiti selle kõige eest naeruväärselt vähe. jube raske oli endale põhjendada, miks ma ei peaks sinna elama asuma lihtsalt sellepärast, et fiilingut absoluutselt ei teki. ülevaatusprotsessi minuga vapralt kaasa teinud ja täiesti ennastsalgavalt avatud meelt üles näidanud lapsevanemale oli seda veelgi raskem õigustada. oleks sellist temapoolset kannatlikkust tahtnud tasustada vähemalt ratsionaalse otsustusprotsessiga.

olles nädala ajaga külastanud umbes kahtekümmet korterit (uutes majades ikka mitut korraga), otsustasin ma, et kahjuks ei saa enam rohkem ühtegi näha, sest iga uue lisandumisega läks otsustamine ainult keerulisemaks. nähtutest jäi sõelale põhimõtselt kaks. kuna millegipärast on tunne, nagu hakkaks abielluma (noh, et eluksajaks ja kui nüüd valesti otsustan, on kõik rikutud), siis on lõpliku valiku tegemine mind ikka päevade ja nädalate kaupa rõhunud (ühestküljest muidugi hea, et kriisiaeg -- vähemalt ei osteta väärt kraami nina alt ära kuni mina naiselikku otsustusprotsessi läbin; teisestküljest lihtsustaks seda otsustusprotsessi tunduvalt, kui keegi teine minu valikuvõimalusi vähendaks ja näiteks ühe kandidaatkorteri hakkama paneks). korduvalt olen tuvastanud ennast keset vestlust, kontserti või töösituatsiooni välja speissimas, sest on meenunud mõni pluss- või miinusargument.

ühestküljest asub üks korteritest mereäärses kohas, majas on olemas lift (mis, arvestades, kuidas mulle meeldib pungil täis kohvritega ringi siiberdada, oleks suureks abiks) ja korteril on kümneruutmeetrine läände vaatav rõdu. samas asub korter naabruskonnas, mis alari väitel näeb välja nagu saksa pensionäride kommuun (mina ise ei oskagi seda antud kommuunile nagu väga pahaks panna; minu ema, sealjuures, on alariga täiesti nõus ja tema arvates on tegemist plussiga) ja kus ma kedagi ei tunne. teine korter on jällegi ilus maja sotsiaalselt hästivarustatud ja kauni keskkonnaga kandis. korteri ilmselge pluss on tema tubade planeering, samas puudub tal rõdu ja korralikumat sorti storage space. kõik muu on muidugi ületatav, aga see rõdu asi kripeldab küll... ratsionaalselt annan ma muidugi endale aru, et meie kliimavöötmes ja minu eluviisi juures ei leiaks see rõdu võib-olla niivõrd tihedat kasutust. samas, võimalus võiks ju ikka olla...

hinnaläbirääkimised on tänapäeva turusituatsioonis muidugi suhteliselt ühepoolne lõbu. kirjutasin ühe korteri omanikule, et mulle meeldiks kolmsada tuhhi korteri hinnast alla saada. ta vastas, et okei.

h

2009-04-24T10:32:00.000-07:00

nädal strasbourgis on näidanud, et ega vorm tegelikult täielikult taastunud ei ole. eile näiteks olin kell kümme juba täiesti valmis kõrvad pea alla panema ja õhtusöögi kõrvale joodud kohalik riesling ei tekitanud mitte tahtmist kusagil veel klaasikest võtta, vaid pigem olin huvitatud oma silmalaugude siseküljele pikema pilgu heitmisest.

samas võib teatav kurnatus tuleneda ka sellest, et seoses lähenevate valimistega on lugupeetud rahvaesindajaid tabanud teatav rahutus. või noh, ütleme, marutõbisus. sest nüüd kui nende ja saatusliku päeva vahele on jäänud ainult üks sessiooninädal, on neile järsku meenunud veel päris mitu asja, millest nad on meile kõigile ammu rääkida tahtnud. ja no neid on siin ju ikka terve... suur hulk. mäletan ühte paari aasta tagust tööpäeva, kus hääletuste selgituste ajal, umbes kell veerand kolm (kui ma hea meelega juba vähemalt pool tundi lõunasööki nautinud oleksin) ütles itaalia pensionäride partei esindaja: "aitäh, härra president, et mulle neljandat korda sõna andsite," ja minul tekkis vastupandamatu soov ennastunustavalt vastu tõlkekabiini pleksiklaasi viskuda. no eile sai hääletuste selgituste ajal neli korda sõna (ja hääletuste selgituste ajal sõna saada on üks odav trikk tegelt -- kui muidu on veel oht, et keegi sind kuulab, siis selgitada, miks sa ühe või teise asja poolt või vastu hääletasid, samal ajal kui kogu ülejäänud mass juba rõõmsalt söökla või, viimasel sessioonipäeval, rongi/lennuki peale trügeleb, on küll põhimõtteliselt lihtsalt linnukese kirja saamine) niimõnigi asjast huvitatu. hommikune istung lõppes kell 14.55, õhtune algas kell 15.00, minu õhtupoolsele tööle lisati kolmveerand tundi, mis tähendas veidi üle kolme tunni marulises tempos seletamist ja lõppkokkuvõttes kähedat kurku.

samas, tänase hääletuste selgituse ajal suutis härra kamall mind rõõmustada, tsiteerides tuntud muusikapala: "war! uuggghhh! what is it good for? absolutely nothing!". õnneks mina ei pidanud toohetk seda eestindama.

aga kolmapäeval suundusin umbes kell kolmveerand kaksteist õhtul taksojärjekorras kohta sisse võtma kui märkasin suures tühjas fuajees neoonroosa deressipluusi ja liibuvate lühkaritega tumedapäist prouat. lähemale jõudes selgus, et tegemist on minu lemmikekspeaministri anneli jäättenmäega. mind märgates naeratas ta mulle talle iseloomulikul pingestatud moel, võttis kaenla alt mustad kepid ja kadus sauvakävelein öhe.

h

2009-03-31T15:03:00.000-07:00

see on muidugi huvitav, kui palju on inimestel pimesoolelugusid rääkida. minu lemmiklood on muidugi need "lõhkes, aga sain nädalaga koju" lood. eriti vaimustatud olin ma nendest lugudest siis kui mind parasjagu neljandat nädalat nõeltega torgiti. mõned lood on sellised, kus, ütleme, puudub kulminatsioon. et kuna olukord ei tundu nii pakiline, siis saadetakse erakorralisest meditsiinist koju tagasi lubadusega asja käsitlemist jätkata kui olukord ei muutu. ja siis läheb valu üle ja siin me nüüd oleme mõned aastad hiljem. need lood, kus inimesed sellises olukorras siiski keelduvad koju minemast ja hiljem selgub, et õigesti tegid, on muidugi põnevamad.

käisin täna esimest korda liikumisravis (mis on üks omaette kummaline võimlustund). kui ma parasjagu mingi palli kohal jalgu vibutasin, tuli meil venelannast juhendajaga jällegi minu konditsioonist juttu. tema siis sellepeale rääkis, kuidas tema 85-aastane vanaema oli juba mitu aega kõhtu valutanud ja siis lõpuks ise kiirabisse pöördunud, kust nad tahtsid teda koju saata. vanaema oli kanna maha pand ja teatand, et kuskile ta ei lähe. sellepeale oli asja lähemalt uuritud. ja veidi hiljem olidki vanaema ja tema põletikulise pimesoole teed lahku läinud. 85-aastane -- keegi ei ole selle jama eest kaitstud.

aga olen juba kaks inimest viimase nädala jooksul päkkadel õõtsuma pannud. teine neist oli täna seesama juhendaja, kes ka mõneti pimesooleparanoiku nüüd. kuna see kõhuvalu võib pimesoole puhul kusiganes olla (minu näiteks kuni täiesti viimase hetkeni veidi maost allpool), siis on tõesti jube raske aru saada, et millal häirekella löömine vajalikuks võiks osutuda. aga üks nipp, mida arstiinfoliin tutvustas on, et tuleb tõusta varvastele ja siis kandadele tagasi langeda. ja kui see alakõhus valu teeb, siis võib pimesool põletikus olla küll. minul oli juba päev otsa valus astuda olnud selleks ajaks, nii et kohe pärast selle soovituse kuulmist panin ma riided selga ja istusin autosse.

õnneks mul ei ole nii palju lugejaid, et nüüd massiline päkkadel õõtsumine lahti läheks. ja, arvestades kui palju pimesoolelugusid ma olen kuulnud, üsna tõenäoline on, et päris mitmel nendest, kes loevad, on antud organ juba eemaldatud.

h

2009-03-19T13:43:00.000-07:00

kui keegi nüüd tõesti küüsi närides arvuti ees ootas, et mis siis edasi, siis tõesti vabandan. edasi läks paremaks ja nädal tagasi lasti mind lausa haiglast välja.

kõik see värk, ja peamiselt see tõesti absurdselt pikaks veninud haiglaots (kokku viis nädalat) oli mind nii õhukeseks tõmmanud, et ma lihtsalt ei julgenud pöördest paremuse poole midagi kirjutada. mitte, et ma oleks kartnud midagi ära sõnuda (ma ei ole tegelikult ebausklik, kuigi mulle mõnikord meeldib kujutleda, et ma olen -- nagu enamikeks püsivust nõudvateks asjadeks elus, olen ma ka obsessiivseks käitumiseks liiga laisk). pigem oli küsimus selles, et kui see edu ei jää püsima, siis on pärast selle õrna lootusega silmitsi olemine lihtsalt liiga valus.

haiglas tundus, et üldiselt ma suudan seda kõike suhteliselt rahulikult võtta, aga kodus olemiste esimestel päevadel selgus siiski, et närvid on suhteliselt läbi. esiteks ootasin ma iga hetk, et viskab palaviku jälle üles ja ma olen laatsaretis tagasi. ja teiseks võisin ma ka iseendale täiesti ootamatutel ja seletamatutel hetkedel lörinal nutma puhkeda, umbes neli korda päevas.

nüüdseks olen ilmselt mõneti rahunenud. erinevad arstid on nagu kooris teatanud, et paranemine võtab veel umbes kuu. ka on nad käskinud aktiivselt liikuda, muidu tekivad liited (veel miskit, millest ma enne midagi ei teadnud -- mind on igatahes liidetega ähvardatud kõikide mu juppide osas, pluss kõik see algas sellest, et esimesel päeval pärast oppi käskis arst ennast püsti ajada, et vältida haava liidete tekkimist...). pärast nelja nädalat kõige karmimaid antibiotse otse veeni ei ole mingit vastupanuvõimet muidugi ollagi, mistõttu üleeile hankisin endale kusagilt ka nohu. kuna esimene liikumisravi aeg, mis neil mulle pakkuda oli, on nagunii 31.märts, siis pole väga hullu. ükskord peab inimene ainult tööle ju ka tagasi minema...

astud üksõhtu koduuksest välja, kaasas ainult telefon ja rahakott. koju tagasi jõuad viis nädalat hiljem. hoopis kellegi teisena.

2009-03-04T12:51:00.000-08:00

olgem ausad, hetketi suudame siiski suunata pilgud ka helgesse tulevikku.

Hanna says:
rootsi prints on ka jälle saadaval

kadri says:
oo

kadri says:
väga hea

kadri says:
nüüd peaks kruisile minema

Hanna says:
onju

Hanna says:
ajastus is everything

Hanna says:
kuigi, arvestades, et oli kümneaastane suhe, võib-olla on hetkel veidi on the rebound

h

2009-03-03T11:57:00.000-08:00

tänase päeva tippsündmusele pakuvad tõsist konkurentsi muidugi kopsuröntgen (olen mõneti järje kaotanud, aga ma arvaks, et neljas, võib-olla ka viies...), naha alla glükoosilahusest lumepalli tekitanud lekkiv kanüül, peakirurgi isiklik visiit/voodiserval istumine ja külaskäik prouadelt, kes meie sõprussuhet juba veidi ühepoolsena nägema hakkavad (nemad peavad kogu aeg minu juurde tulema, mina neile kunagi külla ei lähe jne. ühesõnaga what's in it for them?).

aga ilmselgeks võitjaks on siiski see, et sain üle kolme nädala pead pesta (kuulutasin seda asjaolu ka kohe ukse peal külla saabunud prouadele). ma pole kindel, kas hommikusel hooldajad ja õed mind ilma selle haisva asotsiaaliparukata äragi tunnevad. sõrmede läbi puhaste juuste laskmine on olnud üks mu lemmikfiilinguid juba ammu. kolm nädalat ootuskõvera kasvatamist on selle mõnu kõrgemale tasemele viinud.

homme hommikul esimese asjana tavapärane torkimine vere leidmise eesmärkidel ja seejärel olen kompuutertomograafi järjekorras essa. seda protseduuri viiakse minu peal läbi kolmandat korda ja kuna see kiiritab nigu tšernoobõlis, siis ilmselt homme õhtul kui tuled kustuvad helendan mina neoonroheliselt edasi.

a mulle tundub valgusefektidest siiski olulisem lõplikult paika saada, mis mul viga on, et seda seejärel väga otsekoheselt ja sihtotstarbeliselt ravida. vaatan nüüd juba kõigile nendele kõrgestiharitud härradele õigustatud nõudlikkusega otsa. antud hotellil on ju omad mugavused, aga... (jah, lõpp tavapärane ving. a nüüd siis olete jälle asjaga kursis.)

h

2009-03-02T09:31:00.000-08:00

pärast uimast nädalavahetust saabunud esmaspäevale olid, olgem ausad, suured lootused. noh, et võib-olla suudetakse nüüd teha midagi, mis ütleb ära, et mis mul siis tegelikult viga on ja tehakse ehk mõni otsustav samm selle asja parandamise suunaski.

põhimõtteliselt jätkus siiski sama vana tsirkus, variantsioonidega. täna näiteks lükati süstal selga ja tõmmati kopsust testimiseks vedelikku. ma tunnen ennast juba nagu mingi testloom, sest haigla peal ei ole varsti enam väga palju protseduure, millest ma osa poleks saanud. eriti kui need puudutavad minu välimistest kihtidest läbi torkamist.

muidu kõik täpselt sama, mis juba nädal aega.

jajah, ma tean, et ükskord nad jõuavad asjale jälile ja parandavad mu ära. jällegi, miks mitte varem kui hiljem?

h

2009-02-28T09:40:00.000-08:00

naabrimehel viskas eile öösel vist ikka lõplikult ära, sest hommikuks oli ta ikka üle ootuste nõudlik, lärmakas ja paranoiline. väitis, et pole kaks päeva süüa ega meditsiinilist tähelepanu saanud ja nõudis vaheldumisi tabletti, toaletti, kraadiklaasi (mitte, et tal, kaabakal, oleks hetkekski palavikku olnud kogu meie ühise intensiivis viibimise jooksul) ja peaarsti. lõpuks lükati talle mingi suvaline tütarlaps ette, kes väitis, et tema ongi peaarst ja kõik on kontrolli all. see tagas 15 minutit rahu ja vaikust ja siis hakkas kõik otsast peale nagu poleks vahepealset olnudki. mis öösel toimus, seda ma ei tea, sest mul oli targu ipod kõrvas, et natukenegi magada saaks.

igatahes võib sellel tsirkusel olla niimõndagi pistmist sellega, et mind täna jälle üldpalatisse tagasi kärutati. kuna mu oma arst oli valves ja osales ka paaris naabrimehe rahustamise raundis, tajus ta vist, et intensiivipalat ei ole mitte kõige kosutavam õhkkond ja halastas mupeale.

triumfitunne, oodatult, kesine.

ei hakka siin kordama, mida tegelt tahaks...

h

2009-02-27T03:06:00.000-08:00

rahva tungival nõudmisel natuke progressist. või siis selle puudumisest. eile sain vähamelt kolm üllatunud telefonikõnet teemal "kuidas üldse on võimalik pimesooleopiga kolm nädalat haiglas olla?!" on, ja rohkemgi veel. ennustan endale vähemalt veel ühte nädalat.

põhimõtselt, mind ei lohuta enam absoluutselt kuulutus, et ehk lastakse kohevarsti üldpalatisse tagasi. hoolimata sellest et intensiiv on nagu lasteaed, kus iga paari tunni tagant kontrollitakse vererõhku, millega mul kõik need kolm nädalat hetkekski probleeme pole olnud (teine selline asi on pimesoolearm -- nii kui ma teisel päeval püsti sain, pole ta konagi valu teinud, takistanud mul naermast, rätsepistet sisse võtmast või küljeli keeramast) ja naabrimehel on maksatsirroos, surmatahe ja üldse flair for drama, mida ta peaasjalikult öösiti välja elab, ei ole mul tegelikult vahet, millises palatinurgas ma oma karistust kannan.

inimesed, ma tahan koju! ja mul on tunne et see ei saa kunagi juhtuma!

(ilmselt on see flair for drama nakkav...)

h

2009-02-19T13:03:00.000-08:00

vähe sellest, et kõikides seriaalides, mida ma siin aja tapmiseks vaadanud olen, on keegi haiglasse sattunud ('eli stone' seriaalis lausa oli pimesoole teema käsitlusel, korduvalt. tuleb välja, et tegeleb seedimiseks heade asjade tootmisega, mitte ei ole lihtsalt kasutu aegreleega pomm -- tore teada saada, kui ise parasjagu voodisse aheldatud oled, sest oled just sellest heast vidinast ilma jäänud; 'life' seriaalis uurisin jällegi, et miuke on ameerika haiglavoodi konstruktsioon -- oli kõvasti rohkem haitekk ja nägi ikka mõneti kasutajasõbralikum välja kui need kaadervärgid siin), täna vaatasin 'north and south' seriaalis surevat tšikki ja mõtlesin, et näe, temal on küll head tugevad veenid...

mis te arvate, kas mul on kopp ees?

h

2009-02-18T11:11:00.000-08:00

poolteist nädalat põhimõtselt elust pühitud. tegelt tundub muidugi mõttetu praegu veel halada, arvestades, et ma istun haiglavoodis püsti ja trükin, eksole. aga samas siiski...

peaaegu et imetabane, millega päris kiiresti ära harjub -- külje seest välja tilpneva toruga näiteks, mis pahasid vedelikke minust välja jooksutama on mõeldud. eriti arvestades, et kolmest torust on tänaseks alles ainult üks. millega siiski ei suuda leppida on see, kui juba täiesti ilmselgelt ülesmäge kulgenud progressi katkestab kaks päeva kestev müstiline palavik...

üksikpalati eelised intensiivpalati ees on mõõtmatud -- mitte ainult, et ma pole enam päevade ja ööde kaupa sundasendis oma voodi külge aheldatud, vaid pääsen niimoodi ka liigsuurest avatusest haiglapersonali isikuomapäradele. ütleme nii, et õed ei ole vennad. viis ööpäeva erinevaid kiikse (loomulikult on ka siin olemas oma ratchett, peale selle sai minu lemmikuks tütarlaps, keda ma õde orkutiks kutsuma hakkasin -- võimalik, et tema orkutiobsessioon oligi see, mis mul seal kaks ööd magada ei lasknud)

ühesõnaga. eelmisel esmaspäeval korraldas pimesool kõhuõõnes tulevärgi. poleks muidugi olnud tarvis vaeva näha, arvestades, et olukord muutus kergelt eluohtlikuks. misjärel viis ööpäeva ägisemist ida-tallinna keskhaigla kirurgiaosakonna intensiivis ja pühapäevast alates väge mobiilsem olek üldpalatis. arvestades seda müstilist palavikku (kus on hauss, kui teda kõige rohkem vaja?), lõpp veel ei paista...

teil, loodetavasti, paremini.

h

2009-01-21T17:28:00.000-08:00

tuvastasin praegu, et olen eelmisel nädalal tšehhis olles ka mingisugused märksõnad üles täheldanud. pärast seda tuli praha, mis mind oma eurodisnisusega nii endast välja viis, et ei jaksanudki enam olukorrakirjeldustega tegelema hakata. aga niisama raisku lasta neid ju ka ei maksa.

täishäälikutega käivad tšehhid küll äärmiselt kokkuhoidlikult ümber (aga teevad kõik selle kuhjaga tasa oma välisfassaadidega, kus vidinate pealt pole kokku hoitud). mina sõitsin konkurentsitult mõttetuima institutsiooni palvel tööle linna nimega plzen. tegelikult oleks pidanud saama otse lennujaamast tellitud bussiga, aga kuna euroopa kommertslennunduses on väljumis- ja saabumisajad pehmelt öeldes tinglikud, siis oleks pidanud tundide kaupa praha lennujaamas passima, et neli tundi hiljaks jääva brüsseli lennuki pealt inimesed ära oodata. mistõttu otsustasin kasutada ühistransporti. õues valitses täiesti õigustamatu jääaeg (mulle tundus kirjeldamatult ebaaus, et ma istun praktiliselt põhjanabal lennukile, sõidan peaaegu kolm tundi peaaegu otse lõunasse ja lennukist väljudes on ilm kümme kraadi külmem kui seal, kust ma alustasin), mis andis suvalises pimedas praha bussijaamas hiljaks jääva sebebussi ootamisele veel omajagu vürtsi. aga igatahes olin ma lõpuks plzenis vähemalt kaks tundi varem kui tellitud buss.

külma trotsides läksin veel õhtul kohe hotelli kõrvalt algavasse kesk/vanalinna patseerima. igavene jumakas katedraal oli muljetavaldavate valguskahuritega igast küljest välja valgustatud (mis energiakriis?) ja üldse tundus olukord paljulubav. hommikupoolikul päevavalguses asju uuesti üle vaadates selgus, et plzen on pimedas oluliselt võluvam kui valges.

toosama päev algas aga sellega, et plzen murdis mulle hotellituppa sisse. umbes hommikul kell üheksa, ilma igasuguse hoiatuseta. ukse avanemise peale tõusin voodis istuma (arvata võib, et soengustiilis andis tooni trendikas "gorilla-vedas-terve-öö-juukseidpidi-mööda-mistrat" joon), plzen vabandas alandlikult ja asetas suure paberkoti keset toapõrandat. loomulikult oli see täis elumõttetuid klantsvoldikuid ja kaelapaelu. järgmise päeva eksoduse käigus vaatasin, et päris paljud olid kogu selle pahna endale ka kaasa pakkinud. kingitud hobuse suu jne. päris mööda külgi see trauma ka minul siiski maha ei jooksnud -- hammaste pesemise kõrvale üht voldikut sirvides sain teada, et plzeni katedraal on tšehhi kõige kõrgem, 104 meetrit.

üldiselt tekib inimestel selle linna ingliskeelset nime kuuldes kohe õlleassotsiatsioon. täiesti õigustatult. see nimi on pilsen. mulle tundus, et nende kõige hinnatum õllemark on nagu miskit sõrmuste isanda valdkonnast, aga j teatas mulle (veidi patroniseerivalt, mulle tundus), et see on lihtsalt sellepärast, et ma saksa keelest mitte muhvigi ei tea. õllemargi nimi on urquell, väidetavalt saksa keeles 'ürgläte'. mina olin aastavahetusest alates hobikorras täiskarsklusega tegelenud, pealegi pole ma elusees õlut eriti hinnata osanud (välja arvatud ehk mõnikord seda belgia magusat punast kirsivärki nimega kriek, aga seda ka ainult siis kui ma olen leidnud endas piisavalt jõudu seltskonnas olevate meesterahvaste põlglikke näoilmeid ignoreerida), aga kohalikus oldehansas plzeni kulul sööki sisse ajades kukkusin minagi paratamatult selle vaguni pealt maha.

aga sellest polnudki sellesmõttes hullu, et alkohol ju teadagi ühendab inimesi. isegi õlu. kui enne õhtusööki ei tundnud ma kogu linnas mitte ühtegi inimest, siis pärast õhtusööki oli skooriks juba tervelt üks. läksime tegime lähedalasuvas zacki baaris siis veel paar õlut. zacki baar oli jube väike ja kuna seal oli ka kaks päris vingelt muusika taaskäitlemisega tegelvat poissi, siis alguses oli seal ruumi ainult ühel jalal püsti seista. pärastpoole läks mõneti lahedamaks. ka üldine meeleolu -- j tundis meeste kempsust väljudes siirast heameelt selle üle, et kõrvalkabiinis kaks kodanikku niivõrd ennastsalgavalt teineteise õnnelikuks tegemise ette võtnud olid. suitsu tohtis teha toas, kanepit ilmselgelt ukse taga õues, nagu nina südaöö paiku lahkudes tuvastas.

järgmisel õhtul läksin prahasse. see oli isegi viie miinuskraadi juures siuke turistilõks, et rohkem sellest ei räägikski.

2009-01-20T19:10:00.000-08:00

mina isiklikult kuulutaksin võitjaks siiski vana bushi papaahha, mis pidevalt paremalt kaadrisse vajus. kuigi aretha mütsi küljes olev šlehv oli ka päris muljet avaldav. see, mis aretha brittide hümniga tegi, mulle niiväga nagu ei meeldinudki. aga, tänase piduliku päeva puhul, juhul kui on huvitatuid, kes selle peale varem komistanud ei ole, septembrikuine jutuajamine barack obama ja josiah bartleti vahel.

muus osas, asjaolu, mis sundis mind lõpuks ometi elioni lisaboksi järele minema (tehnoloogiliste ümberkorralduste käigus andsin originaalboksi kunagi ülemisele korrusele hoiule, aga noh, miski pole ju nii igavene kui algselt ajutisena mõeldu), oli austraalia lahtiste ootamatu algus (see, nagu esimene lumi tallinna lumesahaameti jaoks, tuleb mulle igal aastal üllatusena). eurospordi kommentaatorite rõõmus jutuvada mõjub väga südantsoojendavalt, mads wilanderi puhul aitab kaasa ka see, et ma tean kui hea väljanägemisega meesterahvas selle rootsi aktsendi taga peitub. kui nad nüüd ainult lõpetaksid selle novak djokovici reketivahetuse kallal irisemise -- esimesed kaks raundi "miks-enne-grändslämmi/iga-mängija-mõnikord-tahab-vahetada-aga-väga-raske/tavaliselt-jäätakse-raam-samaks-vahetatakse-ainult-nööre/kõik-vastased-ka-teavad-et-ta-praegu-ebakindel" olid ehk mõistetavad, pärast seda, eriti arvestades, et djokovic ka suhteliselt kindlalt võitmas on parasjagu, tundus juba nagu natuke overkill...

2009-01-06T08:47:00.000-08:00

eile öösel teema variatsioonid vanale heale inimeste sünnipäeva puhul poolsurnuks ehmatamise kombele. hoolimata sündmuste käigu spontaansest iseloomust pääsesime vist siiki jällegi nii, et keegi ei ropendanud interkommis (kuigi mina vist siiski ühe korra, kadri juurde jõudes, ütlesin, et "laske sisse, idikad!". aga ma mõtlesin seda ju heatahtlikult. ja no olgem ausad...) -- isegi mitte need inimesed, kes olid veerand tundi varem messengeris teatanud, et nad nüüd lähevad ära magama. pärast minu ja kadri suhteliselt kakofoonilist renditsiooni maailmaklassikast "õnne soovime sullll..." tundus meile küll, et triin tervitas meid paari valitud krõbedama sõnaga, aga kui sünnipäevalaps ise seda eitab, siis kes oleme meie, et vastupidist väita. staatiline müra jne. kindlasti ütles tegelt midagi ilusat.

h

2008-12-29T17:29:00.000-08:00

täna õhtul tuli küll umbes kolm korda (õnneks küll mõneti varieeruvates seltskondades ja kindlasti erinevates geograafilistes punktides) jutuks asjaolu, et mulle ei meeldi lühikesed mehed (ja ma ei teagi, kuidas minu sellist seisukohta peegeldav narratiiv niivõrd resoluutseks muutunud on...) ja et me elina (ja taneliga) veetsime oktoobris öö bordellis, aga see ei muuda siiski seda nukkerrealistlikku tähelepanekut, mida viimane nädal ainult kinnitanud on ja mis samuti täna vähemalt korra valju häälega välja ütlemist leidis.

sellel on midagi pistmist põlvkonnaga. või siis mitte; võib-olla on sellel midagi pistmist hoopiski seltskonnaga. inimestega, kes on nii üksikasjadeni teadlikud kõigest, mis toimub nende ümber, kes usuvad tõsimeeli, et neil on isiklik vastutus maailma püsimajäämise ees. ja kes samas ei suuda kuidagi täiskasvanuks saada -- ei suuda suhteid hoida ja peret luua ja on ise selle pärast ka juba natuke mures ja hirmul ja selle mure ja hirmu peletamiseks käituvad nagu isepäised lapsed, ühelt absurdselt pildilt teisele lennates.

kes on siis isekamad -- need, kes maailmas kaotavad iseenda või need, kes iseendas kaotavad maailma? ja kas õnnelikumad inimesed on need, kes ei anna järele enne kui nad saavutavad rahulolu või need, kes saavutavad rahulolu järele andmisest?

ma olen liiga vana, et mitte olla mina ise. nüüd jääb ainult loota, et minust endast piisab.

h

2008-12-23T07:48:00.000-08:00

eks ma ilmselt ise selle ikka endale kaela tõmbasin, kuigi võiks ju ka süüdistada kaarinit, kes minu täiesti retoorilise mõtliku küsimuse peale, et "ei tea, kas peaks endale "the west wingi" boxseti tellima, arvestades, et ta on kolmekordselt alla hinnatud?" vastas lihtsalt "jah". mistõttu minu kena härras jõuluaeg ongi nüüd sisustatud (eile ta lasi mul kokku arvutada ka, et kuimitu tundi see 154 osa on -- umbes 103).

tänasega, ma arvan, peaks esimene hooaeg ühele poole saama, kuigi võimalik, et lõpuspurt jääb homsesse õhtusse (ja kas saakski olla midagi kohasemat, millega jõululaupäeval maalt vanaema juurest ägisedes koju jõudes õhtu mööda saata?). inimkaod (peamiselt minu enda inimlikkuse arvel) on muidugi arvestatavad, aga mis teha.

ausaltöeldes, isegi vahepealse "studio 60" sähvakaga, ma olin unustanud milline vaimustav sõnadelaviin aaron sorkini firmamärgiks on. enamikku neist esimese hooaja osadest olen ma ju kunagi omal ajal näinud ja tuleb küll tuttav ette, aga juba praegu on tunne, et ma pean seda uuesti vaatama kohevarsti, et kõik sinna sisse topitu üles korjata.

teine asi, mis põhimõtteliselt küll teada oli, aga siiski pidevalt mind üllatusena tabab, on see, et seitsme aasta jooksul jõudsid seal episoodilistes rollides ikka kõik mängida. nüüd on muidugi tore vaadata, et mida need episoodilised tegelased pärast tegema on hakanud. kõrgklassi prostituudist laurie rollinsist on näiteks saanud dr.lisa cuddy... või siis president bartletti noorimast tütrest sterling cooperi inetust pardipojast sekretär/klaasist lae murdja peggy... noh, ja josiah bartlett on saanud ametlikku tunnustust kui "best fake president ever."

Paris Hilton Gets Presidential with Martin Sheen by Paris Hilton

ja ükshetk avastasin ehmatusega, et john spencer on väga sarnane donald rumsfeldile. eriti kui tal prillid ees on.

h

2008-12-21T06:54:00.000-08:00

aega muidugi ei ole. see on juba patoloogiliseks kujunenud. raamatud ja perioodikaväljaanded kuhjuvad, teleseriaalid on vaatamata. peale selle on oht kogu aeg igale poole hiljaks jääda. huvitaval kombel pole ma kahe ja poole aasta siiberdamise jooksul ikkagi veel kordagi ühestki kallist raha maksnud reisist maha jäänud (see lause meenutas mulle nüüd natuke seda meie eilset imestusega segatud rõõmustamist iga kord kui need jällegi ei olnud meie, kes klaasi ära lõhkusid). reede hommikul olin sellele igatahes lähemal kui kunagi varem. tühi, pime, vihmane kellakuuene strasbourgi tänav on muidugi tänuväärne areen, kus omaette vihaselt ringi karata ja möriseda, aga taksot see kõik siiski kiiremini saabuma ei pane. lõpuks, 9 minutit enne bussi väljumist see siiski saabus ja tervelt 3 minutit enne bussi väljumist astusin mina selle uksest sisse. niisiis, hoolimata hotellipoolsest osavast sabotaažikatsest, ikkagi minu võit.

teinekord lähevad asjad aja puudumise tõttu muidugi päris huvitavaks, sest ei ole ju ka aega enne tegutsemist järele mõelda. mis ei ole ju ilmtingimata halb asi, sest et järele mõtlemise negatiivne tagajärg on ju tihtipeale ebamõistlike asjade tegemata jätmine ja no kuhu me niimoodi jõuame kui me ainult mõistlikke asju teeme?

h

2008-12-16T02:35:00.000-08:00

kui eelmisel korral strasbourgis tekkis tôsiseid raskusi, et ennast kolleegiga ühest voodist välja vôidelda, siis seekord, täieliku reversal of fortuneina, elan apartmendis, kus on vähemalt neli üdini legitiimset voodikohta kahel korrusel. ja üldse on kôik väga südantliigutav. ainult süda klopib rinnus iga kord kui mingi raskeme esemega (kohver, toidukott jne.) mööda kitsast järsku treppi sinna neljandale korrusele kohale on jôutud.

muidu on ootuspärane -- saadikud teatavad iga natukese aja tagant, et neid pôhimôtselt enam ei koti, sest nemad siia juulist enam tagasi tulla ei kavatse. ja täna hommikul kônelejate nimekirja takseerides tehtud ennustus, et kui sarkozyle on eraldatud 15 minutit kôneaega, siis see peaks reaalsetes ja üldtunnustatud minutites välja tegema umbes 35, läks ka täiesti täppi. a noh, rääkis ilusti ja südantliigutavalt ikkagi, kuidas eesistumine on temast endast isiklikult parema inimese teinud...

hommikul tööle saabumise ajaks olid sandarmid nicolas' auks ümber parlamendi püstitanud mitmekihilise tara, kust ainult jaopärast rahvast läbi tilgutati. mitmed hääletuse lôpuks puhkides kohale kihutanud rahvasaadikud kurtsid, kuidas blokaad neid alatult tööle saabumast takistas. mina tulin igastahes trammiga. peatuse kôrval oli trammist väljujatele eraldatud parlamenti pääsemiseks umbes 40 cm laiune aiaauk, mille ette siis mina koos mônede omasugustega ja samuti trammi peal olnud prantsuse penskarite ekskursioon ennast rivistasid, et lasta politseinikul endale näkku vaadata enne kui meil ühekaupa ennast sellest mulgust läbi pressida lasti.

ilmselt on prantsuse politsei oma vôimekuses suutnud kaardistada "eriti sarko-vaenuliku näoilme".

2008-12-06T07:10:00.000-08:00

mägedega hotelli fuajee akna taga on kehvad lood. kui pool tundi tagasi oli vähemalt kaks kolmandikku sellest misiganes moontblaankist veel täiesti selgelt eristatav, siis nüüd on lumepilv igatahes praktiliselt hotelliuksest sees. ei usukski, et pilv võib nii taltsas olla, et väiksemat sorti sirutusega saab talle näpu sisse pista.

see ennenägematu lumesadu hakkas tegelikult peale juba kaks päeva tagasi, kui meie veel itaalias valle de aostes mingi künka otsas lodžeerusime. õhtupoolikuga oli pool meetrit maas ja kohalikud oskasid ainult pead vangutada ja tunnistasid sellise asja praktiliselt enneolematuks. chamonix, kuhu läbi häda siiski eile kohale jõudsime, on sulasem, aga sellest hoolimata mitte vähem lumine.

suusahooaeg avati sobivasti täna. lund sajab hangedena, mis tegi küljealuse küll kenasti pehmeks, nähtavuse siiski mitte päris rahuldavaks. kuna meie näol on tegemist perekond algajatega, kellest keegi polnud kunagi enne mäesuuski alla saanud, siis polnud sellest muidugi väga lugu. ootamatu oli hoopiski see, et allalaskmine ei ole üldsegi mingi raketiteadus, isegi minusugusele kehkakolmele. olime endale vaimusilmas juba ette mananud mitmeid situatsioone, kus põlvepikkused lapsed meid viuh ja viuh jalust maha sõidavad. seda õnneks ei juhtunud. algajanõlv oli hoopiski ebaühtlaste vahedega täis pikitud briti tšikke, kes umbes seitsmekümneaastaselt prantsuse instruktorilt esimesi lumelauatamise juhtnööre said. kõige keerulisem, peaaegu, et ületamatu, tundus lisaks pidurdamisele olevat suusalifti käsitsemine -- olin tunnistajaks, kuidas minu ees üles sõitev tütarlaps järsku vibama hakkas ja pulga otsast maha prantsatas, otsustavalt suuna metsase järsaku poole võttes. õnneks sai kolm meetrit hiljem siiski külje maha.

lumesaju jätkudes muutub jällegi muidugi huvitavaks väljavaade homme milaanosse lennuki peale jõuda. aganoh, sellestki sillast tasub ilmselt alla hüppama hakata alles siis kui me temani jõudnud oleme.

2008-11-30T06:54:00.000-08:00

täheldan teatavat kergema vastupanu teed minemise trendi. (no see, et antud sõnavõtus peitub hinnanguandmine on muidugi mõneti silmakirjalik...)

mis värk sellega on, et viimasel ajal enam filme ei lõpetata? niipalju kui ma sajanditetagusest muusikaliteratuuri tunnist mäletan, oleks isand bachil selline asi igatahes juba pärast kaht pöffipäeva katuse korralikult sõitma võtnud (sest et tema oli ju see, keda pojad kiusasid õhtuse harmooniumimängu lõpetuseks sellega, et jalutasid ilma lõppakordita minema, misjärel vana johann, või siis sebastian, pidi ise tuhvlid jalga ajama, öömütsi tuti silma pealt ära tõstma ja lõpuakordi maha mängima, sest muidu poleks ta öösel und saanud).

sellesmõttes, et mõnikord on ju tore, eksole kui režissöör vaatajat niivõrd palju usaldab, et laseb tal ise enda jaoks sobiva lõpu välja valida. aga selline massiline otsene või kaudne freezeframe viimases stseenis, mis ei paljasta mõhkugi selle kohta, kas peategelane sai siis surmava südamerabanduse, silmnägemise tagasi vms., no see tundub tõesti juba laiskus. või siis et lihtsalt odav vaatajale pugemise trikk.

noh, et pange sinna ise endale sobiv lõppakord. selline nagu teile meeldib. ja kui te olete seda tüüpi, kes antud linateosest muffigi aru ei saanud, siis itsõukei, vaataja on kuningas, isegi kui ta seda ära teeninud pole.

h

2008-11-24T03:44:00.000-08:00

varastasin reedel pariisi lennujaama laundžist "tatleri". mida? see oli seda tüüpi päev (strasbourg-pariis-stockholm-tallinn) kui tegelt ei taha midagi rohkem teada majanduskriisist või barack obamast või isegi uuest nikon d90st. igatahes, kõige muu kohta kommenteerima ei hakka, aga "new social concepts" lõik sisaldas siiski paari täitsa tabavat terminit. loomulikult range diskleimeriga, et kõik üle21sed kasutagu neid omal riisikol ja väga ettevaatlikult.

texpectcation - the agony of waiting for a text from someone you fancy. 'I met a hot boy at mahiki on wednesday and since then I've had serious texpectation.'

chairdrobe - accumulating discarded outfits on a chair in a bedroom leads to this slightly more sophisticated version of a 'floordrobe'. 'mummy can you get my versace dress drycleaned? It's on the chairdrobe.'

vacationship - a fling rekindled whenever the participants meet up in their usual holiday destinations, with no expectations that it will be sustained back in britain. 'oh, I've known harry for years - we always have a vacationship in mustique.'

fakebook - asking someone you hate to be a friend on facebook (or accepting their invitation). 'i can't believe that bitch camilla has fakebooked me.'

kodak courage - facebook-induced phenomenon - the result of party photos now being posted on the net within 12 hours. attention-seekers are likely to be afflicted hamming up their antics so that they seem like fun and crazy people when they get 'tagged'.

nillionaire - someone with no money. merely a temporary state for most who use the term. 'i don't get paid till next week -- i'm a total nillionaire.'

procrasturbate - self-gratifying procrastination: 'i had so much homework but i spent all day procrasturbating.' not (necessarily) as dirty as it sounds.

h

2008-11-23T14:00:00.000-08:00

arvestades, et eelmisest apokalüpsisest jäin ma täiesti ilma, sest olin sunnitud päev enne seda riigist lahkuma, on see väljas toimuv muidugi tänuväärne. täna enne tööle minekut kaalusin tõsiselt, kas põhjendus, et ma ei suutnud vanalinna üles leida, või siis et teed oma aiast välja, oleks piisav, et mitte minna.

veerenni tänava raudteeülesõit oli omadega segi juba siis kui me kolme ajal kesklinna sõitma hakkasime. tõkkepuu oli permanentselt all, kellad üürgasid ja tuli sähvis. iga natukese aja tagant viskas järjekordsel komplektil autodel jällegi üle ja nad sooritasid tõkkepuude vahelt slaalommanöövri. tõkkepuu oli jätkuvalt all ka umbes kuus tundi hiljem kui ma uuesti siiakanti jõudsin. kuna edukaks ümberpöördeks puudus piisav vaateväli, siis pärast väikest ennetavat paanikat võtsime meiegi ette samasuguse proaktiivse liigutuse. sellesmõttes, et ma ei tea, mis siis toimub, kui sealt päriselt ka rong peaks tulema -- arvestades, et nähtavus on põhimõtselt null.

tõnismäel olid mingid kaks tüüpi, kes ilmselgelt olid endale eesmärgiks võtnud purustada kinessi rekord kõige suurema hulga puusakõrgusest lumehangest välja lükatud autode kategoorias. siis kui meie auto seal parajasti järjekordselt välja suri, olid nad parasjagu lõpetanud eelmisega ja meid nähes süttis nende pilgus hirmuäratav tuluke. õnneks saime enne siiski minema kui nad meieni jõudsid.

äge ju? nii kui uksest välja astud, näed välja nagu oleksid peaees lumehange sukeldunud, vonkrahl mattus hetkeks kottpimedusse, hoovist välja saamiseks oleks põhimõtselt aeru vaja ja peale kõige muu on see kõik nii hingematvalt ilus. sellisel apokalüptilisel, hellfreezingover moel.

2008-11-19T02:06:00.000-08:00

ma ei saa aru, mis värk sellega on, et kui üldjuhul peab hotellides ikka korralikult balansseerima, et mitte duubliks defineeritud toas kahe kokkulükatud voodi vahele kukkuda, siis nüüd minu skvottimise-nädalal on kõik maailma hotellivoodid kahesed (või noh, see antud eksemplar siin isegi pooleteisene), isegi kui ma olen ausalt tvinni eest maksnud. strasbourgis täiskogunädalal lihtsalt jätkuvalt see rõõm, et iga viimane kui urgashotell, maantee-äärne tunnimotell ja jõel hulpiv voodikohtadega parv on puupüsti täis (täielik jõulumuinasjutt, kas pole?). mistõttu, kui ilus hotellipoiss käsi laiutades teavitab, et kuna kõik toad on täis, siis ta ei saa miskit ette võtta selle liigse intiimsuse vastu, mille nad mulle ja kolleegile arranžeerinud on, pole mõtet tal isegi nina peast hammustada, sest siis oleks ta ilus näolapp rikutud ja globaalsel yinyang skaalal maailm sellevõrra veel nukram paik.

vähemalt tõi noormees mitmekordse meeldetuletuse peale teise teki, ja lisautsitusel sellele tekile ka koti. mis märgib minu kahepooleaastase proovireisijakarjääri jooksul küll esimest korda kui ma hotellis iseoma voodi valmis olen olnud sunnitud tegema.

2008-11-13T16:09:00.000-08:00

eilne jurmala-ots oli mõneti absurdne. juba põhimõtteliselt -- täiesti tundmatult inimeselt tulnud ettepanek novembrikuiseks jurmalaks tundus niivõrd absurdne ja dekadentlik, et see tuli otsemaid vastu võtta. mida ma võib-olla tol hetkel nii palju arvesse ei võtnud, oli see viis tundi bussiga sinna ja viis tundi tagasi, mis sai küll ööpäeva peale ära jaotatud ja poolenisti maha magatud, aga oli ikkagi mõneti liig.

taksojuht, kelle üsna viisaka välimusega taksosse autoosta ees istusime, lasi mulle alustuseks stoilise rahuga oma istme seljatoe rahustava elektrilise surina saatel nii sügavale sülle kui andis. oma vea ilmnedes ei hakanud vabandamisega vaeva nägema. seejärel ei olnud ta kunagi kuulnud meie hotellist, mis oli ometigi riia suuruselt teine (pidi lausa taksost välja ronima ja kolleegi käest küsima, omal oli gps armatuuril) ja lõpetuseks võttis mult viierahase ja pidas sellega meie bisnisi lõppenuks, kuigi arve oli 3.60 -- ja no ma tõesti ei tahaks uskuda, et riias on takso miinimumtasu 125 krooni, majanduslangus või mitte. kuna kõik eelnev oli olnud piisavalt kummaline ja kell märkis ka juba teatavat kurnatust, siis ei hakanud asja suure kella külge panema. ja noh, arvestades, et kõige muu osas oli tegemist tõelise bisnistripiga (mittebisnis osa piirdus viiekümnemeetrise kiire jalutuskäiguga piki aknatagust biitshi lõunatunni lõpuminutitel), siis läks selline, ütleme, ekstsess muidugi asja ette.

pärast ürituse lõppu, kui autojuht alex meid uhkes džiibis (mis ei olnud seesama džiip, millega ta meid hommikul kohale toimetas) riia poole tagasi toimetas, tuli niimõndagi tuttav ette. et siis mitte ainult see lõhkuv peavalu, mille ürituse mõttetus mulle ilmselt tekitas (või siis vastupidi, peavalu hoopiski paljastas ürituse erakordse mõttetuse), aga ka see meeliülendav ummik linnast väljuval suunal tööpäeva lõpus ja vähemalt 80% tee ääres olevate asutuste nimedest, maximast ja swedbankist k-rauta ja nesteni. nii, et kui poleks veel viit teetundi ees olnud, siis oleks võinud ennast päris koduselt tunda.

2008-11-11T06:04:00.000-08:00

mulle meeldis uus bond. ja ma ei ütle seda lihtsalt sellepärast, et originaalitseda. või sellepärast, et daniel craigil on uskumatult sinised silmad (mis muidugi ka kahjuks ei tulnud). mulle meeldis uus bond, sest temas oli sellist steve mcqueeni teravat stiilsust ja ta oli algusest lõpuni nagu pingul vedru, laskmata sul hetkekski unustada, mis on kaalul ja mis on kaotatud. mulle meeldis see tegijate ambitsioon saada tõsiseltvõetavaks ja see jäägitu detailne pühendumus, millega nad seda eesmärki püüdma on asunud. mulle tundub, et nad on andnud mulle tagasi selle teadmise, et bond on rohkem kui tavaline actionfilm ja bond ei ole ainult tühi kest, puutumatu ja surematu.

ma olen ilmselt alati arvanud, et bond on küüniline, sest selline eemalviibiv nõtkus ei saa olla päris, või siis et vähemalt ei saa olla kõik. aga nüüd mulle tundub, et võib-olla tuleneb selline mulje lihtsalt sellest tagasivaatavast pilgust kogu jadale ja et võib-olla flemingu bond, keda connery ometigi üsna tõetruult kehastas, ei olnudki mitte niivõrd küüniline kuivõrd lihtsalt oma ajastu produkt, Mees, kes päästab maailma suht hobikorras ja lihtsalt sellepärast, et ta on selles juhtumisi päris hea. loomulikult pidi selline produkt ka kusagilt pärit olema, aga selleks ajaks kui bond kinolinale jõudis, oli see väike detail juba ebaoluline -- kesse tahtiski teada, miks bond kõigi ettejuhtuvate siresäärtega voodisse siirdus, pigem ehk huvitas hoopiski küsimus, et *kuidas* ta seda teeb ja kuidas saaks mina siit miskit selle kohta õppida.

misjärel tulid seitsmekümnendad ja roger moore, kes ei olnud mitte niivõrd aloof kuivõrd lihtsalt manipuleeriv, mitte lihtsalt olemasolevast parimat võttev vaid lausa hedonistlik ja selle kõigega samuti oma ajastu produkt. ja see selgitab ka natuke, miks seejärel, kaheksakümnendatel tekkis selline peataolek, kus bonde mängisid vaheldumisi erinevad vanemad härrasmehed (kelle puhul bondilik dändikäitumine tõesti juba vähe naeruväärsena tundus) -- sest kuna tegelaskujult olid kõik nurgad maha lihvitud, siis ei jäänudki suurt midagi enam järele.

timothy daltoni saabumine märgib minu jaoks ausaltöeldes ikka täielikku minnalaskmist, lihtsalt going through the motions. tegelikult taheti juba siis brosnanit bondiks, paisuv kumu selle ümber tõstis aga brosnani vinduva telesarja "remington steele" reitingut niipalju, et tegijad otsustasid siiski ära kasutada ka brosnani viienda lepinguaasta ja sarjast veel ühe hooaja (kõige nõrgema, ilmselt mõneti ka sellepärast, et vaesel pierce'il oli tuju suht hapu) välja pressida. mistõttu jäi brosnan rongist maha.

ma pean tunnistama, et "goldeneye" on tegelikult üks mu lemmikbonde (pärast ammulisui "casino royale" alguses oleva parcouri-stseeni vaatamist imdb-st aru pärima minnes selgus, et nende kahe filmi režissööriks oli sama mees -- martin campbell), suuresti ilmselt sellepärast, et sealt õhkus sellist uueks tegemise indu. pärast seda läks kõik muidugi kolinal allamäge (mida iseloomustab ka asjaolu, et kolme järgneva filmi pealkirjad on praktiliselt äravahetamiseni sarnased, kahe puhul on lihtsalt sõnu ümber tõstetud minuarust) -- ilmselt taheti seeria mingile töötavale ärimudelile allutada, ainult et see inimene, kes selle mõtte peale tuli ei saa küll siit planeedilt olla.

niisiis, jah, 'quantum of solace' ei ole film, mis omaette jalul püsiks -- ilma 'casino royaleta' ei oleks tal sisu, lugu oleks alguse ja lõputa ja bondi kohta ei saaks me mitte midagi teada. aga, arvestades, et tegemist ei ole mingi suvalise actioniga, siis polegi see ju point -- me ju kõik teame, misasi on bond. mis mulle meeldib on tegijate katse lõpuks ometi ka uurida küsimust, kes ta on. alustades sellest, et näe, bond ka inimene. ja tõesti on tulnud kätte aeg tunnistada, et bond on küüniline, mitte niivõrd puuduliku empaatiavõimega kuivõrd pigem niivõrd tihkelt kokku pakitud emotsioonidega, et tundub peaaegu ebainimlikult jäik.

arvestades, et tegijad on endale võtnud ülesandeks kogu legend juppideks võtta, prügi ja kleepekas maha pühkida ja uuesti kokku panna, on kõik lausa väga hästi. sellised operatsioonid kipuvad kahetsusväärselt tihti kolossaalselt vastu taevast lendama. craigi bondiseeria on sirgjooneline ja toores ja niivõrd inimlik, et lubab andestada kõik selle, mis on ebarealistlik ja ülepaisutatud (aga ilma milleta ei oleks bond enam bond).

2008-11-09T05:12:00.000-08:00

eilne ettevalmistus tänaseks kinnominekuks, ehk siis 'casino royale' veelkordne ülevaatamine oleks äärepealt kujunenud sellist scavenger hunt tüüpi ürituseks, sest üsna varsti sai selgeks, et kõik mittefutu gadgetid ja widgetid, mida filmis kasutatakse on sony tehtud. mis, arvestades et film ise on ka sony tehtud, ei olegi ilmselt nii üllatav. ja välja arvatud ehk see, et kõik mobiiltelefonid olid kaadrisse sokutatud ikka nii, et 'sony ericsson' sealt selgelt välja loetav oleks, ei olnud ka see väga vaatajale nina alla hõõrutud (minuarust see oli viimane 'die hard', kus tohutu kihutamis- ja masskokkupõrke stseeni ajal olid kõik seal osalenud umbes 20 autot audid -- mis, kui seda juba märkas, osutus ikka üsna segavaks faktoriks). kõik läpparid olid muidugi vaiod (disklosuuri mõttes mainin ära, et seda on ka masin, millel parajasti trükin) ja kõige kaunim koreograafia oli tolles stseenis, kus turvaruumi sisse hiilinuna uurib bond seitset ekraani, võtab siis failikapist sony diski ja lükkab selle sujuvalt sony dvd-mängijasse, kust kopib pildi oma sony ericssoni telefoni. smooth.

õnneks oleme me kõik muidugi liiga kogenud filmisõbrad, et sellistel kõrvalepõigetel ennast põhiliinist kõrvale juhtida lasta. isegi mitte reedese 'detsembrikuumuse' ajal, kus paljude kõrvaltegelastega eesti filmile kohaselt sai ikka filmiväliseid suhtesugupuid ehitada (alustades sellest, kuidas vennad tõnu ja feliks vastaspooltele sattusid..)

2008-11-06T16:48:00.000-08:00

kui nüüd järgmisel nädalal seda jurmalat ei oleks...

ja hommikul kell üheksa juuksurit...

2008-11-05T13:58:00.000-08:00

kui see on juba traditsiooniks saanud, siis kasutaksingi siinkohal oma taastärganud huvi omaenda blogi vastu selleks, et märkida ära mõned alternatiivsed tähelepanekud eileöisest obsessiivsest "refresh" nupu vajutamisest vana hea cnn-i kodulehel. kuna pärast seda kui hillary püssi varna riputas, on ainukeseks meelelahutuslikuks elemendiks antud valimistsükli juures olnud tina fey hirmuäratavalt tabavad sarah palini imitatsioonid, siis pole ma viitsinud sügavamalt maailma probleemide üle juurdlema hakata. küll aga on ameerika üks igavesti vahva riik. (millega ilmselt nõustuks ka postimehe avastatud haruldus: Kohalviibinud Eestlane)

-- ma arvan, kvantitatiivselt oli eile kõige parem päev siiski joe bidenil, kes valiti korraga nii asepresidendiks kui senaatoriks. delaware inimesed olid valimiskabiinis tegutsenud lausa sellise otsustavusega, et cnn julges bideni senaatoriks valituks kuulutada umbes kaks hetke pärast seda kui delaware'is olid valmisjaoskonnad sulgunud. (umbes samasuguse enesestmõistetavusega osutus massachusettsi osariigis valituks ka anonüümseks jääda sooviv john kerry, keda võib-olla, aga mitte ilmtingimata, mäletate ühest nelja aasta tagusest intsidendist). asepresidendina on biden muidugi automaatselt kohe ka senati spiiker, ilmselt unustati talle mainida, et see on niiöelda kaks ühe hinnaga diil. delaware'i kuberner peab tema asemel siiski ilmselt mõne teise kodaniku senaatoriks suunama.

-- kõrvutiasetsevatest kandilistest osariikidest new mexicost ja coloradost valiti senatisse demokraate esindama kusinsid udallid (coloradost mark ja new mexicost thomas). esimesel korral kursoriga üle osariikide libistades jäigi mulle hetkeks mulje, et üks mees kandideerib igaks juhuks kahes osariigis, ehk ühes ikka näkkab. aga ikkagi, milline on tõenäosus, et suvalises sajapealises "from sea to shining sea" ameeriklastepundis on kaks tüüpi, kelle perekonnanimi on udall?

-- alaskainimesed on jällegi mingitel seletamatutel põhjustel tagasi ametisse valinud peamiselt pideva pohmeluse käes kannatavat kivivalvur ropkat meenutava igivana vabariiklasest senaatori ted "internet is like a series of tubes" stevensi. võib-olla suurest tänutundest selle stevensi isikliku suursaavutusena föderaalrahadega ehitatud 200 miljonit dollarit maksva silla eest eikuskilt eikusagile. a võib-olla ka lihtsalt niisama -- meenutagem siiski, et needsamad inimesed on omale ilma igasuguse piinlikkustundeta kuberneriks valinud sarah palini.

-- rahvaalgatusi silmas pidades on üsna selgelt on võimalik tõmmata horisonaalne joon selle ameerika osa, kes tahaks peamiselt omaenda elu elada ja selle, kellel see ilmselgelt puudub ja kes seetõttu morbiidset huvi teiste magamistoas toimuva vastu tunneb, vahele (see sai nüüd küll üks ilgelt kole lause, aga ma olen ka eile öösel kell neli "refresh" nupu vajutamise lõpetanud ja seetõttu lausa neli tundi magada saanud). samas kui lõunapoolne seltskond tegeles peamiselt asjade keelustamisega (ja ilmselgelt keelustati asju teistele inimestele, tõenäoliselt sellistele, keda keelustajad ise isegi ei tunne ja väga tõenäoliselt ka selle tõttu, et ei tunne) -- floridas, arizonas ja tõenäoliselt ka californias (kes suht tagurpidiseadusandlusega need just legaalseks saanud oli) keelustati homoabielud, nebraskas ja colorados affirmative action ja arkansases homodele laste lapsendada andmine, siis põhjapoolsed osariigid tegelesid peamiselt asjade lubamisega -- kindakujulises michiganis näiteks ravimarihuana ja tüvirakkude uurimine, marylandis miskine selline asi nagu videoloterii ja washingtonis eutanaasia (mis, olgem ausad, ei puuduta siiski mitte niivõrd omaenda elu elamist kuivõrd pigem risti vastupidi). massachusetts (mis ilmselt tänasest on jällegi uhkelt ainus homoabielusid tunnistav osariik) kaotas ära osariigi tulumaksu, mis samuti on pigem isiklike võimaluste laiendamist kui naabrimehe võimalusi kitsendamist silmas pidav liigutus.

-- võimalik, et selle tõttu, et vastutustundetu kolmas kandidaat 15% häältest vasakule toimetas, jääb vist minnesotas senatisse valimata koomik al franken, vaimukam ja põhimõttelisem versioon michael moore'ist, kes peaks kõvasti boonuspunkte saama juba raamatupealkirja "lies, and the lying liars who tell them" eest. vabariiklaste arvates on franken marutõbine ja tema senatisse saamine oleks neile olnud ilmselt piinlikum intsident kui näiteks see, kui mccain oma koduosariigis arizonas obama käest vastu pükse saanud oleks.

-- ja lõpetuseks, nagu me kaariniga nentisime, loodetavasti sai vana john nüüd selle oma süsteemist välja ja pöördub sujuvalt ja kergendunult tagasi oma vaimuka, normaalse inimese juurte juurde. tema sketš viimases snl-is, kui vähemalt mccainile endale oli juba suht selge, et mäng on kaotatud, andis selleks igatahes lootust (kuigi ka kampaania ajal oli sellest kohati märke -- silmas pidades oma muldvanasuse üle käivat pidevat ilkumist vastas ta näiteks küsimusele, kas ta avaldaks oma social security numbri, et see on 8). seekord oleks temast seda võib-olla siiski veel vara oodata, aga loodetavasti saab temast siiski jällegi see tüüp, kes koos oma sõbra senaator joe liebermanniga presidendi ametivande ajal kaasa maigutab, et niimoodi ennast ka igaks juhuks presidendiks vannutada. sarah palin oli pingelisel ajal küll päris hea comic relief, aga monotükki ta, ma kardan, siiski välja ei kannaks.

2008-11-04T14:00:00.000-08:00

kahjuks on jon stewarti tõhus töö loonud olukorra, kus ma ei saa enam tõsiselt vaadata cnn'i olümpiamängude kajastust. nii kaugele ei ole asi veel läinud, et ma iga kord naerma purtsataks kui wolf blitzer oma väikese maja suuruse ekraani ees edasi-tagasi jooksma hakkab, aga need sada rääkivat pead seal laua taga, kes kõik, kulmud siiralt juuksepiirile lükatud, korraga seletavad, ei ole küll minu jaoks enam mingid autoriteedid. pigem mõjuvad ilgelt segavalt. isegi ilusa anderson cooperi on jon minu jaoks ära rikkunud...

2008-08-31T07:13:00.000-07:00

olin just tunnistajaks kurbkoomilisele olukorrale, kus vanemas keskeas härrasmees suunas otsustavalt oma härra peaministri poole triivivat prouat konfliktisituatsioonist kõrvale. proual oli ilmseltgelt härra peaministrile midagi olulist öelda, kuigi kõige oma raudse meelekindlusega eesmärgile pürgimise juures ei tundunud ta tegelikult sugugi ärritunud, pigem nagu elevuses võimaluse üle asjad südamelt ära saada. härra peaminister vaatas situatsiooni talle omase vähe elukauge segaduses pilguga, justnagu üritaks enda jaoks lahti mõtestada, miks antud naisterahvas käitub nagu lõõskaks lennujaama thsekkinni saalis võimas külgtuul, kuigi tegelikult on ilmastikuolud ju suhteliselt rahulikud. härra peaministri turvatiimi tegi olukord kuidagi ärevamaks.

a noh, mina pole praegusel ajahetkel muidugi sugugi mitte õige inimene teisi mõnitama või isegi, ütleme, heatahtlikult tögama. arvestades, kuidas ma eile oma telefoni pesumasinas ära pesin. imetabasel kombel õnnestus sellest siiski päästa nii sim- kui mälukaart...

h

2008-08-12T14:34:00.000-07:00

pärast tänast tsirkust tund aega enne lennuki väljumist jõudsin ma järeldusele, et ilmselt olen ma minetanud oskuse lennukiga reisida. mis, arvestades minu tööd, on rohkem kui murettekitav. kui eelmisel nädalal kopenhagenisse ringipatseerima sõites olin ridiküli unustanud oma tuhande teraga taskunoa (nii, et pidin turvaväravast tagurpidi välja jalutama ja selle infoletti hoiustama, kust siis isa oli sunnitud selle pärast sisse kasseerima), siis seekord ei jõudnud ma ilma sekeldusteta isegi niikaugele.

ja pealegi olin ilmsüüta, kui ehk välja arvata see, et tund aega enne lennuki väljumist lennujaama jõuda on ikka mõneti ülemäärane ülbus. igatahes teatas tshekkinn mulle, et minu tallinn-kopenhagen-brüssel pilet peaks olema paberpilet. aga essaess sulgeb suve puhul oma leti kell pool viis, millest selleks hetkeks oli möödunud juba tubli pool tundi, mistõttu ei eksisteerinud terves vabariigis enam ühtegi instantsi, kes selle paberpileti mulle väljastada oleks võinud. ööl ja päeval lahti olev ja viimasel ajal lausa jalustrabava meeldivusega silma hakanud estonian airi lett oli kahjuks võimetu mind kuidagi muudmoodi aitama kui arvutist minu lendamiseõigust sedastades (missiis, et esimene jupp reisi justnimelt nende lennukiga aset leidma pidi). kõnekeskuse toomase võttis asjaolu, et eile ostetud pilet pabervormis peaks olema esialgu sõnatuks, arvestades, et sas müüb juba mitu kuud ainult e-pileteid.

pärast mõningas süsteemistuhlamist selgus, et mingil seletamatul põhjusel oli minu pilet tund enne reisi väljumist ikka veel aktiveerimata, milline toiming seejärel ka sujuvalt teostati, mistõttu mina siiski nõuetekohaselt lennukile jõudsin. seejärel oli puhas sile purjetamine. isegi brüsseli lennujaama pagasikäitlejad, kelle streigi tõttu eile kõik finnairi lennud näiteks amsterdami ja täna terve päeva absoluutselt kõik lennud leuwenisse suunati, olid õhtuks maha rahunenud. terve lennujaama pagasilindisaal oli ainult üks suur kohvrimeri.

a põhjus, miks ma keset palavat puhkust ennast ootamatult brüsseli äärelinnast kolleegi korterist leian, on suht proosaline. homme hommikupoolikul erakorraline üld- ja välisasjade nõukogu. teadagi, mis teemal (ma ei hoiaks lõpptulemuse suhtes hinge kinni...) nii ootamatult polegi enne tööle sattunud -- eile lõunal helistas keegi vedrupingul häälega gabriela ja küsis anuvalt, ega mul poleks võimalik kohale sõita. ütlesin, et kui lennukipileti saan, siis miks mitte. gabriela saatis pärast kirja, kus põhimõtteliselt lubas oma esmasündinu soovi korral mulle.

h

2008-07-10T15:26:00.000-07:00

olin täna ainuke reisija estonian airi pariisist tallinna lendava lennuki vipklassis. teenindus selle tõttu muidugi ületamatult personaalne. kui õhusõiduk oli oma kruiisikõrguse saavutanud, jäi stjuuardess siiski vana sissetöötatud mudeli juurde. tore oleks ju olnud, kui kõlaritest oleks kostunud, et "lugupeetud daamid ja härrad, mõne hetke pärast alustame toidu ja suupistete serveerimist. premiumklassi reisijale pakume sooja toitu koos jookidega, travelklassi reisijad vaadaku ise, kuidas saavad..."

h

2008-07-07T17:50:00.000-07:00

olen ilmselgelt samuti omandanud maailma saari ühendava manjaanamentaliteedi. häid kavatsusi on kõvasti rohkem kui elementaarset tegutsemisvõimet. või noh, ütleme, enesedistsipliini, sest kui ennast voodist/võrkkiigest/... ei, need kaks varianti ongi ainult... no igatahes, kui jalad alla saab, siis on tegutsemisvõimet küll.

üks hea kavatsus oli näiteks bosniast tagasi tulles, võib-olla isegi bosnias olles asjaoludest ülevaade anda. aga kuna ma ju spetsjomm viini lennujaamast kojuunustatu asemele uue fotoka ostsin, siis tundus kuidagi kohane sissekannet ka visuaalsete näidetega täiendada. noh, ja fotode internetistamisega sain ju ometi hakkama alles eile. kui ma pärast balkanivisiiti juba teist korda strasbourgi olin jõudnud.

sellesmõttes on muidugi kõik legitiimne, et reisi muljeid seedin ma jooksvalt siiani ja veel vist mõnda aega. sest küsimusele "miks me kakleme?" bosniast vastust küll ei saa, vähemalt mitte sellist mõistusepärast. küll aga on võimalik ennast jube tobedalt tunda, et meie siin ei ole siiani suutnud üle saada 60 aastat tagasi aset leidnud sõjast (mis, tõesti, meie jaoks tegelikult lõppes alles 17 aastat tagasi, aga mul on sõbrad, kes on üles kasvanud linnas, millele neli aastat mürske loobiti -- kahe miljoni pealt lõpetati lugemine ära, aga piiramine kestis pärast seda veel kaks aastat).

ja siis sa vaatad linnas kohvikutes istuvaid üliõpilasi ja einestad sõpradega sumedas hoovipealses itaalia restos ja (enesest sõltumatult, paratamatult piinlikult veidi patroniseerivalt) imetled neid selle eest, et nad on nii tavalised, nii... normaalsed. aga veidi pinnast kraapides saad aru, et tegelikult ei ole midagi lahendatud, tegelikult ei ole miski lõppenud, sest kui ajalugu kirjutavad võitjad, siis siin ei võitnud keegi ja keegi ei saanud oma õigust jalule seatud, oma tõde kuuldavaks tehtud ja riiki kui sellist ei ole. ongi ainult inimesed, kes teavad ainult seda, et enne oli hea ja siis oli jube sitt ja nüüd nagu polegi enam midagi, kaugeltki mitte siis seda, mille eest me võitlesime ja surime.

ma pean häbiga tunnistama, et enne seda kui ma sanijni käest küsisin, et mis siin siis tegelikult toimus, ei teadnud ma kogu sündmustikust ja selle katalüsaatoritest ikka muffigi. eks ma ilmselt oletasin, et seal oli nii nagu siin. vaatasime mäenõlval lainetavast moslemite surnuaiast alla linnale ja sanijn rääkis rahulikult, käega vastavatele linnaosadele viidates sellest, kuidas üsna rahulikult koos elanud ja lootusetult segunenud elanikkond osavalt tükkideks kisti.

kuidas ühel hetkel koosnes linnas paiknev jugoslaavia väekontingent ainult serblastest ja järgmisel hetkel olid nad kõige täiega linnast välja tõmbunud ja võtnud asendi sisse linna kohal mäenõlval ja kukkunud hagu andma. kuidas linnaelanikud vastupanurelvastasid ennast sellega, et võtsid serbiast saabunud nädalalõpusõjarditelt (piirini on 120 kilomeetrit, just paras, et laupäeval läbi astuda ja natuke naabrit tulistada) lihtsalt relvad käest. ja sellest ka, et sõja ajal linnas elades tegelikult nagu ei osanudki surmahirmu tunda, et tõeline paanikahoog tabas teda siis, kui ta pärast sõja lõppu esimest korda sinnasamasse linna kohale mäeharjale ronis ja nägi kui avatud ja peopesa peal kogu linn tegelikult kuuli- ja mürsurahele oli olnud.

et siis elu läheb edasi, kogu aeg ja kõigest hoolimata. sarajevo lennujaamast linna poole sõites jääb tee peale, linna republika srpska poolsesse otsa selline veidi õõvastav lasnamäe, kus keegi pole vaevunud veel kuuliauke üle krohvima ja asustatus on sporaadiline (näiteks, et aknad ja kardinad on ees umbes kolmandikul majast). ja siis järsku näed läikivaid ultramodernseid klaasist ja metallist hoonekomplekse ja esimesel hetkel tundub see kuidagi küüniline ja kohatu, aga siis saad aru, et tõesti, õnnelikud on need, kes suudavad ajaloost üle olla. ükskõik, kus. aga eriti seal.

ja kõige selle juures on loodus nii hingematvalt võimas ja ilus. sarajevo ise, kahe mäeaheliku vahel pikas kitsas orus

ja sealt edasi piki neretva jõge lõuna poole, sinna kus on meri ja horvaatia saba. tegime ühel päeval herkulesliku roadtripi, sarajevost läbi mägede horvaatiasse, sealt alla dubrovnikusse, siis piki merekallast (kui veel rahvaste sõprus valitses, eraldas horvaatia bosniale väljapääsuriba aadria merele, mistõttu tuleb piki kallast sõites korra jällegi bosniast läbi käia, nii umbes kümnekonna kilomeetri jagu) ja jälle üles tagasi, mostarisse ja vastu ööd tagasi sarajevosse.

horvaatia on muidugi midagi muud, või vähemalt see osa horvaatiast, kus mina nüüd käinud olen. dubrovniku vanalinnas on kõik katused uued, sest sealkandis tegi üks visa tshernogoorlastest koosnev jugoslaavia väeüksus veel 1997.aastal piiramis- ja turmtuleharjutusi. ja üldse on seal ilus, aga samas on seal ka mustmiljon turisti.

aga kui horvaatia poolt bosniasse sõita, siis läheb ikka hea mitukümmend kilomeetrit, ilma et miski annaks ära, et tegemist ei ole enam horvaatiaga. eriti sellisel õhtul kui horvaatia jalkameeskond euroopa meistrivõistlustel alagrupimängu peab. isegi mäeahelikule on punavalgeruuduline plagu katteks peale tõmmatud. mostaris jalutasime ja kohvitasime õhtupoolikul moslemite poolel neretvast, kus küll samuti igas asutuses telekas käis, aga rahvuslik tunnetus ilmselgelt nii palju löögi all ei olnud (küll aga võis täheldada keskmisest tunduvalt suuremat sakslaste poolehoidjate kontingenti -- kohalik sõber damir kinnitas muljet, et omad poisid on need, kes parajasti horvaatide vastu mängivad). vanalinn on seal jube kaunis ja tshill, osati ka unesco maailmapärandiks kuulutatud ja selle toel üles putitatud, piece de resistance'iks sõja ajal suure hurraaga taevasse lastud suur sild

aga viha ja vaen mullitavad märgatavalt ja paljudes seintes on endiselt haigutavad augud, mille naabrid pidasid heaks sinna käristada

ja kui mäng läbi sai, istusid horvaadid nagu üks mees autosse ja panid signaalide huilates ja lippude (horvaatia omade siis, muidugi, kuigi üks suurematest oli ka taani lipp) lehvides moslemite linnaosa poole. juba aegsasti kontrolljoonel koha sisse võtnud politseinik saatis nad sealt kaarega kodu poole tagasi.

mida päev edasi, seda rohkem hakkas mind ennast vaevama see, milline haigutav auk on selle vahel, mida ma tean ja mida ma tunnen õige olevat. minu oma kodus siis, loomulikult. üksõhtu näidati juhuslikult bernard henry levy filmi "bosna!", mille ees ja järel levy ka ise sõna võttis. filmi kiitsid mu sõbrad vist heaks, küll aga ajas neid maruvihaseks see, et levy ülistas daytoni rahulepingu sõlmijaid, kes jätsid sellega riigi määramata ajaks limbosse ja andsid hoobi näkku kõigile neile, kes sarajevo ja bosnia eest võitlesid. minul ajas emotsiooni endalegi ootamatult lakke aga see pateetilisus, millega levy halas, kuidas lääs bosnia neljaks aastaks omaenda silme ees üksi jättis. sest üldiselt olen ma piisavalt küüniline küll, et selliseid seljakeeramisi ajaloolise paratamatusena võtta. aga tol hetkel hakkas mul väiksest eestist, kelle lääs viiekümneks aastaks omaenda silme ees üksi jättis, lihtsalt nii kohutavalt kahju. ja hiljem läbi öö koju jalutades majale (kes, muide, on horvaatias üles kasvanud ja ungaris keskkooli lõpetanud ja kelle isa on serblane ja ema ungarlane ja kes kategooriliselt keeldub omale mingit rahvust omistamast, sest see ainult antagoniseerib inimesi, kes temast tegelikult midagi ei tea) oma hingeseisundit selgitada püüdes ütlesin välja asju, mida ma vist tegelikult ka tõeseks pean, aga mis ausaltöeldes ka mind ennast mõneti üllatasid. ei, mitte mingeid marurahvuslikke loosungeid, vaid eesti kui riigi tulevikueksistentsi väljavaateid puudutavaid seisukohti. ja üldiselt olen mina ka muidugi seda meelt, et sellelt sillalt tasub alla hüppama hakata alles siis kui me sinna jõudnud oleme, aga kogu see nädal tekitas minus siiski moraalseid ja praktilisi dilemmasid, mida mul varem on oskuslikult vältida õnnestunud.

ja kuna politoloogilis-sotsioloogiline emotsioonidevikerkaar oli nii ulatuslik, siis libises hajra ja sanijni üle 11 aasta esmakordselt nägemise shokk kuidagi pragude vahelt läbi. see tundub ikka igavene lahmakas aega, eksole, aga tegelikult polnud mingit vahet. me ju tundsime teineteist, missest, et kui me syracuse'i ülikooli ühika ees viimati hüvasti jätsime, ei olnud keegi meist veel täisealinegi.

h

muud pildid seal

2008-06-08T02:34:00.000-07:00

nojah, kasvasime tõesti blogiga vahepeal lahku. mis sellest ikka enam pikalt... nüüd on vähemalt see rõõm, et keegi enam ei vaevugi siia lugema tulema. saab jälle avalikult inimesi taga rääkida...

aga muidu on nii, et täna hommikul kell pool seitse tallinna lennujaamas teatava pingutusega silmi lahti hoides mõtlesin küll, et dääm, see puhkuse värk ei erine küll märgatavalt kuidagi sellest töövärgist. mõlemad algavad nii, et pakid kohvri ja tuled lennujaama. selle vastu aitab muidugi see, et tuletad endale meelde, et brüsselisse enne sügist enam ei lähe. viimased paar nädalat jooksutasid ikka juhtme sirinal kokku. ja tunnet, et elu on nagu ulmekas süvendas ka kontekst.

lennujaamast hotelli sõidutanud taksojuht pajatas, kuidas ta just hiljuti läbis euroautojuhtide concours'i, kolmeosalise, millest ainult üks puudutas tema sõiduoskusi. nüüd on endalegi hämmastuseks reservnimekirjas ja iga natukese aja tagant meenutatakse talle, et ta oma veebiprofiili kontrolliks. ja siis ükspäev oli kogu eurokvartal halvatud, metroorong sõitis schumani peatusest täie ringiga mööda ja inimesed olid sunnitud oma autosid vasakule ja paremale hülgama, sest tee oli okastraadiga suletud. ummikud olid siuksed, nagu hakkaks rahvas maailmalõpu puhul evakueeruma. aset leidis nimelt kalameeste mäss (õhk oli paksu suitsu täis, sest need põletasid el-i lippe -- ma tahaks näha kes sellesse plagusse niivõrd emotsionaalselt kiindunud on, et selline teguviis neid kuidagi haavaks...).

a nüüd, pärast meeleolukat nädalavahetust (mis tundub mulle nagu üks pikk katkematu häppening mingi reede õhtu poole kuuest umbes -- vahepeal koju magama minek oli suht sümboolne tegu, eriti arvestades seda peavalu, millega laupäeva hommik kostitas. tänks, onu, ema, õde, hetkeks läbivilksatanud laps ja neiu, kes pigem eelistab olla pump), passin parasjagu viini lennujaama laundzhis ja ootan jätkulendu. lennujaam tundub juba suht paljukannatanud, kuigi jalka käib alles teist päeva. austerlastepoolne strateegiline viga on fussballilaudade hoolimatu paigutus üle kogu hoonekompleksi ja eriti siia nelja meetri kaugusele minust. selgub, et ka poolakatel puudub sobiv omakeelne vaste hüüatusele jesssss! hetk pärast mind laundzhi sadanud miljon poola vutifänni jäid hämmastunult vait ainult sel hetkel kui cnn raporteeris esimestest rüselungidest poola ja saksa jalkasõprade vahel.

aganoh, arvestades, kuidas austerlased tarbivad saksa keelt nagu nad kõik palliksid, niiöelda, teise meeskonna heaks, ei olegi siit ilmselt palju oodata. kultuuridevaheline dialoog mai äss, ma ütlen. kui poleks euroliitu, siis ma ei oskaks sellistele detailidele nagu austria meeste üleüldine vinguv kõnemaneer, üldse tähelepanu pöörata.

a paari tunni pärast loodetavasti juba sarajevo. kuni reedeni vähemasti miskit muud. elagu maailma rahvaste taasühendaja facebook!

2008-03-19T11:13:00.000-07:00

see tänaval sms-ide trükkimine on mul nüüdseks juba päris hästi käpas, nii et sellesmõttes võiksid telefonipostid mupoolest ka edaspidi polsterdamata jääda. pigem on praegusel kevadisel aastaajal probleem selles, et näpp külmab ära.

a need uued davidoffi reklaamipostrid on küll minu surm. vähe sellest, et on oht ise endal ootamatult kael kahekorra keerata, näen ennast lähitulevikus ka korduvalt prügikastide otsa ja autode alla jalutavat. ja ausaltöeldes, ma ei oska seda isegi väga kahetseda...

2008-02-21T05:08:00.000-08:00

ootasin täiesti, et tänases postimehes oleks pealkiri "paet: palju ei puudunud, et eesti oleks kosovot tunnustanud" (pärast varasemaid pealkirju a la "täiesti vôimalik, et eesti ükshetk tunnustab kosovot" ja "eesti vôib kosovot tunnustada juba homme", samalajal kui eesti poisid kaitsevad sellise riigi piiripunkte, mida eesti arvates isegi olemas ei ole), aga vôta näpust. loen hoopiski, et kristjan rahnu on kupeldaja... kuhu see maailm niimoodi jôuab?

h

2008-02-20T08:41:00.000-08:00

strasbourgis tagasi olla on täitsa meeldiv, eriti arvestades, et parlament vôimaldas mulle täna vaba päeva. ja kuna ma visuaalse eksituse tôttu (antud visuaalne eksitus on tegelikult väga lihtne ja loogiline tekkima, aga selleks peab seda veebikalendrit ise nägema, et asja traagikat môista) olen ennast nüüd viieks järjestikkuseks nädalaks tööle orgunninud, siis on kôik vabad päevad ausaltöeldes väga hinnas.

hotell on muidu viispluss (ja boonuspunktid selle eest, et hommikusööki antakse 11ni; kell 10.45 uksest sisse tormamine ja hommikusöögikôrbinate sissevohmimine vôib muidugi ükshetk osutuda selleks, mida meie anglosaksi sôbrad kutsuvad mixed blessinguks, sest piima külmas hoidmisse prantslased ei usu -- ilmselt maksavad lehmapiimale oma laktoositalumatuse eest kätte), ainult internetiga on seal kehvasti. teoreetiliselt on ta tasuline ja kui igal pool mujal maailmas selle teenuse hind langeb, siis orange on pidanud môistlikuks oma hinnastruktuuri niipidi korrigeerida, et nüüd peab veel rohkem pappi köhima, selle pisku eest, mis sealt läbi tilgub. praktiliselt ei ole mul isegi vôimalust neile raha anda, sest saavutatud konnektsioon on kangekaelselt "local only", hoolimata sellest, mispidi ma oma arvutit seest- ja väljastpoolt paitan.

mistôttu pidin ennast ikkagi parlamenti vedama, et meili lugeda jne. aga kuna ma olen loomult strateegiliselt hajameelne ja kella üheni magamine ei tee miskit selle tendentsi leevendamiseks, siis on ikkagi nii, et kui ma homse päeva jooksul ei suuda hansapangale öelda, et saatku mu krediitkaart mingisse paindlikuma lahtiolekuga kontorisse kui peakontor, siis on ikkagi sitasti. ja et huvitav, kas perearst töötab homme hommiku- vôi ôhtupoole, et ma saaksin talle rahvusvahelise telefonikône teha?

h

2008-02-13T11:58:00.000-08:00

aklimatiseerumise nädal oli täitsa õige otsus, ka parlamendi poolt, kes selle mulle võimaldas. ja ka sellesmõttes, et kolme päeva jooksul läks tööpäeva algus progresseeruvalt uneaja tagumisele faasile lähemale (e 15.00, t 10.00, k 9.00), aga vähemalt ei sattunud keha täielikku shokiseisundisse.

esmaspäeval enne tööd kolleeg küll mõnitas, et ilmselt hakkan täielikku soga ajama kui suu lahti teen, aga tegelikult ei olnud asi kaugeltki nii hull (kolleeg ise hoopis arvas veendunult, et 1 tonn = 100 000 kg, aga seda õnneks mitte otseeetrisse). teisipäeva õhtuks suutsin juba liberaalide fraktsiooni inglasest esimehe keeleliste tiritammede ja poole sõna pealt inglise ja prantsuse keele vahel tsiksimise peale heatahtlikult silmi pööritada. noh, ja täna pärastlõunaks olime jõudnud juba traditsioonilisele tasemele, sest lauale toodud dokumendi päiselt lugesin ma selgelt välja, et antud dokumendi teemaks on "God's Package" ja tegu oli küll sotside fraktsiooni koosolekuga, a no milleks nemad üldse peaksid tahtma jumalast ja tema varustusest rääkida? teistkordsel vaatamisel selgus, et tegemist oli siiski "Goods Package'iga".

muidu võiks ju arvata, et antud üritusega said kõrv ja kurk järgmise nädala strasbourgi täiskoguks soojaks tehtud, aga kuna seal hakatakse rääkima lissaboni lepingu teemalisest raportist ja ilmselt ka pühapäeval esile kerkivast uuest euroopa riigist ja mina teengi oma etteasted ainult plenaarisaali kapis, siis ilmselt pole sellestki abi. a noh, tundub, et õhtus on vähemalt elektrit -- loodetavasti keegi siiski füüsiliselt viga ei saa.

h

2008-01-29T06:10:00.000-08:00

kuigi ma olen tegelikult ise ka juba niipalju tark, siis pileteid broneerides küsisin igaksjuhuks ka agendilt üle, et kui minnes on amsterdamis kahe lennu vahe 45 minutit ja tulles 50, siis milline on tõenäosus jätkulennust maha jääda. ta kinnitas mu arvamust, et selline võimalus on üsna hea. aga kuna realiteedi maksimaalsel kokkulangevusel planeerituga oleks graafik olnud üsna täiuslik, siis otsustasin antud võimaluse liigitada kategooriasse "reisi potentsiaalne lisaatraktsioon" ja siiski edasi pressida. omandasime praktilise kogemuse, et 45 minutit on täpselt paras, et jõuda schipolis terminalist d terminali b, sealjuures läbides passi- ja turvakontrolli ning lipsata väravast väljuva bussi tagumistest ustest enne nende sulgumist sisse. samal ajal kui buss mööda põlle vuras, arutlesime veel omavahel, et ei tea, kas meie kohvrid ka sama operatiivsed ja osavad on kui meie, aga lennuki juures bussist väljudes avanes järgnev südantliigutav vaade:

mõtlesime, et kui me nüüd neid marseille'is pagasilindilt ei leia, siis saame vähemalt detailselt kirjeldada, kus me neid viimati nägime.

piloot, kes teatas, et marseille'is on sooja 9 kraadi, oli ilmselgelt pessimist, sest sadamabulevardil kohvikus istudes kiskus dressipluusis ikkagi palavaks. enne lennujaama bestwesternisse tagasi sõitmist jalutasime veidi ringi kitsastel hämaratel tänavatel, mis olid natuke räpased ja inimtühjad nagu natüürmort, aga sinise taeva tustal ikkagi mõneti muinasjutulised.

järgmisel hommikul edasi sellesse linna, mille nime me lõpuni hääldada ei osanud ja tol hetkel kujutasime veel ette et see on ajattshio.

kohapeal tuli korduvalt nentida, et faking jaanuar, sest ilm oli rõõmus kevad, 15-16C, mõnikord rohkem. ja ei olnud üldsegi hooaeg (kogu linna lugematutest hotellidest oli lahti ainult kaks) ja me ei kuulnud terve nädala jooksul kordagi mingit muud keelt räägitavat kui prantsuse, aga igal pool olid välikohvikud ja päike lajatas hommikuti valusalt aknast sisse. noh, ja mida nendest palmidest arvata, eriti kui nad on vaheldumisi raagus puude ja jõulukaunistustega?

lennujaam asub neil põhimõtteliselt rannas, nii et kui teisel päeval otsustasime seal tshillida, siis nägime, kuidas fokkerid kõrval maandusid. mitte väga tihti, sest see poleks olnud tshill. ja kui üks asi on selge, siis see, et kõiki maailma saari (abrukast korsikani) ühendab kõikehõlmav manjaanakultuur -- praegu kohe ei saa midagi, sest kõik võtab aega, nii et lähme teeme parem ühed dringid.

kuigi 99% postkaartidest, mida saarelt leida, kujutavad erinevaid maalilisi biitshe, on muljetavaldavam osa siiski see valdav enamus, mis paarsada meetrit merest praktiliselt püstloodis üles tõuseb ja tõuseb ja tõuseb ja tõuseb. kõrgeim tipp, lumine ja puha, peaaegu 3000 meetrit. ja selleks, et saada saare lääneosast napoleoni sünnilinnast (mille hääldust kahtlustasin nüüdseks juba olevat ajakkio) risti läbi saare kirdesse, suuruselt teise linna bastiasse, peab minema praktiliselt sellesama monte d'oro kaudu. 19.sajandi lõpus murdsid mingid imemehed sealt läbi üherealise raudtee (sillad ja tunnelid ja värgid), mida mööda siiani neli korda päevas kahe vaguniga rong paneb (neljapoole tunniga), aga kuna pole hooaeg, siis oli pool raudteed remondis ja meid viis kuni keset mägesid oleva corteni hoopiski buss, mis mööda kõhedalt kitsaid mägiteid hulljulgelt ülespoole rühkis, kuni me ükshetk olime pealpool pilvi.

korsika on ka sajandite jooksul päris mitmetele ette jäänud ja kunagi mitte päris iseseisvaks saanud ja iga kord kui võõrad jorsid rannast peale pressima hakkasid, panid kohalikud, tükkis oma toskaanast tulnud keele ja vankumatu põikpäisusega mägedesse. seal on nad igatahes muljetavaldavat inseneritööd arendanud, sest kui neid väikseid linnu näinud ei oleks, siis ei usukski, et maju on võimalik niimoodi üksteise kohale rippuma ehitada. vankumatu põikpäisus on viinud aga selleni, et suuresti turismist sõltuvast saarest ei ole saanud turistikat -- bastia (ja tema maanukil künka otsas laiutava jumaka bastioni) romantiline räämasus oli kohati isegi mõistatuslikult ehmatav. siis keerad muidugi kusagilt ümber nurga ja hing jääb jällegi kinni.

viimaseks, südantmurdvalt päikseliseks päevaks juhatas lonelyplanet meid omaenda linna (nüüdseks oli meenunud, et tegemist on ju ikkagi prantsuse saarega, nii et ehk hääldub see nimi hoopiski azhakkio?) tagusele, kaktusevõsasse mattunud mööda rannikut sakitavale mäele, kuhu 19.sajandil saabunud inglise suvitajate tarbeks (antud kaktusevõsa oli nende järgi isegi bois des anglaisiks nimetatud) oli matkarada sisse uuristatud ja eelmise suve jooksul isegi korralikult märgistatud. kõrgpunkti jõudes oli nahk küll märg ja hing paelaga kaelas (sandra tegi juba oma mobiiltelefoni 'cloverfieldi' stiilis videosid -- 'kui te selle telefoni leiate, siis ilmselt olen ma juba surnud...'), aga avanev vaade heastas kõik. laskumine oli järsk ja kaval, pärast all rannakividel peesitades oli tunda, kuidas põlved värisevad.

kuigi kolm lendu üksteise otsa on ikkagi liiga palju ja air france/klm oma lennuplaaniga liberaalselt ümber käimisega ka reisipaketti veidi närvikõdi tõi (marseille'is lennukit oodates kuulsime, kuidas kõrvalväravas kuulutati välja tagasilend saarele ja lõpuks sai selgeks, et nimi, mis kirjutatakse ajaccio, hääldub azhaksio -- no kui nad seda iksi sinna tahtsid, miks nad seda sinna siis lihtsalt ei pannud?), on korsika siiski esimene käidud koht, kuhu tahaks kindlasti tagasi (muidu, ükskõik kui vinge ka on olnud, tundub ikka, et maailmas on ju veel nii palju täitsa nägemata paiku) -- nii üllatusi täis saarel jäi veel väga palju ennenägematut pakkuda.

h

2008-01-11T13:22:00.000-08:00

olen oma kahekuulist puhkust endalegi üllatuseks niivõrd tõsiselt võtnud, et põhimõtteliselt ei teegi midagi. mis siis nähtavasti hõlmab ka antud veebiväljaannet. mis on normaalne, arvestades, et kuivõrd põnev oleks blog sellest, kuidas ma mitte midagi ei tee. kogu see suurepärane olesklemine on muidugi teinud oodatud imetegusid minu unerezhiimiga, mistõttu on normaalne, et kui teised inimesed majas ringi kobistama hakkavad, panen mina arvutikaane kinni ja tulen uuesti teadvusele varasel pärastlõunal. lootust muidugi on. järgmine nädal näiteks väike kõrvalepõige korsikale, mida oleks ju nukker maha magada.

aga tänane reportaazh jõuab teieni hoopiski laulasmaa spaast. tänaõhtune nending on see, et eesti meest ei suuda ikka keegi tema spiidodest lahutada. supelungi alguses oli basseinla meeldivalt tühi, aga pikapeale läks inimkontsentratsioon siiski liiga suureks ja kuna kostüümid ei jätnud kujutlusvõimele kaugeltki mitte kõike seda, mida nad tegelikult talle hädasti jätma oleks pidanud, oli terve mõistuse huvides siiski parem lahkuda.

mudimis- ja mukkimisprotseduurid homme.

h

2007-12-29T16:52:00.000-08:00

jalutasime kadriga öösel ühe ajal stockmanni juurest olümpsi poole. vaatame, vastu tuleb mees kuusega. lähemale jõudes selgub, et ei olegi mees, hoopis politseinik on. tassib kuuse stockmanni ees olevasse kuuseaedikusse. ilmselt on kuusevarga teolt tabanud. jõudsime järeldusele, et kuusevaras on kommunist -- tähistab nääre.

homme tartu, ülehomme viljandi... tööd mitte teha on imeline. poolteist kuud veel ees.

h

2007-12-05T11:14:00.000-08:00

pärast meeldivat pooltundi mustamäe polikliinikus perearsti ukse taga koos erinevate karguga vanameestega otsustasin vanade aegade mälestuseks number 36 bussiga koju sõita (vanadel aegadel sai sellega hästi kodust ära). peale nõmme raudteeülesõitu olevast peatusest nimega "roheline" astus pika bussi peale paar klassitäit erinevas vanuses lapsi, kellest osad bussijuhi paar peatust hiljem praktiliselt närvivapustuse äärele viisid, sest vajutasid kogu aeg uste avamise nuppu, nii et uksed käisid umbes kuus korda kinni-lahti.

kui me lõpuks minema saime, jätkus sõitu ainult umbes sajaks meetriks, sest võsast kargas järsku välja umbes 10 piletikontrolli. buss tegi viisakalt uksed jälle lahti, aga umbes miljoni tihedalt paigutatud lapse nägemine heidutas neid ja pärast väikest omavahelist arupidamist näitas neoonrohelises vestis kambajuht, et buss pangu nüüd jälle uksed kinni ja sõitku edasi.

h

2007-12-01T13:39:00.000-08:00

hotelliomanik tegi eile õhtul ettepaneku, et võib mulle ise lennujaamataksot mängida. hommikul tema iidses volvos mööda brüsseli päikselisi tänavaid (ja loomulikult olid tänavad siis täna lõpuks päikselised, pärast nädalapikkust erineva tihedusastmega vihmasadu) vurades tuli maha pidada tavapärane sunnitud sotsiaalne vestlus, mille käigus selgus, et veacheslav on tegelt moldovast ja teeb parajasti doktorikraadi rahvusvahelistes suhetes ja töötas 15 aastat moldova välisministeeriumis, aga siis tuli tulema, sest seal teevad karjääri ainult kommunistid ja nende sabarakud. votnii.

lennujaamas tegi sas mulle ettepaneku, et kuna nad on lennuki mõneti üle buukinud, siis kas ma oleks valmis hoopiski finairiga helsinki kaudu sõitma, selle eest 75 eurot peo peale saama ja pealegi veel pool tundi varem kohal ka olema. sain isegi sildi, kuhu oli uhkelt peale kirjutatud, et ma olen "volunteer". kahjuks helsinkisse sõidust siiski asja ei saanud.

kopenhageni laundzhis kohtasin oma eksjuuksurit (eksjuuksuri ameeriklasest abikaasa kohtas sama juhuslikult umbes samal hetkel oma poolas resideeruvat isameest), kes oli sama nunnu kui alati ja rääkis jälle kõik ära, mis südamel. lubas mulle uue juuksuri numbri anda, aga unustas.

h

2007-11-28T16:03:00.000-08:00

küsisime eile kliendi käest, et kas väljend "sõrmejälgi hõivama" (nagu oli läbivalt kirjas arutlusel oleva määruse eelnõu eestikeelses tõlkes) tundub neile normaalne ja kas nad tõesti tahavad, et me päev otsa seda neile kõrva ütleksime. nemad ei saanud üldse aru, et milles probleem. misjärel otsustasime täna lõuna ajal kolleegidega, lingvistide ja keeleuuendajatena, kollektiivselt võtta sõna "hõivama" (mis on ju ilmselgelt üks hoopiski peenem sõna) igal pool "võtma" asemel tarvitusele. või noh, et otsustasime siis selle sõna tarvitusele hõivata. niisiis on sügiseti igal korralikul eesti perel tüütu kohustus maale vanaema juurde kartuleid hõivama minna ja hoogsamatel sünnipäevadel läheb ikka aegajalt viina hõivamiseks.

h

2007-11-26T16:07:00.000-08:00

see eelmise nädala terviseteemaline abrakadabra oli ikka suht imetabane. üks hetk on kõik jumalasta fain ja dändi, jalutad mööda linna, küsid mendist oma kuritegude nimekirja, ootad inimesi tuulistel vanalinna tänavanurkadel jne. järgmine hetk kodus ringi lamaskledes tunned, et kurk on kuidagi kummaline ja paar tundi hiljem (voila!) on 38.5 palavik. elu, põhimõtteliselt, katkes pärast seda ja asusin meeleheitlikult vaikselt lamama, sest eile oli vaja lennata ja too ükskord kui ma hullu nohuga strasbourgist tagasi tulin, olin mittu päeva lauskurt ja kui mingi nuuskamiskorraga kõrvad lõpuks lukust lahti tulid, siis sellise raginaga, et viskas mõneks hetkeks horisondi viltu. ja tõlkimise puhul on tegelikult vajalik kuulda, mida saalis räägitakse. kurioosne on see, et nohu ei ole siiamaani saabunud, kuigi kogu aeg on tunne, et ilmselt siis homme hommikuks. täna, olles hommik otsa kapis põhimõtteliselt monoloogi pidanud, oli küll tunne, et hääl ei tule enam mitte kurgust, vaid kusagilt ninatagusest õõnsusest. aga, its ool guud, sest vabakutselisuse rõõm on see, et kui tööle ei lähe, siis palka ei saa.

pärast tööd murdsin ennast raamatupoodi, kus järjekordselt käivitus liiga pikaks sirvima jäämist takistav füsioloogiline kaitsemehhanism. mul nimelt tuleb raamatupoodides alati hull pissihäda. mistõttu olen näiteks külastanud sapporo raudteejaama kõrval asuva kinokuniya raamatukaubamaja peldikut, viru keskuse rahvaraamatu ja parkimismaja vahel olevat sinise valgusega vastavat asutust ja strasbourgi fnaci keldris olevat ilmselgelt paljunäinud vesiklosetti. waterstone'is kahjuks tualetti ei ole, mistõttu haarasin riiulist otsitava teose ja tulin tulema. väljas oli kõik jälle okei.

h

2007-11-14T14:36:00.000-08:00

meil läks täna ilm külmaks ja fraktsioon lõhki. nädal otsa on igal võimalikul juhul olnud jutuks see mida "romanian romas did in rome", mis, kui paremini ei teaks, arvaks, on tõlkide meeleheaks loodud kalambuur. nüüd siis ütles mussolini lapselaps välja selle, mida ilmselt kõik itaallased arvavad (mille peale, ma kahtlustan, ütlesid rumeenia saadikud välja selle, mida kõik mussolinit oma silmaga näinud inimesed paratamatult arvavad -- midagi seoses täiskasvanud meesterahvastele mõeldud mänguasjadega) ja ITS is no more. mis õnneks muidugi ei tähenda, et need lõputu huumori allikad sealt plenaarisaali eesti kabiini eest kusagile kaoks. ilmselt on lihtsalt suunitud poliitilises spektrumis (ja poolringikujulises saalis) jällegi nurisedes pool sentimeetrit vasakule nihkuma.

h

2007-11-13T08:51:00.000-08:00

olen oma spontaansetes loomavaatlustes jôudnud tallinna kesklinna linnajaos kohatud jäneste ja rebaste juurest rottideni. need olid muidugi igavesed jurakad rotid, siuksed suuremat sorti kodukassi suurused ja ilmselgelt elukoeskkonnana märgust eelistavad, kellede paari ma täna tööle tulles kanali ääres kohtasin, aga no siiski, rotid? selleni siis olemegi jôudnud?

h

2007-11-12T10:56:00.000-08:00

kôige nilbemat tüüpi programm on kindasti selline, mis suunab mind poole neljast viieni alde fraktsiooni ja siis üheksast poole üheteistkümneni imco komisjoni, mis tâhendab seda, et ma pean siin terve ôhtupooliku passima. olukorda eksasbereerib veelgi see kôikehôlmav uni, millega kogu selle ajaperioodi vältel vôidelda tuleb. olen täiesti pretsedenditult juba läbi lugenud terve guardiani, jalutanud paar kilomeetrit maja ühest otsast teise ja arutanud erinevate vastutulevate kolleegidega möödaminnes, kuidas saatus on minu vastu erakordselt ôel, aga mingi erilist hôlpu sellest kôigest olnud ei ole.

mistôttu haarasin puhvetist ühe kokalaidi ja tulin vaatama, mis internetil mulle pakkuda on. ajalehelugemisest oli vähemalt niipalju kasu, et tutvustas mulle lehekülge passiveaggressivenotes.com. sealne link omakorda meenutas, et this american life 'i saab ju ka internetis kuulata. pealkiri ei ole ehk kôige lootustandvam, aga sellest ei tohiks lasta ennast heidutada. tegemist on national public radio saatega, mis igal nädalal vôtab üles mingi teema (näiteks "music lessons" vôi "testosterone" vôi "it's never over") ja räägib siis kolm-neli sellega seotud lugu. mônikord räägivad korrespondendid lugusid omaenda elust, mônikord on leitud keegi igapäevainimene, kes oma loo räägib. hästi lihtne ja inimlik, mônikord naljakas, mônikord môtlemapanev. näitab, et vähemalt see hea külg on ameerikal küll, et seal on kôik vôimalik -- kôigi vôimalike teemade puhul on vôimalik leida inimesi, kellel sellega ühest vôi teisest küljest isiklik kokkupuude on olnud.

h

2007-10-25T23:50:00.000-07:00

ma ei saa aru, mis värk prantslastel selle elektrikitsipunglusega on. eelmine nädalavahetus kui ma brüsselis korraks hotelli vahetasin, oli kohe tuppa astudes näha, et hotelliomanikud on ilmselt mingist teisest kultuuriruumist -- silma hakkas vähemalt kolm elektrikontakti, hiljem paljastus laua alt veel terve rida. tavalisem on see, et asjade mõistlikuks korralduseks peab vähemalt lugemislambi, halvemal juhul ka minibaari või teleka seinast välja tõmbama. sel nädalal strasbourgis oli kogu elamises konkreetselt kokku 1(üks) kasutuskõlblik pistik. mis tähendas, et telefoni laadides pidi arvuti välja tõmbama, juuste föönitamise ajal telefoni laadida ei saanud ja kuna mul on ju nüüd kaks telefoni, siis oli üldse kõik väga logistiliselt keeruline. tõele au andes oli mu hotellituba muidugi ka umbes sama suur kui mu kohver (jätkates aususe lainel -- kohver oli suur. tshekkinni kaal näitas, et 26,9 kilo). telefone laadisin täna hommikul strasbourg-cdgaulle kiirrongis, kus oli kontakte nagu tatart. aga siin selles kohas, mis kujutab ette, et ta on sas-i laundzh (aga tegelikult on pigem selline 71 ja 72 värava vahele ehitatud soojak) pidin jälle kõik seinad ja nurgatagused läbi käima, et arvutisse elektrit saada. lõpuks leidsin kellegi lapsevankrite ja mähkmekottide tagant kolm hästi varjatud pistikut. teised arvutikasutajad on vist alla andnud.

aga vähemalt on charles de gaulle'i laundzh esimene, mille internett minu blogi pornoks ei pea. prantslased, teadagi, on ju sellistes asjades liberaalsemad ka.

h

2007-10-25T03:40:00.000-07:00

mõnikord on nii, et kuulad, mis juttu endal suust välja tuleb ja ei suuda seda uskuda. ega millegipärast ka peatada selle sealt väljumist. pärast on tunne, et peaks keelt liivapaberiga hõõruma või midagi. võimalik muidugi, et tegemist on kutsehaigusega (mistõttu peaks ehk taotlema, et euroopa instutsioonid hädavajaliku ekstensiivse teraapia kinni maksaksid).

sest, täiesti mõistetavatel pôhjustel detailidesse laskumata, siin on mõningaid teemasid, mis on juba igiammu kaigastega surnuks klohmitud ja mis seetõttu peaksid teenitult oma viimast und magama. aga millegipärast sikutatakse laibad iga natukese tagant jälle välja, et neile meelerahustuseks veel paar obadust panna, mis paratamatult lõppeb sellega, et roiskund maitse on suus ja süda natuke paha.

ja kuna see kõik on ammu juba teada, siis peaks vähemalt ise olema niipalju tark ja tubli, et ei hakka esimesel võimalusel antud juhtumite uusi pöördeid ja nüansse jälle teemaks võtma, mistõttu keegi ei saanuks olla rohkem üllatunud kui mina, kuuldes mind ennast seda eile tegemas. kui see ei oleks olukorrale veel absurdsust ja mõttetut draamat lisanud, oleksin ilmselt omaenda jutu peale ka hukkamõistvalt silmi pööritanud. pärast, täiesti oodatult, ei olnud hea olla.

võimalik muidugi, et kuu aega kodutust on röövinud minult adekvaatsuse ja kriitilise mõtlemise, mistõttu ei oska ennast enam sotsiaalsetes situatsioonides korrektselt üleval pidada. elu, kui selline, on üldse kuidagi leebelt teoreetiline viimasel ajal. millisel juhul on hea, et homme, jumala ja prantsuse transpordiametiühingute heast tahtest, siiski koju saab. rong pariisi väljub hommikul kell 5.43, mis on iseenesest niivõrd absurdne kellaaeg, et selle kohta ei oska isegi mingit seisukohta võtta.

h

2007-10-21T12:04:00.000-07:00

pikaleveninud brüsseliasumine selleks korraks läbi. ega ta mööda külgi tegelikult ju maha ei jooksnud. sain teada, et pesumaja zhetooniautomaati ei ole mõtet 20euroseid toppida; et see laiatarbejuust, mis mulle poes kõige paremini istub, kannab nime leerdammer; et päikselisel pühapäevahommikul kohvikust vaadates ei ole brüsselgi täitsa lootusetu koht; et kolm nädalat on võimalik ilma internetita elada, aga vaevu. ja veel seda ja teist.

täna hommikul pakkisin oma majasuuruse kohvri ja tulin strasbourgi. viis tundi rongisõitu läbi kolme riigi tundus päris meeldiva väljavaatena -- head vaated, hea muusika, hea raamat. alustuseks istus minu koha peal keegi neurootiline briti tütarlaps, kes põhjendas seda sellega, et ta absoluutselt ei kannata selg ees sõitmist. ja kui ma olin ennast tema vastu istuma seadnud, siis küsis, et kui rong luksemburgist alates teistpidi sõitma hakkab, kas me siis saaksime jällegi kohad ära vahetada. mis tundus mulle siiski liiga palju mööbeldamist selle väikse asja pärast (kas ma mainisin, et mu kohver oli majasuurune), nii et läksin hoopis ja istusin paar pinki edasi, kus ei olnud reserveeritud kohti.

luksis istus minust üle vahekäigu klassikaline keskealine vene paar. kuna seal näitasid istmete kohal olevad sildid, et need kohad on reserveeritud, siis mulle tundus kahtlane, kas nad seal siiski peaksid istuma. kaasas oli kaks suurt kohvrit, mille kantseldamine täielikult papaahhaga härra asi oli. kui saabus piletikontroll, selgus kohe kaks tõsiasja -- et nad tegelikult siiski ei peaks esimeses klassis istuma ja et nad on praktiliselt umbkeelsed. proua üritas konduktoriga vene keeles rääkida ja härra korrutas lihtsalt nõutult "first class, second class, first class etc.". konduktor suunas nad sealt minema, aga umbes kolme minuti möödudes oli proua tagasi ja hetk hiljem ka härra kohvritega ja õrnalt ähkides. ja sinna nad reisi lõpuni ka jäid. tegid teineteisest mobiiliga pilti ja kui saabus toidukäru, siis vaidlesid pikalt, kas priisata ja võtta purk kokat või piirduda veega. jagasid sõbralikult siiski kokat. üldse oli neid päris lõbus observeerida, kuni ma kogemata venekeelelonkajana vahele jäin. proua üritas mult oma praktiliselt puuduvas inglise keeles küsida, millal strasbourg saabub ja mul lihtsalt ei jätkunud südant. kui kuulsid, et olen eestist, ütlesid, et on just tallinnas käinud ja otshen krassiivõi. ja et luks oli ka kaunis, meenutas neile riiat. ise olid vladivostokist. ja põhimõtselt, geograafiast kui sellisest ei olnud neil ilmselt halli aimugi. sest nad küsisid, et kas ma ka tulen luksemburgist, mina vastu, et ei, brüsselist, nemad sellepeale, et ahhaa, see rong siis pärast läheb veel brüsselisse. mina sellepeale jällegi, et eiei, esimene peatus oli brüssel, rong läheb baselisse. nemad sellepeale, et kuskohas see. mina muidugi ei teadnud, kuidas on vene keeles shveits, proovisin ingliskeeles. nemad sellest said aru, et rootsi (kuidasiganes see vene keeles on) ja see tundus neile jumalasta loogiline variant. lõpuks siiski saime selgeks, kuhu riiki rong suundub. nemad kavatsesid pärast strasbourgi frankfurti edasi minna. juhututvusest oli vähemalt nii palju kasu, et kui härra oli omad kohvrid perroonile punnitanud, tõstis ta minu sajakilose kirstu ka rongist maha.

vastu õhtut õnnestus ka puuprantsuskeelne vestlus maha pidada. sedakorda kohalikus nurgapoes, kus poeonu küsis, et kas ma õpin siin, mispeale mina vastasin, et ei, töötan euroopa parlamendis. ja onu tegi mulle sellepeale maani kummarduse. olen enne ka kuulnud, et euromutrid pidid siin hinnas olema, aga ma ei saa päris hästi aru, miks.

poe kõrval hotelli ukse ees seletas kamp mutte soome keeles. mõnikord lööb see keeltepaabel küll lainena pea kohal kokku. siis juhtubki nii, et kui frankfurti lennujaama metallidetekteerija küsib mu käest saksa keeles, et kas ma tegin taskud tühjaks, vastan ma talle silmagi pilgutamata: "oui."

strasbourgi hotellis on täiesti eeskujulik tasuta internett. maailma lõpp on ilmselt lähedal.

h

2007-10-11T05:34:00.000-07:00

vaikus eetris peamiselt seetôttu, et hotellis ei ole internetti ja nôukogu majas on väga tüütu internetiga harmoneerumine kauemaks kui meili vaatamiseks vajalik. nädalavahetusel, tundub, tuleb siiski väljasôit interneti levialasse.

muidu toob see kuuks ajaks riigist lahkumine esile igasugused asjatoimetuslikud vajadused. eile külastasin näiteks kohalikku selvepesulat. mis on pooleteist aasta jooksul kolmas minu poolt inspekteeritud sellesisiuline asutus brüsselis ja läks edetabeli tippu juba sellega, et hoolimata teatavast keelebarjäärist (nemad pakkusid flaamit ja prantsust millegipärast, eksole) olid instruktsioonid siiski väga selgelt môistetavad. seoses antud operatsiooniga kerkis aga üles paar tehnilisemat laadi küsimust. esiteks, et mitu korda on id kaarti 40°C juures pestav, enne kui ta kasutamiskôlbmatuks muutub? (minu oma sai nüüd teist korda erilise pôhjalikkusega puhtaks küüritud.) ja teiseks, et kas krediitkaarti pesumasinas pesemine vôiks kvalifitseeruda kôrgema kategooria rahapesuks? iseenesest oli muidugi päris nukker sealt trumliaknast vaadata, kuidas plastik seebivee sees ringi käib.

homses graafikus on mul auk, mis mind muidugi môneti ettevaatlikuks teeb, sest niimoodi saab minust valvetôlk ja sellistega saatus tavaliselt ei hellita. on päris mitmeid teemasid, mida niimoodi lambist lihtsalt tôlkima sattuda ei tahaks.

(aga eile istusin päev otsa inglise kabiinis koos oma lemmikuga, kes mingi hetk tuli lagedale paljastusega, et talle meeldib mônikord koosoleku ajal ajaviiteks kuulata selliste kabiinide naistôlkide hääli, mille keeli ta ei oska. et niimoodi tulevad seksikad hääled kôige paremini esile. vot nii juhtub, kui seda tööd liiga kauaks tegema jääd.)

h

2007-10-02T08:59:00.000-07:00

kuna ôueilm ei kannata mingisugust kriitikat, siis tuleb hakkama saada elu pônevaks tegemisega siseruumides. ka on see ôppetund selles, kuidas liigne hea tahe vôib negatiivselt môjuda. kaotasin nimelt eile jakitaskust ära oma mobiiltelefoni (mis ei ole mitte esimene ega teine, vaid kolmas kord antud telefoni kaotada). lühikese, aga täieliku analüüsi tagajärjel jôudsin järeldusele, et parlamenti, tôlkide arvutiruumi, kus lahkudes jakki haarates see ilmselt lihtsalt taskust välja pudenes. 20 minutit hiljem olin arvutiruumis tagasi, aga telefoni sealt tuvastada ei ônnestunud. kôik kôned telefonile jôudsid automaatselt kôneposti, mistôttu lootus selle leidmisele ei olnud suur ja kuna hotellis (mis on seekord väga muljetavaldava arhidektuuriga) internetti siiski ei ole, sattusin ma sellega ka täielikku infosulgu. mistôttu ostsin täna enne tööle tulekut uue telefoni.

ainus loogiline jätk antud loole on muidugi see, et kui ma poolest lôunast parlamenti jôudsin, oli siin juba üldteada fakt, et minu telefon asub planningu kontoris ja mingu ma talle järele. ilmselt oli telefon arvutiruumist leitud ja heatahtlike inimeste poolt kindlasse kohta toimetatud.

lisaks tuleb asjaolu, et liigne agarus on ilmselgesti ogarus välja ka uue telefoni menüüstikust. ilmsesti on ericssoni inseneridel surmigav olnud selle hästi töötava süsteemiga. W580i külge on nad igatahes mitmeid ootamatuid idiootsusi pookinud.

h

2007-09-27T07:26:00.000-07:00

ausaltöeldes on asjaolu, et täna õhtul saab vist ilma söögi- ja joogiasutusteta (sest kõik võimalikud kaaslased on riigist lahkunud) peaaegu sama rõõmustav kui teadmine, et töönädal on selleks korraks läbi. pärast järjekordset liighilist uinumist eile kell 1, oli kõige tipp muidugi see tänahommikune kellakaheksane navette (buss, mis laisemad euroinimesed kesklinnast parlamendi ja euroopa nõukogu juurde viib), suurepärane improvisatsiooniline lavastus sellest, kuidas hommikul kõik halvasti olla saab. esiteks pidi teda lausvihmas kitsal kõnniteeribal koos miljoni teise mutriga ootama (kusjuures miljonil teisel mutril olid kaasas kohustuslikud soliidselt üheülbased ratastel väikekohvrid, sest kohe pärast tänast tööpäeva lõppu toimub ju mutride organiseeritud eksodus riigist). ja siis olime me kõik, rohkem või vähem märjad, seal bussis ja buss liikus hommikustes ummikutes edasi umbes viis meetrit minutis, mis ühestküljest oli ebameeldiv muidugi seetõttu, et tööpäeva algushetk lähenes peadpööritava kiirusega, aga teisestküljest ei mõju selline varahommikune saba ja sarvedeta loksutamine õhtusele veinisõbrale just kõige apetiitsemalt.

kuna kohalejõudes oli etteaste alguseni aega umbes viis minutit, siis tuli loomulikult peaees eurokoridoridesse sukelduda, endal ainult udune aimdus sellest, kuidas rahvapartei koosolekusaali lae all olevasse eesti kabiini saab. mistõttu esiteks muidugi traditsiooniline vale saal (ukse peal hajameelselt hambavahesid puhastav koristajatädi vaatas mind teatava hämmeldusega, kui ma ülehelikiirusel täiesti inimtühja tõlkekompleksi tormasin). põhimõtteliselt, nüüd kui ma totaalselt ja igavikulist äraeksimist enam eriti ei karda (see kehtib pigem muidugi suure maja kohta, sest winston churchilli nimelise hoone puhul olen ma endiselt suht kindel, et selle koridorides on terve trobikond inimesi, kes juba aastaid väljapääsu või vähemalt mõnda tuttavana näivat kohta otsivad), on üsna põnev erinevatesse koridoridesse ja trepikäikudesse ja vaadata, kuhu välja jõuab. pakilisematel hetkedel on see arhidektuuriime siiski veidi frustreeriv.

eilne moodsa klassika teemaline plõksimine ja neimdropping on nüüdseks tekitanud vastupandamatu tahtmise üle kuulata "abbey road" ja "pet sounds". mistõttu sean sammud onu tommi juurde ja vaatan, kas seal müüakse mulle mõni teises nooruses heliplaat.

h

2007-09-26T02:20:00.000-07:00

môned plenaarisessioonid lihtsalt lähevad nii, et magad hommikul kaua, siis ronid parlamenti, loed meili, teed vahepeal natuke tööd, lähed koduteel toidupoest läbi, ostad mingit môttetut snäkki, teadmisega, et pärast ôhtul tuleb nagunii sööma minna kusagile, viskud hotellitoas voodisse, hakkad raamatut lugema, siis mingi hetk saad aru, et ei viitsigi enam välja minna. hommikul vaatad uimase olekuga natuke telekast cnni, pärast jälle tööle, koju raamatut lugema vôi ehk arvutist mingi film ja üldse on kôvasti aega elu üle järele môtlemiseks. pärast môtled, et näed, ja neid ja neid inimesi seekord ei näinudki.

seekordne ei ole ilmselgelt selline plenaarisession. mis ongi okei, sest voodi on kuidagi ebasobiv ja öösiti magada ma nagunii eriti ei saa.

h

2007-09-25T01:23:00.000-07:00

ma tean, et pärast kahte nädalat vaikust on eriti lame siia lihtsalt mingi video panna ja peale selle tuleb mul igal ôhtul pähe erinevaid tiraade, millega siin esineda, aga, parafraseerides ühte tuntud rongiônnetust, it's france, bitch, mistôttu ei ole ma niivôrd privilegeeritud, et igal suvalisel hetkel internetiseeruda. niisiis, euroopa parlamendi katakombidest teile minupoolt see. erilise pühendusega hellele.

h

2007-09-05T05:17:00.000-07:00

tänahommikuse pärlina läheb igatahes kirja volinik frattini poolt mainitud konverents: "the role of education in schools". vôib-olla frattini seda muidugi päris nii ei asetanud, sest tema rääkis itaalia keeles ja minuni jôudis jutt läbi inglise kabiini tädi, kellel oli defekt nagu michael palini isevalitsejal "life of briani" filmis -- terrorismivastase vôitluse teemalisel arutelul näiteks kuulsime korduvalt "awabsitest".

2007-09-04T09:22:00.000-07:00

muidu mul pole eriti miskit strasbourgis tagasi olemise vastu - linn on kena, tööd on vähe, ilm vôiks inimsôbralikum olla, aga ikka parem kui eestis. ainult see prantslaste sügavalt klienti marginaliseeriv teenindusmaneer ajab vahel ikka täiesti marru. no ei meeldi mulle see, kui hommikul kell pool kümme, ilma mingi hoiatuseta, mingi tädi mingi potsikuga tuppa sajab. teoreetiliselt saan ma sellest tuppa sisse murdmise vajadusest aru, aga no pool kümme? prantslasena môtles antud tâdi kindlasti ainult sellele, et tal on vaja praegu potsikuga tuppa siseneda, asjaolu, et seal toas vôib parasjagu tukastada selle vôimaluse eest suhteliselt viisaka hulga pappi välja käinud klient oli täiesti teisejärguline. kui selline vôimalus talle üldse pähe turagtas. minu mossitav meelelaad sai ainult hoogu juurde kui hiljem vôileivapoes tütarlaps mulle autoritaarselt teatas, et meil on siin kaks kassat ja minu taga seisnud inimest teenindama asus. sellesmôttes on muidugi täiesti môistetav, et kristel igal strasbourgi sôitmise pühapäeval frankfurtis bussi istudes kôigil neid viimaseid tsiviliseeritud kohas veedetavaid tunde täiel rinnal nautida soovitab -- sest kohe varsti on saksa-prantsuse piir ja seal taga enam midagi head oodata ei ole.

h

2007-09-01T15:17:00.000-07:00

eriti vinge oleks muidugi olnud, kui me oleks oma väljamõeldud teglaskujudest suutnud ka kinni pidada, aga pärisgolfisoomlaste juuresolekul lõime siiski araks. aidanud oleks muidugi ka see, kui me oleksime asja enne veidi paremini fikseerinud. lõpuks niitvälja golfiklubist lahkudes saime dialoogi vähemalt niipalju paika, et me ei pea ise soomlased olema, soomlased võivad olla lihtsalt meie abikaasad timo ja pekka (ja me ei pea ka ise golfibuffid olema, vaid abikaasad võivad olla, me saame samal ajal lastega ratsutamas käia). ja soomest olemine sai aktuaalseks üldsegi sellepärast, et rõudtripp sai ette võetud kadri soome numbrimärgiga autoga.

a muidu läks sellesmõttes hästi, et üritus oli meeldivalt spontaanne; et kuigi viadukti alt jäi pärnu maanteele keeramata, siis sai sinna ka üle rahumäe ja nõmme; et laagri bensukast sai nii "naistelehte" kui ajakirja "naised" (see, kus oli tanel padar kaane peal täitis oma eesmärki ikka paremini, sest inga raitari südamlik lugu tublist naisest maire aunastest oli antud ettevõtmise jaoks siiski veidi liig); et keilas siiski leidus üks kohvik. sellesmõttes läks muidugi kehvasti, et söögiasutuses "hole in one" unustasin jälle öelda, et tilli pealt võivad kokku hoida, mistõttu sain esimesed hetked oma kanaprae seltsis veeta kahvliga kraapeliigutusi tehes. määrasin kadri oma tilliga võitlemise eriesindajaks (või õigemini pole tegemist niivõrd võitlusega kuivõrd ameeriklaste poolt külma sõja ajal ära proovitud ohjeldamispoliitikaga, vt.trumani doktriin), kes mulle meelde tuletaks, et söögikohtadel on kombeks tilliga lahkesti ümber käia.

h

2007-08-26T04:25:00.000-07:00

tarvitseb vaid hetkeks telekas sisse lülitada kui säärits juba teatab, et poolfinaaljooksu võitis keenlanna ja mulle meenub kui valus saab olema, kui soome esimesest septembrist analoogkanalid välja lülitab.

h

2007-08-25T14:36:00.000-07:00

ma arvan, et see tokyo kuumus on nüüd igavesti minu sees ja tuleb minuga igale poole kaasa. sest ikka on kogu aeg nii palav, toas ja õues ja tööl ja puhkehetkel. ma arvan, seesama kuumus on vastutav ka selle välgu ja paugu eest, mis üleeile öösel siin toimus, sest kusagil peab ta ju realiseeritud saama. aga ilmselt on see ka põhjus, miks ei saa enam üldse rahulikult olla, miks on kogu aeg tunne, et peaks minema ja tegema ja nägema ja muidugi kogema, mis kogu aeg meelde tuletab, et maailm on tegelikult suur ja teistsugune ja on nii palju asju, mida ei tea ja ei saagi teadma, kui ise selle teadmise järele ei lähe.

ja loomulikult on see kuumus see, mis ei lase normaalselt magada, mis hommikuti täiesti obsöönsetel kellaaegadel üles äratab. siiamaani oli see enamvähem okei, sest nädalalõpus pidi ju kohe tööle minema (sellest hoolimata sain paar hommikut oma varajase ärkvelolekuga ema ehmatada), aga nädalavahetusel tahaks siiski magada. täna õnnestus juba vähe paremini, aga kui ema kell 10 hommikul köögiaknast sisse vaadates mind taburetil kõõlumas ja pannkooke söömas nägi, hakkas ta siiski äärmiselt dramaatiliselt maigutama.

2007-08-21T10:16:00.000-07:00

no põhimõtteliselt, nüüd on siis täiesti selge, et ümbermaailmalendudel ei ole äriklass mingi luksus, vaid ainuke inimlik variant. kõike seda tööandja poolt võimaldatud isiklikku ruumi aitas muidugi paremini hinnata asjaolu, et hommikul lennujaama poole pürgides oli ilm tokyos muidugi täpselt selline nagu ta oli ja kott oli ikka täiesti kosmiliselt raske, sest kolme nädala jooksul annab väljamaal ikka arutu hulga asju kokku osta. ja see ka, et onu taanlasest reisisaatja nägi välja nagu billy campbell ja oli piisavalt joviaalne, et panna tütarlast unustama, et ta on higine ja kolmenädalase unevõlaga koll.

kodust sai minema hakatud muidugi teatava varuga ja kuni tokyo jaamas narita expressi peale saamiseni kulges kõik ka suht õlitatult (kui muidugi välja arvata see, et iga kord kui seljakotti selga vinnasin, oleksin peaaegu teinud julia robertsit jooksva pruudi filmis ja gravitatsiooni mõjul lihtsalt sirgelt sellili käinud). lennuk pidi minema 11.40, rong pidi lennujaama jõudma 9.58 ja kõik oli üsna peachy kuni too rauakolakas kell 9.20 mingi raudteeliinide välja ääres lihtsalt seisma jäi, nii et mina oma aknast näiteks kaks meetrit eemal oleva kortermaja rõdul kuivavaid hellokittyga käterätikuid imetleda sain. 40 minutit. ingliskeelset inffi null, kuni lõpuks ilmus ukse kohale tabloole ainult teade, et "the train has made an emergency stop because of an accident at funabashi", mis ei sisaldanud siiski olulist informatsiooni selle kohta, milliseid panuseid võiks teha lennukist maha jäämisele. kõik vagunis olevad jaapani bisnismenid olid täiesti vihaleajavalt rahulikud kogu selle tsirkuse jooksul. kui mina juba suht resigneerunud que sera sera positsiooni olin võtnud, hakkas masin ilma pikemate seletusteta jälle liikuma ja jõudis kell 10.40 naritasse (igast uksest paiskus välja ärritunud kaukaasia rassi esindajaid, kes üritasid oma vanaema kummuti suuruste ratastega kohvritega teineteist jalust joosta), misjärel mina joonelt valesse departure lounge'i põrutasin ja sealt juba jällegi pisut paanilisena õigesse läbi murdsin. kogu selle rabelemise ja emotsioonidevikerkaare peale oli muidugi täiesti loomulik, et lend oli kaks tundi edasi lükatud.

nüüd on küll saabunud see hetk, kui motoorne rahutus ja letargia mind korraga tabanud on ja tahaksjubatahaksjuba... kopenhagenist tallinnasse tunni aja pärast.

2007-08-19T05:32:00.000-07:00

ma arvan, sapporo (ca 9h rongis) on mu lemmiklinn siin. kui aus olla, siis ma muidugi ei ole sapporot väga palju näinud. rohkem siiski kui näiteks osakat, asahikawat, hiroshimat ja aomorit, mis on samuti linnad, mida me külastasime. saatuse tahtel tutvusime neljapäeva õhtul kogu sapporo trammiliiklusega, tehes ainsamal trammiliinil ära terve ringi. esialgne kavatsus oli küll minna hoopiski köisraudteel (mis on tegelikult hoopis köistee, sest ei pidavat olema rauda ega rongi, ütles toimetaja) maalilist linnavaadet tunnistama, aga juba ajaloost on teada, et head kavatsused tihti nendeks jäävadki.

hommikuks olime unises wakkanais (+7,5h), kus asub jaapani põhjapoolsuselt teine tipp ja kus tänavasildid on lisaks jaapani keelele ära toodud ka vene keeles. kohaliku poe müüja küll vältis osavalt vastamist küsimusele, miks see niimoodi on, aga pärast rongijaamas tagasisõidurongi oodates küsis küll üks ülikonnastatud onu mult kõigepealt, et kas russkii ja minu pearaputuse peale, et kas siis järsku amerikanskii ("estonia" puhul piisab täpsustavaks selgituseks tavaliselt, et see on see koht, kus baruto pärit on).

misjärel pärastlõunaks asahikawasse (+4,5h, aga seda põhimõtteliselt trammiga), kus tegime erilise pingutuse, et näha ainude muuseumi, mis osutus suvaliseks saraks kellegi tagahoovis (loomulikult 500 jeeni) ja siis edasi bieisse (+1,5h), kus külapoemees meid jooksvalt oma sõbra veel avamata hotelli suunas ja hommikul avastasime ennast keset kohaliku põllumajanduskooperatiivi laupäevast laata/noore põllumehe valimist.

pärast kiiret kõrvalepõiget kuumaveeallikasse tagasi asahikawasse, sealt sapporosse (+1,5h), kus paar tundi sai aega parajaks teha kohalikus raamatukaubamajas ja sellest ülejääva aja elektroonikapoe jalamassaažimasinates (kui see kolmandat korda väga otsusekindlalt mu sääremarjadesse haakus, samal ajal mind hellalt talla alt pigistades, nõustusin alariga, et antud masin pakub elu edetabelites tugevat konkurentsi harmoonilisele lähisuhtele). misjärel sapporo lemmikustaatus ainult kindlustus.

kukkumine tuli muidugi kõrgelt, sest kell 10 õhtul istusime aomori rongi peale ja veetsime peaaegu 8 ülevat tundi koledate, haisvate inimeste vagunis, kus selja taga olid aevastavad hiinlased ja jalgadel polnud üldse ruumi. kell 6 aomoris ühest trepist üles, teisest alla ja uude rongi ja siis tunni aja pärast jälle vahetus ja siis veel ainult neli tundi rongis ja umbes täpselt kolm päeva pärast kodusest tokyost lahkumist olimegi täna hommikul tagasi. (lihtne arvutustehe näitab, et rongis sai sai veedetud täpselt pool ajast, 36 tundi).

a ilm, kui te juba küsisite, oli jumalasta normaalne, vahepeal sai isegi pulloveri selga sikutada. tokyos samal ajal olla seitse inimest kuumarabanduse kätte surnud.

h

2007-08-15T02:40:00.000-07:00

täna saab 62 aastat sellest päevast, kui jaapan teises maailmasõjas alla andis. selle puhul on ilm lükanud sisse veel ühe, varem täiesti tundmatu käigu. ja noh, kui meie oma maikades ja plätudes veel kuidagi vastu peame (kuigi, ausalt, surm oli täna ikka paar korda silme ees), siis kuidas see raskelt relvastatud märulipolitsei vastu pidas, on täiesti müstika.

käisime hommikul yasukuni pühamus. see on pühendatud kõigile jaapani eest hukkunutele, mis iseenesest, eksole, on üsna kaunis viis neid inimesi meeles pidada. kahjuks on sinna aga maetud ka 12 inimest, kes pärast teist maailmasõda, vist postuumselt, inimsusevastaste kuritegude eest süüdi mõisteti. mistõttu iga aasta 15.augustil muutub kogu see paik eriti vastuoluliseks. sest oma minevikutaaga ja identiteediga on jaapanlased sama hädas kui sakslased.

märulipolitsei oli juba metroojaamas strateegiliselt paigutunud. tavalised korravalvurid juhatasid rahvahulki korrapärastes ridades jaamast välja ja sisse. kohe trepimademelt algas lendlehejaotajate spaleer, kusjuures vaheldumisi olid paigutunud need, kes arvasid, et jaapan ei peaks oma ajalugu enam häbenema ja need, kes arvasid, et jaapan peaks jätkuvat alandlikkust üles näitama ja hoiduma kõigest sellisest, mis näiks õigustavat või välja vabandavat teise maailmasõja aegset tegevust (nagu seda näiteks võiks olla peaministri visiit pühamusse -- tegu, millega toonane peaminister yunichiro koizumi eelmisel aastal hakkama sai, põhjustades sellega põhimõtteliselt kogu ida-aasias diplomaatilise intsidendi. koizumi, muide, olla seal olnud ka täna hommikul, aga nüüd mitte enam peaministrina).

pühamule lähenedes oli veel näha märulipolitseinike grupeeringuid, keegi röökis midagi vihaselt ruuporisse ja järsku oli meie selja taga kuulda marssimist. ümber pöörates selgus, et marssijateks on rühm mustas militaristlikus rõivastuses mehi, kes lehvitasid nii praegust kui vana jaapani lippu. läbi rahvahulkade teed pühamule lähemale rajades võis näha veel kuut või seitset erinevat tüüpi paramilitaristlikku vormirõivast, keegi laulis kusagil vanu jaapani sõdurilaule jne. kõike seda saatis tappev palavus, mis meie seltskonnaga igatahes üksnull tegi (jim näiteks kurtis midagi selle kohta, kuidas ta prillid näole veel rohkem kuumust peegeldavad), nii et põgenesime tagasi jahedasse rongi.

ilmselt on mingi ajani okei kanaliseerida kogu oma energia majandusarengusse ja tehnoloogilistesse uuendustesse ja see, mis sealt veel üle jääb karaokesse ja religiooni, aga selline rahvuslik surutis ja 50-aastane guilt trip on nagu tiksuv aegreleega pomm (kuidagi tore oli vaadata, kuidas sakslased eelmine suvi oma jalkameeskonna näol enda rahvuslikule uhkusele lõpuks suht eluterve väljundi leidsid). täna yasukunis küll kõik mulksus ja mulises. loomulikult ei saa keegi inimestelt mäletusi ära võtta. aga ilmselt selles ongi probleem.

h

2007-08-14T09:00:00.000-07:00

meil siin magamisruumiga praegu väga priisata ei ole. näiteks oli täna esimene öö kui lauri ei virutanud mulle kätega vastu jalgu. ta küll ise õhtul väga muretses sellepärast ja tahtis oma tühja kohvrit minu jalgade ja oma käte vahele barjääriks tuua, aga kui ma juhtisin tema tähelepanu võimalusele, et ta sellisel juhul mulle hoopiski kohvri jalgade peale kukutab, loobus sellest plaanist.

see on tegelikult üsna maaliline, kuidas kogu magamisala on puslena voodikohti täis laotud. homme läheb osa inimesi ära, mistõttu ülakorrusel saab vabaks terve tuba, aga me vist keegi ei lähe sinna, sest kesse viitsib. (kunagi kui ma kirjeldasin pepleri tänava alumiste naabrite käitumist 8.märtsil -- läbi vannitoa õhukeste seinte kostus naispoole röögatus: "täna on naistepäev, raisk, keri minema!" -- kutsus keegi seda peene ingliskeelse sõnaga codependency.)

h

2007-08-13T00:58:00.000-07:00

kuna ei ilm ega graafik ei kavatse mingeid järeleandmisi teha, siis olen endiselt see mats, kes igal pool avalikus kohas nina nuuskab. pikas perspektiivis pole sellest ilmselt eriti midagi, sest kõik on nii uus ja avardav, et hiljem kõigele sellele tagasi mõeldes ei tule asjaolu, et ma haige olin kindlasti enam meeldegi. jooksvalt on see pidev taskurätimajandus muidugi väga tüütu.

neljapäevast eile õhtuni olime lõunasuunalisel väljasõidul, jõudes lõpuks peaaegu tuhande kilomeetri kaugusele tokyost. kahest lageda taeva all veedetud ööst oli kõige lemmikum muidugi see hetk, kui teisel hommikul kell 7 virgusime öösel spontaanselt keset kyoto linna ühte parki moodustatud külakuhjast ja avastasime kahekümepealise pundi koolilapsi juba kannatamatult ootamas, et nad oma kehalise kasvatuse tundi alustada saaksid, sest pahaaimamatult olime maabunud nende staadionil. kuigi edetabelis ei jää väga palju all ka miyajima saarel oma pagasi füüsiline kindlustamine potentsiaalselt une pealt atakeerivate pesukarude (kassi ja rebase ristsugutist meenutav loom, väidetavalt see, aga kohalikud eksemplarid olid tunduvalt nässimad) ja karjadena mööda tänavaid jalutavate metskitsede eest. (lauri sundis meid kõiki sõlmima ka pakti, et kui öösel keegi karjub appi, sest pesukaru teda ründab, siis peavad kõik teised ka ärkama ja pesukaruga võitlusse asuma.) jaapanlased suhtuvad õnneks igasugustesse veidrustesse leebe tolerantsiga ja ei lasknud ennast meist eriti häirida. mida teie oleksite näiteks arvanud, leides hommikuvalguses 9 jaapanlast tornide väljakult hambad laiali magamast? (võrdlust rikub muidugi see, et kui 9 jaapanlast oleks tallinna kesklinnas uinunud, siis oleksid nad päikesetõusuks ilmselt trussikute väel ja torkehaavadega).

eile õhtuks (kui mõnedel oli juba otsa lõppenud ka kohalikust 24h r-kioskist juurde ostetud puhas pesu) jõudsime kõik väiksemate grupeeringutena tokyosse tagasi. ma arvan, et igasugustest templitest ja pühakodadest mulle nüüd mõneks ajaks piisab. hiroshima külastamine, mõtlik, külmavärinaid tekitav pilk lähiajaloole (ka allkiri tuumarelva kaotamise heaks) andis kuidagi palju rohkem.

h

2007-08-08T08:27:00.000-07:00

mitte küll päris kopsupõletik, aga praegu on ikkagi nii, et teised lapsed on karaokes ja mina lamasklen nohisedes kodus. vähemalt on lõppenud see meelemõistusega riskimine ja konditsioneeri arvelt koonerdamine, eriti arvestades, et nüüdseks on kogu põrandapind inimestega ühtlaselt kaetud.

aga eesti väiksus käib vist pool kaasas. sest iseenesest on juba see juhus, et vanim minu kolmest tädipojast on juba juuni lõpust saadik tokyos. aga see, et ta üleeile õhtul mulle siin tänaval vastu jalutas, on tegelikult siiski üsna ületamatu. tegemist on siiski linnaga, kus wikipedia andmetel elab 12 ja pool miljonit inimest.

eile, kuigi tervis oli juba üsna otsakorral, tegin vapralt kaasa väljasõidu tokyost 140 kilomeetrit põhja nikkosse, kus lubati meile näidata vingeid pühamuid ja jugasid ja metsikuid ahve. nikko osutus üsnagi turistilõksuks ja kus pealegi suleti kõik asjad umbes kell 4 ja ahve ei olnud ühtegi. mistõttu suurimaks elamuseks osutuski sõit mäkke joa juurde. mägi oli ikka väga võimas. ja kui me olime lonely planeti soovitust kuulda võttes üks peatus enne tippujõudmist bussist maha tulnud, et köisraudteega üles sõita ja selgus, et see lõpetas töö tund aega varem ja siis ka veel vihma sadama hakkas (ikka sellist, et ühest tilgast oleks teeklaasi täis saanud), siis ütles kohalik toiduputka müüja, et ma viskan teid hoopiski oma ferrariga üles ära. ja ladus kõik kolm oma hipivolksu.

h

2007-08-05T22:21:00.000-07:00

palavus ja tsikaadid. otsustasin tagumikuhaudumise vastu võidelda, ostes endale eile gapist meeste shortsid, lootuses et ehk need saavad piisavalt kotjad õhuvoolude soovitatavaks läbipääsuks (viimati avanes võimalus külastada gappi täpselt kümme aastat tagasi usas, nii et omamoodi pidulik sündmus). jalga ei proovind, sest ma poleks sellist tegevust kuidagi kohalikele umbkeelsetele puhvsoengu ja kitsaste teksadega müüjapoistele seletada suutnud. said head.

eile käisime ilma trotsides näiteks meiji pühamus, mis on shinto religiooni asutus. suurte väravate vahelt sisse astudes hoiatas kadri mind, et lävepaku peale ei tasu astuda, sest siis jääb hing sinna taha kinni või midagi. pühamust lahkudes möödusime keskealisest ameerika naisturistist, kes seisis kindlalt mõlema jalaga pakul ja imetles vaadet.

aga shinto näitab igatahes polüteismi eeliseid monoteismi ees, sest kuna erinevad jumalused on spetsialiseerunud erinevate küsimuste lahendamisele, siis ei ole ükski palve liiga triviaalne. võid näiteks paluda maailmarahu ja igavest õnne, aga ka näiteks, et:

h

2007-08-04T10:57:00.000-07:00

põhimõtteliselt on tõesti nii palav, et täna haudus tagumik teksapükstes lootusetult ära. iga kord kui mõnest konditsioneeritud ruumist välja astuda, ründab kuumus nagu pahvakuga. nii et ilmselt, teretulemast kopsupõletik, astu edasi, istu lauda, tunne ennast nagu kodus. ja eskalaatori peal seisan ka kogu aeg valel pool (mis tuleneb otseselt sellest, kuidas samuraid mõõka kandsid) ja saan kadri käest sellepärast kogu aeg õiendada. ja siiani pole suutnud leida seda pistikuotsa, mis arvuti euroopa juhtmest jaapani oma teeks, mistõttu trükin siin laenatud ajast. ja olen ka veel lootusetult jetlagged.

aga muidu on kõige vingem. ütleks lausa, et tshill, aga siukse palavusega tundub see veidi kohatu. päeval jalutasime shinjuku juures suures pargis, elu püsis sees ainult tänu ühtlaste intervallidega asetsevatele joogiautomaatidele ja tänaval jaotatavatele reklaamlehvikutele. alustasin ka oma eilehommikul lennujaamast hangitud jaapani mobiili pimpimist. kadri on mu üle uhke.

õhtul üürgasime kaks tundi shibuyas karaokes laulda (mulle oli eriti südamelähedane kylie ja jasoni igihaljas duett 'especially for you', mille me entega väga professionaalselt ja kirgliselt ette kandsime). pärast igat laulu näitas telekaekraan, mitu kalorit laulu esitamisega kulutati. tükk aega oli favoriit kadri valitud instrumentaal-vokaalansambel queeni pala ühendkooridele, "bohemian rhapsody", mis vabastas meid 7.8 kilokalorist, aga lõpuks tegi aerosmithi 'i don't want to miss a thing' sellele siiski pika puuga ära, tulemuseks 9.9kcal.

öösel tulime kadriga taksoga koju kichijojisse, rikkurid nagu me oleme, ja mina sain praktiseerida oma prantsuse keelekeskkonnas omandatud kogemust aru saada keelest, mida ma üldse ei oska, sest kadri ja taksojuht vestlesid elavalt barutost, sellest, kas eesti on musta mere ääres, miks roppongi ei ole äge koht jne.

a sellega, ma arvan, võiks täitsa ära harjuda, et iga päev sööd ennast silmini sushit täis ja maksad selle eest näiteks 60 krooni. (või et kui tuleb öösel kell 3 teksaemergency, siis on selle jaoks ettenägelikult olemas 24h teksapoed...)

h

2007-08-03T11:02:00.000-07:00

esimene, aga seejuures hämmastavalt selge märk sellest, et ei ole mõtet jakki kaasa võtta kohta, kus kuu keskmine temperatuur on 31 kraadi tuli siis kui ma eelpoolmainitud jaki kopenhageni lennujaama laundzhi põrandale unustasin. või noh, laundzhi, sest kui ta poleks tooli taga põrandal olnud, siis ma oleks ilmselt teda siiski lahkudes märganud. aga ma siiski avastasin selle enne ümbermaailmareisile asumist. sellesmõttes läks paremini kui sellel jaapani tüdrukul, kes narita expressis mu kõrval istus ja pärast shinjuku jaamas mind abivalmilt valelt rongilt maha tõmbas ja õige peale juhatas. tema avastas juba keset tokyot olles, et on lennujaamalindilt vale kohvri kaasa võtnud.

h

2007-07-31T18:33:00.000-07:00

ilmselt on püha viha sama hea põhjus kui iga teine pikaleveninud vaikuse lõpetamiseks. pärast nii pikka pausi vaevalt, et keegi seda siin enam loebki, aga kuna tagantjärele plõksimine on ikka see kõige parem plõksimine (ja ilmselgelt plõksimise kõige levinum vorm), siis võib-olla hakkab pärast intsidendikirjeldust parem. või midagi.

kuna nägin, kuidas buss kümme enne kuute mul nina eest ära sõitis ja väljas oli meeldiv novembriilm, otsustasin narva maanteele sõitmiseks tellida takso. sularaha oli vähe, niisiis helistasin tulikasse, kust rõõmsalt teatati, et takso tuleb kümne minuti jooksul. viisteist minutit hiljem nägin läbi tiheneva vihma, kuidas takso mööda veerenni tänavat linna poolt läheneb. minuni jõudes jäi lihtsalt keset teed seisma, vaevumata ümber keerama, et ma saaksin sisse istuda. hüppasin lompidest üle, ronisin taksosse, ütlesin, et tahan narva maantee algusesse. takso pani tuurid sisse ja kihutas järvevanasse. mõtlesin et okei, läheb tartu maantee kaudu, mis on küll veidi pikem tee kui veerennit mööda, aga andestame talle selle. tüüp aga pani enesekindlalt mööda järvevanat pärnu maanteele, kus me loomulikult kohe mitmesse väiksemasse ummikusse sattusime. magdaleena juures oli arve juba suurem kui otse minnes kokku oleks olnud ja põhimõtselt olin kodust ainult kilomeetri kaugusele jõudnud. katus hakkas mul sõitma siis, kui tüüp pärnu maanteelt liivalaiasse pööras, misjärel konstateerisin, et oleme teinud viiekilomeetrise täiesti ebavajaliku ringi ja jõudnud välja täpselt samasse kohta, kuhu otse tulles kilomeetriga oleks saanud. millise asjaolu ma tüübile, kelle nimi (ja ma ka ei usuks, et siuke võimalik on, kui ma poleks seda oma silmaga näinud) oli stenli graaf, välja tõin. stenlil silm ka ei pilkund kui teatas mulle, et veerenni tänav on kinni ja sealt läbi ei saa.

kuna ma olen kahe kuu jooksul juba vähemalt kümmet taksojuhti informeerinud asjaolust, et ühistranspordile on veerenni tänav täiesti lahti, siis oleks ma teda küll vähe juhmiks pidanud, kui ta oleks teatanud, et ta ei teadnud, et tema sealt läbi sõita saab, aga ilmselt siiski andestanud. stenli aga ütles enesekindlalt, et takso pole ühistransport. siinkohal peaks vist mainima, et taksojuhisertifikaadi kõrvale oli tal armatuuril kinnitatud veel teine kaart, millel seisis, et stenli graaf, jurist, liiklusküsimustes. hoolimata tema suurest ekspertiisist antud vallas, meenutasin talle siiski asjaolu, et kui taksol on klient peal, siis liikluseeskirja järgi (paragrahv 2, lõige 57, kui olla täpne) on tegemist ühistranspordiga. tema vastu, et hoopiski mitte ja teised taksojuhid on seal juba trahvi saanud ja mõistku ma nüüd ikka, et ta ei taha oma loaga riskida jne. üritasin temaga veel natuke vaielda antud teemal, aga põhimõtteliselt oli nagu räägiks seinaga. mistõttu muutsin taktikat ja küsisin, et aga kust tema siis tuli, kui ta linna poolt mind peale võtma sõitis. selle peale stenli mökitas natuke ja teatas, et ta ei tulnud, ta oli seal. ma küsin, et kus seal. tema, et seal, noh. siis lõpuks mõtles välja, et ta oli viadukti hulgilaos. mis on saja meetri kaugusel minu kodust. kust ta tuli mind peale võtma üle veerand tunni. millele ma tema tähelepanu enam juhtima ei hakanud, sest see tundus juba täiesti mõttetu. ilmselgelt oli tegemist vankumatu jobuidioodiga.

ilmselt oleks ma sellepeale pidanud antud sõidukist pikemata lahkuma, aga meie vestlus oli mind niivõrd kurnanud, et otsustasin kohale jõudes talt lihtsalt arve võtta ja siis viitsimisel lasta tulika taksol mulle selgitada, kuidas annab veerenni tänavalt narva maanteele 130 krooni eest sõita.

stenli graafi nime guugeldades selgus, et tegemist on endise liiklusuurijaga. või võib-olla ka praegusega, kes muuhulgas on ka taksojuht ja jurist, liiklusküsimustes. ma igatahes polnud väga kaugel sellest, et lahkudes talle möödaminnes vihmavarjuga äsada. vägivald, muidugi, pole lahendus.

h

2007-07-12T03:37:00.000-07:00

oleme otsaga jôudnud nauvo saarele turu saarestiku lôunaosas. tee on siiani olnud mägine ja pilvine. täna hommikul ilmus ootamatult lagedale päike, kuna matka pole veel alustanud, siis mägede kohta ei oska öelda. kôrged kivised saared pakuvad igatahes meeliülendavat vaatepilti, kôrgustest üles ja alla vehkimine nii meeliülendav ei ole.

üleeile ôhtuks jôudsime naantalisse, eile naantalist rymänttylä kaudu hankasse, kus sadamas kalju otsas telkisime (nii kui telgi püsti saime, kukkus vihma kallama), hommikul sealt pähklikoorepraamiga tunniajase reisi järel nauvosse. ôhtuks üritame jôuda houtskärisse kaks saart edasi, et siis ülehomme juba ahvenamaale, brändösse pôrutada.

a pôhimôtteliselt soovitaks siiakanti tulla jahiga. sama maaliline, aga vähem mägesid.

h

2007-07-06T05:04:00.000-07:00

terve eilse hommikupooliku käsitlesime ôhust pihustamist. mis tundub ikka üks värdjas väljend juba esimesel pealevaatamisel, eksole, aga proovige öelda seda umbes sada korda ja vaadake, mida temast siis arvate. ei pea isegi järjest ütlema, vahele vôite pikkida selliseid sônu nagu 'artikkel', 'direktiiv', 'pädev asutus', 'proportsionaalsus', 'kaasotsustusmenetlus' jne. pôhimôtteliselt sai selle ôhust pihustamisega nalja veel terve päeva, sest seejärel tundus see sobiv lahendus ka igasugustele isikliku elu probleemidele.

schumani metroojaama trepi juures on ônneks tagasi see onu, kes sellel kandle ja ksülofoni hübriidi meenutaval pillil kreeka viise mängib. ei teadnudki teda taga igatseda kuni üks hommik oli seal mingi teine onu, kes tegi miskit klarnetiga. ei jäänud sinna küll kauaks passima, aga minu sealviibitud aja jooksul tema poolt valla päästetud helidest ma küll mingit viisi kokku panna ei suutnud.

a mul nüüd selleks suveks töötamisega kôik (kuigi kôiksugused institutsioonid on mind ülejärgmiseks nädalaks brüsselisse üritanud moosida). augusti lôpus vaatame seda asja uuesti. esmaspäevast ilmselt juba edela-soome saared ja omaenda vana hea kaherattalisega harmoneerumine.

h

2007-07-04T15:56:00.000-07:00

brüsseli suveilm on küll allpool igasugust arvestust. eriti võrreldes sellega, mis eestis praegu väidetavalt tooni annab. lõuna ajal tuli söökla akna taga vihma põhimõtteliselt sellise valge seinana ja kell neli oli väljas igatahes rusuvalt hämar.

koosolek oli ka täna selline, mis kerge vaevaga katuse sõitma võttis. töögrupp iseenesest oli nunnu, siuke, kus kõik kõigi poole eesnime pidi pöörduvad, nii et minulgi on meeles, et kreeka delegaadi nimi on odysseias ja tal on kalduvus kergesti ärrituda ja siis segast panna ja siis pärast kui keegi ei ole tema jutust aru saanud, siis tõlget süüdistada ja oma jutt sama hoogsalt inglise keeles uuesti maha pidada, misjärel teised talle ütlevad, et jah, odysseias, täpselt sama asi tuli meile eelmine kord ka läbi tõlke. täna oli vahva kuulata, kuidas inglise kapi tädi ka ärritus teda tõlkides ja volüümi ja särtsu lisas.

aga üldiselt on meil nüüd alanud portugali eesistumine ja ma ei tea, kuidas sel poolaastal keegi üldse midagi nõukogu töögruppides aru saama hakkab. eile näiteks oli inglise kabiinis üks väga rase tädi, kes tegi portugali keelest ja teistes suurtes kabiinides, prantsuse ja saksa omas, polnud ühtegi. mistõttu see tädi ei saanud mahti isegi pissile minna. aga ta tegi vähemalt korralikult, üldine praktika näitab, et isegi need inglise tõlgid, kellel portugali keel on, seda ikka eriti ei oska.

küsisin eile ühe sloveenia tõlgi käest, et kuidas järgmine poolaasta. et kas sloveenia eesistujad hakkavad inglise keeles rääkima (nagu paljud soomlased seda tegid) või on vaesed sloveenia tõlgid nende eesistumise lõpuks surnd. too tõlk kehitas õlgu ja ütles, et eks me kuue kuu pärast näema, kas nad hakkavad inglise keeles rääkima ja aasta pärast, et kas meist müni veel elus on.

eesti eesistumisaeg saabub vist õnneks alles 2018.

h

2007-06-22T09:28:00.000-07:00

tegelikult on muidugi vahepeal olnud hetki, mis on pastaka järgi haarama pannud. kõige rohkem siiski eilne päev, mis osutus sellesmõttes muidugi ikalduseks, et sain füüsilisi ja vaimseid vigastusi. samas õnnestus leida strasbourgist, väikselt prantsusmaalt täiesti super söögikoht nimega l'appart a tarte, mis ongi sisustatud nagu korter. meie laua kõrval oli näiteks vinge vanakooli gaasipliit, mille kohal rippusid potid-pannid ja vanaema juurest tuttav linane ruuduline käterätik.

a päev algas põhimõtteliselt sellega, et toateenindus viskas mind nii jõuliselt uksest välja, et nüüd on põlv sinine ja marraskil. kuna olin olnud eelmisel päeval ööplenaaris ja jõudnud seetõttu töölt koju veidi enne ühte, siis ei olnud ma veel sugugi mingisuguseski sportlikus vormis selleks ajaks kui nad kannatamatult uksele prõmmima hakkasid. suutsin neid veenda veel viis minutit ootama ja sellele järgnenud rabelemise käigus takerdusin põrandale langenud tekinurga taha ja käisin suurejooneliselt maoli. tuba oli ka seekord nii kompaktne, et hea, et ma kempsuukse vastu silma siniseks ei kukkunud.

vaimne vigastus saabus umbes kaksteist tundi hiljem. tol ainsamalt korral kui mul õnnestus mirjamiga kohtuda mainis ta küll midagi selle kohta, kuidas jaanipäeva paiku neil on seal üks õhtu kui kõik linna bändid tänavale ronivad ja üldse on suur ja vahva pidu, aga mul oli see ausaltöelda täiesti meelest läinud. kuni ükshetk hakkas õuest mingit hullu trummipõrinat kostuma. pärast selgus, et kõrvaltänavasse oli ennast üles seadnud mingi viieaastaste rajurokibänd. kõik olid sellised umbes meetrised, juuksed geeliga püsti aetud ja raiusid täiest jõust oma vastavaid instrumente, et ennast üle bändikaaslaste kuuldavaks teha. hiljem sööma minnes selgus, et tõesti, iga nurga taga on bänd ja kellel bändi ei ole, on lihtsalt oma makikõlarid akna peale tõstnud. kinnitust sai ka tõsiasi, et prantsuse noorte muusika of choice on hevimetal või tekno. ja kui kell 12 lõpuks õhtu peaesineja kusagil nurga taga peale läks, siis sai küll saatusele rusikat vibutatud, et seekord hotell vanalinnas on. sest siukest hülgeruigamist pole ikka tükk aega kuulnud. mörin lõppes kell pool kaks, jauramine kestis edasi, kell kaks käivitusid kiirabi ja politseisireenid. ilmselt hakkas mass niipalju hajuma, et maaslamajad ilmusid nende alt välja.

h

2007-06-09T05:47:00.000-07:00

hmm, arlanda lennujaama sas-i lounge'i internet teatab mulle praegu, et ei saa mind mu oma kodulehele lasta sest:

URL: hanna81.planet.ee/
Category: Pornography

no rootslased on ju tuntud piprad, aga ikkagi, mismõttes?

h

2007-06-08T13:27:00.000-07:00

brüsselis on terve nädala valitsenud selline rusuv vines palavus. metroos õhk täiesti seisab ja mingi ime läbi pole ma veel konditsioneeritud hoonete vahel tiirutades kopsupõletikku saanud. pikkade varrukatega riietusesemed on olnud täiesti üleliigsed, ka hommikul kell 8 ja õhtul kell 11.

läbi lahtise akna tuleb tuppa igasuguseid hääli ja helisid. hotelli hoovis lobisevad inimesed, prantsuse ja flaami ja ameerika keeles. aegajalt sõidavad sireenitavad operatiivautod mööda. laialdasest isiklikust kogemusest tundsin mööda tänavat kaugenevas klõbinas ära järelveetava kohvri hääle. hotell asub kahe kohaliku tähtsusega tänava ristil ja kui foorituli juhtub punane olema, siis jõuab minuni igasugust ootuspärast ja ootamatut muusikavalikut. just nüüd, kui whitney houston südanlõhestavalt laulis, kuidas ta mind igavesti armastab, üritasin biovoolude abil tuld vahetuma sundida.

aga täna kinos jõudsin väga lähedale kahe inimese verisele mõrvamisele. 'catch and release' filmi ajal istusid minu taga kaks täiesti süüdimatut tütarlast, kes terve filmi ajal naerda röökisid ja täiel häälel omavahel seletasid. ma ei saanudki aru, et miks nad ei olnud vaatama läinud beani-filmi või midagi sellist, sest siukeste slapstick-kohtade ajal elasid nad väga filmile kaasa, itsitades ja erinevad p- ja m-tähega prantsuskeelseid roppusi hüüdes, aga siis kui film nagu vähe tõsisemaks läks, kaotasid nad selle vastu täiesti huvi ja rääkisid omavahel omaenda naljakaid jutte edasi. mistõttu ma ei teagi, kas see film mulle meeldis või mitte, sest ma ei saanud absoluutselt süveneda või kaasa mõelda või mingit tervikpilti asjast omandada. vaimusilma ette kerkis kujutlus, kuidas ma tütarlapsi aeglaselt ja valusalt erinevate tömpide torkeriistadega piinan ja ma arvan, kõik need ülejäänud kümme inimest saalis oleks pealt vaadanud, plaksutanud ja siis võib-olla minuga liitunud. üsna filmi lõpus ei pidanud üks meesterahvas enam vastu ja röögatas nende peale umbes viis rida eestpoolt, millepeale tütarlapsed reageerisid umbes nii, et kamoon, nii on jumalasta normaalne kinos käituda.

h

2007-06-07T16:01:00.000-07:00

aru ma ei mõista, miks need volinikud alati ilmtingimata peavad punnitama inglise keelt rääkida. no rehn ja piebalgs ja hübner, kelle pikki kõnesid regioonide komitee täiskogu istungil ma täna tõlkisin, vähemalt oskavad üsna rahuldavalt keelt, mitte nagu üks teine volinik, kes ka ilmtingimata inglist purssima peab, sest tema tõlkesse ei usu. aga need maailma rahvaste aktsendid olid siiski meelierutavad. mõnikord läks ikka päris tükk aega, et, samal ajal ise edasi tõlkides, mõni sõna ära deshifreerida ja see siis kusagile teksti vahele surada. rehniga polnudki nii hull, sest soome aktsent on küll kole ja kandiline, aga siiski selge. ja ausaltöeldes oligi antud tõlkemeeskonda arvesse võttes niimoodi parem. kui pärast soome keelest inglise keelde tõlget teinud kolleegiga kõrvuti majast väljusin, tekkis mul küll kange tahtmine teda lüüa -- kui te ei ole kunagi kuulnud, kuidas täiskasvanud meesterahvas mikrofoni mökitab, siis ei ole te tõesti ka millestki meeldivast ilma jäänud.

aga muidu õnnestus mul nende kahe põneva regioonide komitee päevaga endale uut tüüpi sudoku lahendamine selgeks õpetada. olen tuvastanud, et see aitab hästi motoorse rahutuse vastu ja samas ei takista üldse tähelepanelikult kuulamist.

h

2007-05-31T15:45:00.000-07:00

nähes eile heltermaa sadamas kaugeneva praami tagumikku, oli esimene impulss küll ekspress hotline'lt see kõne peale kulutatud kümme krooni tagasi küsida, aga see oleks eeldanud neile helistamist, mis oleks mulle omakorda kümme krooni maksma läinud. õpilane jane oli mulle eelmisel päeval kahetsusväärsel kombel öelnud mitte bussi hellamaale jõudmise aja, vaid selle pähe pigem siiski praami väljumise oma. mistõttu ka kaks tundi hilisem praam ja tund aega haapsalu bussijaamas ja tunne-oma-kodumaad buss. aga hiiumaal järjekordselt eriti zen. kolm õhtut järjest sai välku ja pauku imetleda kaugelt ja lähedalt (üksöö panime lausa toolid keset heinamaad ja jälgisime hea pool tundi, kuidas taevas eemal sähvis). rannas õitsesid orhideed ja meres käisin jalgupidi ära. korjasin esimese päeva jooksul endalt ka kaks võimalust otsivat puuki, mistõttu muutus puugivaktsinatsioon aktuaalsemaks, mistõttu käisingi läbi ka kärdla perearstikeskusest. kogu kärdla linna asfaltkate on pakilisteks teetöödeks üles kaevatud. tsivilisatsiooni ristnasse viimine on ilmselt igavene tagavaraprojekt.

aga tallinn on ka üsna lahe. sest siin annab üsna põhjalikult hängida.

h

2007-05-24T05:32:00.000-07:00

dääm. postimees, of all things, oli siis see, mis saatuslikuks sai. olen küll kôvasti punnitanud sel aastal, et mitte 'american idoli' vôitjat teada saada enne kui ma ise saadet näen, aga nüüd avasin postimehe ja... dääm.

mitte, et see saade ise nii oluline oleks, aga pärast sarnast äpardust eelmisel aastal, tegin ma sel aastal tôesti pingutuse seda mitte teada saada.

h

2007-05-23T11:17:00.000-07:00

üldiselt ma ei ole lôhnade osas väga tundlik vôi emotsionaalne (helide osas olen ikka kôvasti tundlikum ja emotsionaalsem olnud kogu aeg), aga strasbourg on seekord topeltkahurid välja toonud ja paiskab ôhku kahte mu lemmiklôhna korraga -- jasmiinid lôpetavad ôitsemist ja pärnad alustavad. täna ôhtul tööle jalutades tulid seega matsud vasakult ja paremalt. päevane talumatu palavus on ka taandunud tavalise kleepuva 24-25 kraadi peale.

aga hotellituba on mul seekord kohe hommikusöögisaali kôrval, mistôttu eile hommikul jôudsin enne tööd isegi karbitäie mingeid helbeid piimaga sisse virutada endale. esmaspäeva hommikul (pärast seda kui olin frankfurtis bussi peale saamise nimel olnud sunnitud kaklema 41pealise prantsuse turistpensionäride hordiga, kes ennast kôik eriti ôigustatud subjektideks pidasid ja hotelli jôudnud veidi pärast ühte öösel, kusjuures vastuvôtus olev noormees teatas, et mul ei ole vaja ennast tutvustada, sest ma olen absoluutselt viimane saabuja), kui ma meeleheitlikult magada üritasin, hakkas läbi kahe ukse siiski sisse tungima ilmeksimatu munapudru aroom. suutsin sellest siiski üle saada.

h

2007-05-16T16:17:00.000-07:00

ahjaa, ja kui peale minu peaks olema veel musjöö stephen colbert'i talendi austajaid, siis nende jaoks siia ka link maiuspalale. colbert on näinud suhteliselt palju vaeva, et avalikkuse ees mitte rollist välja tulla, aga eelmisel sügisel rääkisid tema ja jon stewart 'rolling stone' ajakirjas päris pikalt tegelaskuju 'stephen colbert' loomisest ja sellest, kuidas colbert'ile tegi kõige rohkem muret see, et ta ei tahtnud jätta muljet, et ta on jobu. antud videost tuleb ilusti välja, et ka on selle probleemi enda jaoks ilmselt lahendanud ja kuidas ta selle lahendanud on. minule isiklikult meeldivad kõige rohkem just need hetked, kui ta ei suuda rolli hoida ja naerma hakkab.

ei hakkanud videot siia üles toppima, sest see on vist jälle selline, mis lehekülje avamisel kohe stardib.

2007-05-16T16:05:00.000-07:00

kahjuks ütleb asjaolu, et ma ilmselt eile piljardit mängides oma selja veidi ära tõmbasin päris palju minu trenniharjumuste kohta. aga vähemalt ei läinud kogu tund aega ühe mängu peale nagu vanasti mõnikord juhtus, vaid saime marioniga lausa kolm mängu mängitud.

et siis eile õhtu oli pühendatud sportmängudele, milles mina ja mu pinginaaber sakime. alustasime tunniajase setiga al mare bowlingus, kus minu laeks jäi 86 (samalajal kui raja kohale olid kinnitatud rajarekordid ja antud rajal oli see 300, ehk siis maksimum). selle paari aastaga, mis on möödunud minu viimasest bowlingust, on igatahes harrastus tõsiselt hoogu võtnud, sest vasakul ja paremal laksisid tädid ja onud, kes veeretasid varustuse kohale spetsiaalsetes ratastega kohvrites, sikutasid spetskinda paika, lõid oma kosmiliste mustritega isiklikud pallid läikima ja kukkusid jäiga randmega täistabamusi virutama. millest kõigest me siiski ennast häirida ei lasknud, vaheldumisi palle vasakult ja paremalt renni saates.

ja siis, soovimata õhtut veel lõpetada, tuli piljard, vana kooli kõrval piljardisaalis. mis läks oodatust isegi paremini. kui see täna hommikul kange seljaga ärkamine välja arvata muidugi. bowlingust on ilmselt parema käe pöial kange.

h

2007-05-09T16:02:00.000-07:00

nägin juba eemalt lähenedes, et juubeliparki oli ehitatud midagi sõjaväelist, aga otsustasin siiski proovida sealt läbi pääseda. järgmine hetk oli nagu midagi "noore pensionäri" "rajale on jooksnud rahvariides neiu" taolist, sest olin järsku ümbritsetud sajast tuubast ja metsasarvest ja erinevates mundrites mehest ja rajasin endale meeleheitlikult teed sinnapoole, kus arvasin lähima väljapääsu olevat. tundus, et kogu euroopa sõjaväeorkestrid olid kokku tulnud, et teise maailmasõja lõppu, euroopa päeva tähistada. pargi kõrval seisid vähemalt leedu, rootsi, austria, hollandi ja luksemburgi relvajõudude bussid. ja mina mõtlesin, et näedsa, milline õnn on saada vallutatud ainult ühe riigi poolt, mis pärast seda veel ühehäälselt valeks riigiks (ehk siis vallutamise mõttes omamoodi õigeks, eksole) kuulutatakse. sest siis võid tõesti 9.mail korraldada sõjaväeparaade, ilma, et endal kibe maik suus oleks ja ei pea vabandama kahe jobu pärast, kellega sul endal tegelikult midagi pistmist ei olnud.

õhtul, kui merode'i platsil kusagil kesklinnas uitavat kadrit ootasin, oli see juubelipargis olev tohutu iseseisvusvärav värvilises tuledesäras ja ühendorkester mängis oodi rõõmule. vot siis euroopat, suurt ja ühtset.

h